Harrastusvõrkpalli lipulaev VK Kramp

VK Kramp
Foto: VK Kramp

Põltsamaalt pärit ja seal võrkpallipisikuga nakatunud Rainer Rätsep on peamine põhjus, miks Eesti spordimaastikul eksisteerib klubi nimega VK Kramp. Tegemist on võrkpalli harrastavate inimeste kogukonnaga, kelle eesmärk on sügistalvisel perioodil oma aega spordiga sisustada, tervise eest hoolt kanda ja meeldiva seltskonnaga suhelda.

Raineri jaoks sai kõik alguse 2006. aastal, kui ta käis ühe asutuse pakutud saaliajal pühapäeviti palli toksimas. Ühel hetkel sai selgeks, et samamoodi enam jätkata ei saa ning vaja oleks treenerit. Kuna trennist huvitatuid oli kogunenud üle kriitilise piiri, tekkis ajend luua klubi. „Tol ajal võtsin ma asja enda kätte – rahalise poolega tegelemine, saalidega suhtlemine, treenerite leidmine, pallidega varustamine jne,“ meenutab võrkpallientusiast.

VK Kramp alustas ühe meeskonnaga, kus oli 8–9 mängumeest. Kuid ei läinud kaua, kui üles oli anda kaks meestetiimi. Naisvõistkonnad tekkisid klubi juurde puhtalt vajadusest, sest Tallinnas polnud siis õrnemal sool võimalust harrastaja tasemel võrkpallitrennis käia. 

Kasvas kui veerev lumepall

Rainer Rätsep
Rainer Rätsep Foto: VK Kramp

„Seejärel märgati meid juba ka väljastpoolt ning Kaupo Torro Audentese Võrkpalliklubist pakkus, et me võiksime kuuluda nende alla. Audenteses oli olemas tippvõrkpall ja lasterühmad, kuid harrastajate osa oli puudu. Neil oli ambitsioon saada Läänemere piirkonna suurimaks võrkpalliklubiks ja meie sobisime sinna mudelisse.“

Kramp polnud seni endale reklaami teinud, kuid tänu ühinemisele jooksid mõnda aega Selveri kaupluste siseraadiotes reklaamid, mis kutsusid harrastajaid trenni. „Sellega toimus plahvatus: kui enne oli meid umbes 40, siis pärast seda kasvas klubi korraga 100 ja rohkema harrastajani. Avasime mitu uut gruppi ja saime Audenteselt toetust treenerite näol. Siis muutus asi väga tõsiseks ja samal tasemel ehk 100–120 liikmega tegutseme tänapäevani.“

Mitte ainult võrkpall

„Kramp pole kunagi olnud vaid võrkpalliga tegelev kogukond, me teeme palju muidki tegevusi ühiselt: käime bowling’ut mängimas, oleme täisvarustuses jäähokit mänginud, korraldame pokkeriõhtuid, tantsupidusid, suve- ja talvepäevi. Info kõigest sellest levib suusõnal ja meelitab meile pidevalt uusi liikmeid,“ muheleb Rainer. 

Klubil mängijate voolavus on igal aastal üsna suur, umbes 30%, kuid Rätsepa sõnul on see ühes harrastajaid koondavas ühenduses täiesti loogiline ja loomulik. „Peamiseks põhjuseks on inimeste liikuvus – minnakse teise linna tööle või välismaale elama. Mõned lähevad ära, kuid tulevad mõne aasta pärast tagasi. On ka neid, kes lahkuvad solvumise tõttu; kas saadakse vähe mänguaega või on teised põhjused.“

Klubi raudvara on harrastajad, kes on kogu 12-aastase teekonna kaasa teinud. Naistest saaks sellistest mängijatest ühe kuuiku väljakule panna, meeste hulgas on neid vähem. „Aga tänu mängijate liikumisele annab Eestist otsida harrastustiimi, kus meil poleks mõnda klubist läbi käinud tuttavat nägu juba ees,“ on Kramp Raineri sõnul jätnud olulise pitseri Eesti võrkpallimaastikule. 

Tema arvates on suure harrastajateklubi juures kõige keerulisem rahaline pool. Nii saalid, sõidud, kohtunikud, särgid, pallid kui ka muu tuleb endal kinni maksta. On olnud aastaid, kui VK Kramp on jäänud rahaliselt miinusesse ja treeneritel on tulnud vahe omast taskust katta. „Oleme saanud ka toetust, kuid tänapäeval uksele koputama minnes keegi sind avasüli vastu ei võta. Toetust saab pigem küsida isiklike kontaktide kaudu. Meie seni suurim toetaja on olnud Unibox, kelle abil oleme viimastel aastatel saanud varustust soetada,“ tõdeb Rainer.

VK Kramp
Foto: Lev Gapochka

Tegelasi seinast seina

VK Krambi võistkondadest leiab inimesi igalt elualalt: on ehitusinsenere, meditsiinitöötajaid, juriste, raamatupidajaid, maksuametnikke, politseinikke, taksojuhte jne.„Kunagi tahtsime kokku panna nimekirja, kes millega tegeleb, aga see on seni jäänud tegemata. Ega ma päris täpselt teagi, mis ametite esindajad meil trennis käivad. Teinekord tuleb see alles pidudel välja,“ muigab Rainer.

Väga erinev on klubis ka harrastajate tase, sest ühel pool on skaalal algajate grupid ja teises otsas esindusvõistkonnad, kus mitmel mängijal on väga korralik võrkpallitaust. „Meeste tugevamas grupis on mängijaid, kes tervise või teiste põhjuste tõttu pole päris tippu jõudnud. Naiste hulgas on meil olnud mängijaid, kes lõpuks jõuavad meistriliigasse välja.“

Üle kümne aasta harrastusvõrkpalli väga lähedalt näinud mehena teeb Rainerile veidi muret, et viimasel ajal tuleb trenni järjest rohkem inimesi, kes kooli ajal pole kehalise kasvatuse tundides üldse pallimängudega kokku puutunud ning kellel pole isegi elementaarset koordinatsiooni või oskust hinnata palli lennutrajektoori.

Rohkem kui mäng

Teisalt võib varem mõne muu spordialaga aktiivselt tegelenud inimene harrastusvõrkpallis üsna kiiresti areneda. „Heaks näiteks on üks väravavahina tõsiselt jalgpalli mängiv mees, kes tuleb trenni siis, kui vutihooaeg lõpeb. Tema puhul jääb mulje, nagu ta oleks kogu elu võrkpalli mänginud, ja esiliiga tasemel võiks ta vabalt kaasa lüüa.“

Hetk suvepäevadelt Foto: VK Kramp
Hetk suvepäevadelt Foto: VK Kramp

Olulise lisaväärtusena pakub VK Kramp liikmetele aktiivset seltsielu. Igal hooajal korraldatakse suve- ja talvepäevi ning ühepäevaste üritustena kostüümidega uusaastapidu ja klubisiseseid turniire, kus lüüakse kõik tavapärased võistkonnad laiali ja tehakse üks korralik segavõrkpallivõistlus.

„Me võtame Eesti kaardi ette ja vaatame, kust liikmed pärit on, ja läheme kellelegi enda inimestest külla,“ ütleb Rainer. Nii peetakse suve- ja talvepäevad põnevates väikestes Eesti kohtades ning need on alati osutunud menukateks üritusteks. „Käime aktiivselt ka väikestel külaturniiridel. Läheme päev varem kohale, teeme grilli ja sauna ning järgmisel päeval mängime võrkpalli. Krambi treenerid ja võtmeisikud pole kunagi seadnud eesmärki, et peab midagi võitma. Absoluutselt mitte. Kui juhtub, et võidame, on tore, kui mitte, siis pole ka hullu.“

Põnevad võitlused

VK Krambil on aastate jooksul välja kujunenud mõned toredad rivaalitsemised tiimidega, kellega kohtumine on alati midagi enamat kui lihtsalt mäng. „Kõrgemal tasemel oleme VK Retroga suhteliselt samal tasemel ja võidud nende üle on alati eriti magusad. Madalamal tasemel on VK Seltskond see, kellega on alati väga tore mängida. Naistel on tõsisemaid ragistamisi olnud isegi rohkem, kuid mõni konkurent on kahjuks lõpetanud. Sellised erilised duellid on täis sõbralikku lõõpimist ja üksteisele antakse mängu ajal läbi võrgu ikka täiega hagu,“ sõnab Rainer.


Uue aasta pidu, Rainer paremalt esimene Foto: VK Kramp
Uue aasta pidu, Rainer paremalt esimene Foto: VK Kramp

Kuidas sündis nimi VK Kramp?

Rainer: „Alguses meil polnudki nime ja ega me selle peale mõelnudki. 2006. aasta septembris soovisime end registreerida Rahvaliiga turniirile. Hakkasin seda viimasel õhtul tegema ja siis oli vaja mingi nimi taotlusesse kirjutada. Saatsin poistele laiali palve pakkuda nimevariante, kuid sain kirjale täpselt null vastust! Tund enne registreerimise lõppu meil veel nime polnud ja mul oli täielik mõttekramp. Sealt VK Kramp sündiski. See nimi annab hea võimaluse enda üle naerda või vastastele hea võimaluse ilkuda, kui meie mäng parasjagu välja ei tule.“ 

Tekst: Siim Semiskar

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*