Kristi Nõlvak: Eesti naised oskavad küll

Kui su ema on võrkpallitreener, siis on sul võrkpallipisik niikuinii juba veres. Kui sulle ja sinust kaks aastat nooremale vennale meeldib sport, siis käite te mõlemad eri trennides, aga lõpuks maandute ikka võrkpalli juures. Täpselt nii juhtus Kristi Nõlvakuga, kes on praegu Eesti võrkpallikoondise libero.

„Emaga käisin võrkpallitrennis kaasas juba siis, kui alles kärus olin. Isegi ema meistriliiga pildil on näha meid vennaga tagaplaanil varbseinu vallutamas. Kui sain seitsmeaastaseks, tegi ema minuvanustest Pääsküla gümnaasiumi saalis võrkpallirühma. Mäletan, et parim osa oli alati rahvastepall,“ meenutab Kristi.

Aktiivset tüdrukut võis aga leida teistestki trennidest ja huviringidest. „Käisin ka ujumises, tennises, inglise keele erirühmas, tantsimas, koorilaulus ja klaveris. Koolist saadeti mind alati omavanuseid esindama, isegi suusatamises, mille tehnikat ma siiani ei valda. Liigun murdmaasuuskadel vaid tahtejõu abil,“ muigab ta.

Kusti ja Kristi Nõlvak
Kusti ja Kristi Nõlvak

Võrkpall on parem kui jalgpall?

Kristist kaks aastat noorem vend Kusti oli väiksena veendunud, et temast saab jalgpallur. Õde-venda käisid koos Hiiu staadionil harjutamas. „Mina pidin alati väravas olema ja tema tegi pealelööke. Operite jalgpalliperekond on meie Pääsküla naabriks ja Andres Operi noorem vend Peeter käis meid hoidmas. Jalka tõttu olid tikripõõsad ja õunapuud hoovis suvelgi raagus. Samuti ei puudunud kodust korvpallirõngas ja pinksilaud,“ vaatab Kristi sportlikule lapsepõlvele tagasi.

Tuleb muidugi tõdeda, et hoolimata koduaias kõvasti vatti saanud põõsastest ja puudest Kustist jalgpallurit ei saanud. Sai samuti võrkpallur, kes koos Mart Tiisaarega moodustab Eesti praegu parima rannavollepaari.

Võrkpallur enda rõõmuks

Tulles aga tagasi väikese Kristi hobide juurde, siis mida vanemaks ta sai, seda rohkematest hobidest ja trennidest tuli ühel või teisel põhjusel loobuda. „Tuli teha valikuid, sest treeningute arv kasvas koos koolitundide mahuga. Tennisetrennis käisime Kustiga koos ja kuna ta oli kõige noorem, siis teised olid tasemelt temast üle. Nii ta ütleski ühel päeval, et sinna ta enam minna ei taha. Ega ma hakanud üksi ka enam minema. Kõige raskem oli klaveritunnid lõpetada. Olime õpetajaga väga lähedaseks saanud ja klaveri taha meeldib mulle siiani istuda,“ räägib Kristi loobumistest, mis viisid ta võrkpallurikarjäärile lähemale. Ta lisab, et tegelikult pole ta kunagi mõelnud, et on nüüd võrkpallur. „Võrkpall lihtsalt on osa meie perest, ja mu ema mängis kindlasti selles väga suurt rolli, et meist Kustiga just võrkpallurid said. Ma olen talle selle eest väga tänulik! Raha pole ma võrkpalli eest kunagi teeninud. Pigem mängin enda rõõmuks.“

Kristi Nõlvak

TLÜ ja TTÜ

Eesti meistriliigas on Kristi platsil 2009. aastast: esmalt kolm aastat TLÜ-s (Tallinna Ülikool), seejärel kuus aastat TTÜ-s (Tallinna Tehnikaülikool), siis aasta TLÜ-s, ja sel hooajal taas TTÜ-s.

Kümme aastat tagasi mängis tulevane libero veel nii side- kui ka nurgaründaja positsioonil, aga meistriliigas alustas temporündajana ja oli seejärel neli aastat nurgaründaja. „Tegelikult tahtsin juba varem libero olla, aga TTÜ endise treeneri Tiit Kõivuga arutades jõudsime otsusele, et võistkonnale on parem, kui nurgas mängin,“ ütleb Kristi. Liberona tegutseb ta platsil 2014. aastast.

Libero kaks põhiametit

Seda teab iga võrkpallisõber, et libero kannab platsil teistest erinevat särki. Ta ei tee seda mitte moe, vaid reeglite pärast. Uurime nüüd Kristilt lähemalt, mida üldse libero olemine tähendab? „Sõna „libero“ tuleneb itaaliakeelsest ütlusest „battitore libero“ ja tähendab vaba kaitsjat. Libero saab end vahetada ükskõik millise tagaliinimängija vastu ja „kaitsja“ räägib juba enda eest. Enamasti vahetatakse libero sisse just temporündaja asemel, kuna temporündajad on väga pikad ja kaitses mitte eriti kiired. Muidugi on erandeid,“ selgitab ta. Libero peamine ülesanne on aidata võistkonnal servid kätte saada ja toimetada vastaste rünnakud täpselt enda sidemängijale. Serviõigust liberol ei ole ja samuti ei või libero rünnata võrgust kõrgemalt. Kogu tema tegevus toimub ainult tagaliinis.

„Selleks, et liberot ei kasutataks sidemängija asemel, kehtib reegel, et lähemal kui kolm meetrit võrgule ei tohi libero poolt ülevalt tõstetud palli võrgust kõrgemalt rünnata. Seega kolme meetri joonest eespool tuleb mul ründajale tõsta pall altsööduga, et korralik rünnak üles ehitada,“ täpsustab spetsialist.

Kristi Nõlvak

Leidnud õige koha

Kristi sõnul on selle positsiooni puhul raskeim see, et ei saa olla kogu aeg väljakul. „Eriti kui mängitakse kahe liberoga ja oled kas ainult kaitse- või ainult vastuvõtulibero. See võtab ära väljakul olemise tunnetuse, sa pead pidevalt uuesti tulema ja suutma samast kohast jätkata. Kui oled näiteks ainult vastuvõttev libero ega saa kaks korda järjest servi kätte, siis tekib tunne, et kas tõesti ei saa selle ainsa ülesandega ka hakkama. Ründajana saad enda vastuvõtuvigu parandada heade servide või rünnakupunktidega,“ toob ta välja.

Samas kinnitab Kristi, et libero roll on talle õige. „Ma ei ole rünnakul nii tugev ega kasvata ka 171 cm pikkusena mäekõrguseid blokke. Küll aga suudan kaitses kiirelt liikuda. Väga magus on tugevad ründelöögid üles tuua ja oma võistkonna punktideks keerata,“ tõdeb ta.

Kristi NõlvakAu võistelda koondise eest

Koondise särgi tõmbas meie loo kangelanna esimest korda selga 2014/2015. aasta hooajal, kui peatreeneriks sai Andrei Ojamets. „Koondisekutset saada oli väga suur au. Olen selle eest ääretult tänulik,“ tunnistab ta.

Kristi on ainus naine koondise põhikoosseisus, kes pole kunagi mänginud välisliigas. Miks nii? „Ühtegi arvestatavat välispakkumist ma saanud ei ole. Eelmisel aastal kutsuti mind näiteks Prantsusmaa kolmanda liiga nurgaründajaks, aga kui välismaale minna, siis ikka selleks, et areneda Eesti koondise jaoks liberona,“ arvab ta.

Kaks aastat tagasi käis ta proovitreeningul Portugali parima tiimi juures ja nemad oleksid hea meelega võrkpallineiu oma klubisse võtnud, aga ilma palgata. „Kahjuks ei ole Portugalis samamoodi naiste võrkpallis raha, seega oleksin pidanud leidma töö, kuid töö kõrvalt täielikult võrkpallile keskenduda ei ole võimalik. Eriti kui tahaks treenida kaks korda päevas,“ tuleb koondise liberol tõdeda. Ta loodab, et ükskord jõutakse Eesti naiste võrkpallis selleni, et kõikidele mängijatele saab tasu maksta. „Tase tõuseks väga palju, kuna siis oleks treeneril võimalik rohkem nõuda, ja naisentusiaste meil leidub.“

Jagatud rõõm

Kristi on seda meelt, et koondises liiguvad asjad ülesmäge. „On väga hea, et naistekoondisele on rohkem raha eraldatud kui varasematel aastatel, näiteks saime osaleda Euroopa Hõbeliigas. Eesmärkide täitumiseks tulebki spordis teha pikaajalisi plaane ja olla järjepidev. Varem oli koondisel aastaid, kus isegi kokku ei tuldud. Nüüd on siht silme ees ja palju tööd tehtud,“ sõnab ta.

Õnneks on ka fännid senisest rohkem naiste mängudele jõudnud, ja see on ääretult oluline. „Publikut on koondisele viimase nelja aasta jooksul kindlasti arvukalt juurde tulnud. Väga võimas on nende ees endast parim anda ja näidata, et Eesti naised oskavad küll. Mida suurem on publiku huvi, seda rohkem tunneme, et meie tööd väärtustatakse. Hea publik on kindlasti seitsmenda mängija eest,“ kinnitab Kristi ja soovitab telekast vaatamise asemel tribüünile kohale tulla, kui vähegi võimalik. „Teleka tagant ei saa pooltki nii palju emotsioone ja meie väljakul ei kuule teie kaasahüüdeid. Täiesti võõrad inimesed on tulnud meid peale mängu imelise kogemuse eest tänama. Suurim rõõm on jagatud rõõm.“

Kristi Nõlvak

 Kogemused õpetavad

„Õppisime võistkonnana möödunud suvel palju. Nii kaotustest, sh kaotus Soome vastu 2:0 eduseisust, kui ka võitudest. Magus maitse on siiani tunda tänu Tšehhi üle saadud 3:2 võidule.Oskus kriisiolukordades rahu säilitada tulebki tänu kogemusele,“ leiab Kristi. Ta usub, et vaimne ettevalmistus on võrkpallis väga olulisel kohal. „Füüsiliselt on kõrgtasemel kõik väga tugevad, kuid vaimne ettevalmistus on tegelikult hoopis keerukam. See pool on spordis väga oluline. Näiteks servijoone taga, kus keegi sind ei sega, suudavad treeningul pea kõik tugevalt servida kümneid ohtlikke serve järjest. Võistlustel aga on see millegipärast palju keerulisem, kuigi füüsiline vorm on ju sama,“ arutleb ta.

Võrkpallis panevadki vaimu proovile eelkõige serv ja vastuvõtt, sest nende jaoks on sportlasel aega üle mõelda. „Nii kui mõtled, et nüüd läheb küll metsa, siis läheb ka. Mina püüan mängu ajal pea mõtetest tühjaks saada ja lasta kehal töötada.Peale kahte järjestikust viga tuleb välja, kas oled vaimselt tugev ja saad kolmanda kätte või mitte. Tehtud vigadest lahti laskmine ja positiivne hoiak viivad edasi.“

Kristi Nõlvak

Sisemise rahu otsinguil

Ebausklik Kristi ei ole, talismane kaasas ei kanna ja kindlaid mängueelseid rituaale ei harrasta. „Iga kord toimivad eri asjad, millega tunnen, et saan ennast mängulainele. Näiteks võin ühel päeval enne võistlust tantsida ja kaasa laulda rokklauludele, aga järgmisel päeval hoopis mediteerida. Kõige olulisem on see, mida teed iga päev. Jooga, mediteerimine ja hingamisharjutused, mida ma kahjuks ei tee nii tihti kui tahaksin, aitavad kindlasti sisemise rahuni jõuda ja teevad ka spordis tugevamaks,“ on Kristi veendunud.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Gertrud Alatare / erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*