Tanel Padar leidis spordist uue hingamise

TanelPadar1 — Tanel Padar foto: Rasmus Jurkatam

Tanel Padar foto: Rasmus Jurkatam — Tanel Padar
foto: Rasmus Jurkatam

6. augustil Otepääl toimuval SiS IRONMAN 70.3 poolpikal Ironmani triatlonil on üks mees, kes kolme ala asemel peab ette võtma neli. Muusik Tanel Padar (35) läbib kõigepealt 1,9 km ujudes, 90 km jalgrattal ja 21,1 km joostes ning annab õhtul teistele osalejatele veel kontserdi.

Tanel ise leiab, et üks korralik kontsert läheb kestvustreeningu või -võistlusena arvesse küll. Või vähemalt tunneb ta, et orienteeruvalt viie kuu pikkune triatlonitreening on tema esinemiskvaliteeti tõstnud. „Mul on tõesti lihtsam esineda ja kuidagi jaksu on laval rohkem endast anda,” räägib ta ning lisab muiates: „ja muidugi higistan lava peal tunduvalt vähem. Varem olid pärast kontserti sokid ka märjad, aga nüüd on vaid särk märg ning tunnen ennast kontserdi lõpus tunduvalt paremini ja värskemana.”

Muidugi tunneb maailma ja ka Eesti meelelahutus staare, kelle välimus lubab oletada, et õlleleti ja külmkapi juurde eksivad nad tunduvalt tihemini kui spordisaali, kuid sellest hoolimata annavad nad laval endast kõik ning suudavad publiku ümber väikese sõrme keerata.
„Asi on selles, et nad ise ei mõista, kui viletsas vormis nad on,” arvab Tanel. „Kui sa pole kunagi proovinud teistmoodi elada ja ennast paremini tunda, siis puudub võrdlusmoment. Ott Kiivikas räägib ju ka tervislikest eluviisidest ja treeningutest meeldiva naeratusega, sest ta on sellega harjunud ja sellest oma elustiili kujundanud. Esialgu võib temaga rääkides tunduda, et ega mina millegi sellisega hakkama ei saaks, aga tegelikult on kõik võimalik. Selleks, et edukas rokkar olla või muusikat teha, ei pea enesehävitusega tegelema. Paljudel muusikutel on lihtsalt harjumus enne esinemist või muusikakirjutamist klaasike veini või pits kangemat võtta.”

Tanel Padar foto: Rando Kall — Tanel Padar
foto: Rando Kall

Enam „dopingut” ei pruugi

Tanel ise on selle harjumuse endast välja harjutanud. Kui varasemast parema treenitusega lavale astumine lisas ainult kindlust, siis kainena esinemine nõudis temalt esialgu barjääri ületamist. „Ma ei olnud väikeste eranditega sisuliselt aastakümneid niimoodi lavale läinud, et mingit julgustust sees pole,” räägib Tanel ja lisab, et jutt käib peamiselt hilistel öötundidel klubides antavatest kontsertidest. „Seal on enne esinemist alati pikk ootamine ja kui lähed lõpuks selge peaga lavale, siis avaneb silme ees ikka väga häiriv pilt. Jube raske on enda tegemistele keskenduda, kui näed, et üks tühjade silmadega tüüp kõigub ääreni täis õlleklaasiga juba tükk aega ning saad aru, et kohe valab ta oma joogi kaaslasele peale. Mingil hetkel hakkad mõtlema, et neil inimestel pole ju tegelikult suurt vahet, kes ja kuidas neile esineb.”
Tanel tõdeb, et artistina tuleb tal sellise pildiga harjuda ja igal juhul eelistab ta praegust olukorda sellele ajale, kui ta ise esinemise eel n-ö dopingut pruukis. „Võiksime ju öelda, et me ei esine enam öösiti klubides, aga väikeses Eestis on ööklubilavad bändidele ikka nii arvestatavad sissetulekuallikad, et neid kontserte ära jätta ei saa. Küll oleks aga mõistlik esinemisaega varasemaks nihutada.”

Leidis väljakutse

Aga tuleme muusik Tanel Padari juurest tagasi sportlase Tanel Padari juurde. Haljalas koolilapse-elu elades paelus Padarit korvpall, kuid muusikaga seotud huviringid nõudsid oma aja ja tema korvpallurikarjäär jäi küllaltki lühikeseks. Suuremates klassides eksis Tanel sõpradega tihti jõusaali, kuid sajandivahetusel pealinna kolides tekkisid seni küllaltki korrapärasesse liigutamisse lüngad.

„Tegelikult oli võimlas käimine mulle peaaegu igapäevane traditsioon, aga kuna Tallinnas oli mul alguses vähe tuttavaid ja puudus seltskond, kellega näiteks korvpalli mängida, siis jätkasin vahelduva eduga jõusaalis käimist. Vahepeal võtsin asja väga tõsiselt ette: jälgisin toitumist ja treenisin kindlate plaanide järgi, aga siis tuli jälle mingi paus vahele,” selgitab Tanel ja muigab, et tema riidekapis on koguni kaks garderoobi: üks suurte ja teine väiksemate lihaste tarbeks.

Kõik hakkas muutuma eelmise aasta suvel, kui äsja gümnaasiumi lõpetanud Padar mainis mokaotsast tippharrastussportlasest näitlejale Veikko Täärile, et uue väljakutsena võiks ette võtta triatloni. „Ja nagu ma tagantjärele teada olen saanud, siis Täär rääkis peagi Ain-Alar Juhansonile, et Padar tahab triatloni teha, ning juuli alguses helistaski Ain-Alar mulle ja rääkis, et kuu aja pärast on võistlus,” meenutab Tanel. „See tuli paraja ehmatusena ja sain aru, et selle ajaga ma ennast küll piisavalt heasse vormi viia ei jõua, nii et leppisime kokku, et osalen 2016. aastal.”

Vara üles

Aasta alguses alustas Tanel tõsiste treeningutega. Plaanid kirjutab Ain-Alar ja kambajõmmiks on treeninggrupis kuldsuust spordikommentaator Kalev Kruus. Tõsisematel treeningnädalatel ulatub Padari treeningmaht kaugelt enam kui kümne tunnini. See tähendab, et ööpäevas kasutada olevad 24 tundi tuleb hoolikalt läbi planeerida.

„Me katsusime peamiselt hommikuti trenni teha. Mulle on hommikune trennitegemine alati sobinud ja õnneks sobib ka Kalevile. Esiteks on hommikuti näiteks ujulates vähem rahvast ning on väiksem oht ennast ja teisi vigastada,” naerab Tanel, „ja teiseks on muusiku elukutse selline, kus hommikul kella kaheksast mul väga palju tööalaseid asjaajamisi pole. Kolleegid kipuvad seda aega liiga varajaseks pidama.”

Padar räägib, et tema organism on vähese unega harjunud ning kui keset päeva tukk väga peale tükib, siis pool tunnikest und aitab õhtuse kontserdi üle elada. „Eks siin on ka erandeid. Mäletan oma esimest rattavõistlust Tartust Viljandisse. Mul oli hiljem Kuressaares kontsert, mis hakkas kell pool kaks öösel. Sõitsin Saaremaale, kinnitasin keha ja mõtlesin, et lähen magan paar tunnikest, kuid sain kohe aru, et kontserdi seisukohalt oleks see suur viga ja ma ei suudaks end hiljem enam käima saada. Lõpuks vaatasin püstijalu telekat ja ootasin kontserdi algust.”

Uus elurütm

Kui esialgu vaadati spordisaalides ja kergliiklusradadel imestava pilguga, kuidas Padar ja Kruus trenni teha rühivad, siis kuude möödudes on tagasiside aina positiivsemaks muutunud. „Eks neid toredaid memmekesi tuleb aina juurde, kes tulevad kiitma, et küll te olete ikka tublid poisid,” naerab Tanel. „Ka tõsisemad harrastussportlased on kiitnud, et oleme oma tegemistega andnud eestlaste üldisele liikumisharrastusele positiivse impulsi.”

Treeningkaaslane Kruus saab Tanelilt kiita: „Ma imetlen teda! Alguses poleks ma uskunud, et ta vastu peab, ta peab ju treeningute kõrval suutma ikka väga suure mahuga ka sporti kommenteerida. Aga tema energia on ka mulle kõvasti jõudu andnud. Kui ikka väsinult ujulasse jõuad ja säravate silmadega Kalev juba ees ootab, siis läheb endal ka mingi raskus turjalt maha.”

Bändikaaslasedki on Padari uue elurütmiga harjunud. „Ma arvan, et üldises pildis mõjub minu sporditegemine ka muusikategemisele väga positiivselt. Kui tegeled mingi muu asjaga pühendunult, siis oma tavapäraste liistude juurde tagasi minnes teed ka seda paremini.”

Jääb kergelt sõltuvusse

Tanel ütleb, et tal on elu jooksul nii palju kiikse peast läbi käinud, et kolleege on juba küllaltki keeruline millegagi üllatada. „Võtame või toitumise: vahepeal oli mul periood, kus ma sõin ainult kanaliha. Või siis kümnepäevane periood, kus ma ei söönud üldse liha ega saia,” meenutab Padar ja lisab, et viimane oli tingitud bändimehe elustiilist, kuhu kohustusliku programmina kuuluvad öised sõidud ja kabanossipeatused Eestimaa tanklates. „Ega bussis just väga lihtne olla polnud, kui vorstilõhnad igalt poolt ninna kargasid, aga elasin need kümme päeva üle.”

Aga kui 6. august on ajalooks saanud ja Tanelil on kõik neli ala tehtud − ujutud, rattaga sõidetud, joostud ja esinetud −, kas siis jäävad kestvustreeningud selja taha? „Ei usu. Ma olen ikkagi isik, kes jääb suhteliselt kergesti sõltuvusse. Ma olen enam kui kindel, et rattasõit jääb mu ellu, ja miks mitte ka jooks. Võib-olla küll mitte nii pikad distantsid, aga kümnekilomeetrised rahvajooksud küll.”

Ja kui poolpikk triatlon on tehtud, siis tuleb ette võtta ka täispikk. „Naljahambad on juba visanud, et järgmisel aastal ongi hea täispikka teha, sest on vaja ainult teist poolt treenida. Esimeseks pooleks treenin ju sellel aastal,” naerab Tanel ja jätkab tõsisemalt. „Aga tegelikult ma endale vähemalt enne augustit selliseid eesmärke ei sea. Kõigepealt tuleb vaadata, mismoodi mu keha 6. augusti pingutusele reageerib.”

Esimene laager ja esimene medal

Triatloniks valmistumisel on Tanel Padar mitut asja esimest korda elus proovinud. Nii suundus ta aprillikuus esimest korda lõunalaagrisse, kus ta nelja päevaga läbis ratta seljas enam kui 400 kilomeetrit.

Padar tõdeb, et raske laagri lõppedes oli tal küllaltki keeruline mõista, kuidas need pingutused võiks teda kokkuvõttes paremasse vormi viia. „Tundus täiesti loogikavastane, et vaagud treeningutel sisuliselt hinge ja selle najal peaksid väga heaks muutuma, aga tuleb treenerit usaldada.”

Hoopis rõõmsamalt meenutab Tanel oma elu esimest spordimedalit, mille ta pälvis aprilli lõpus Tartust Viljandisse suundunud Hawaii Express Grand Fondo rattasõidul. „Diplomeid on mul kooliajast ikka üksjagu, aga medali – mis sellest, et osalejamedali – sain tõepoolest esimest korda kaela.”

Oma rattavõistluste debüüdist on Padaril vaid head rääkida. „Mul vedas, et sattusin õige tempoga gruppi. Ja kui enne võistlust hirmutati, et lõpus on üks kohutav tõus, kus isegi profiratturid jala maha panevad, siis tegelikult olin tõusu lõpus isegi pisut pettunud: olin psühholoogiliselt hoopis millekski jubedamaks valmistunud, kui see tegelikult oli.”

Mai esimesel nädalavahetusel jooksis Padar läbi Tartu Jooksumaratoni ja erinevaid ettevalmistavaid võistlusi mahub tema suvesse veel üksjagu.