Martin Kupper – metall on mehe mõõt

13. augusti võistluspäev on Rio de Janeiro olümpiamängudel alles hoogu kogumas. Kell pole veel südapäevanigi jõudnud, kui meeste kettaheite lõppvõistluse viimane voor on juba täies hoos. Olümpiadebütant Martin Kupper astub ringi. „Kui seisad, ketas käes, ja pöörad sektorile selja, siis tuleb iseendaga hästi läbi saada. Sel hetkel võib alateadvusest igasuguseid asju välja ujuda,” meenutab Kupper.

Seekord suutis Kupper endaga lõpuni sõbraks jääda. Ketas lendas nii kaugele, kuhu ta varem oli lennanud vaid kaks korda: 2015. aastal kohe hooaja alguses talvistel Euroopa karikavõistlustel, kus ta võitis senini isikliku rekordina püsiva 66,67-ga, ja suvel Kadriorus olümpianormi täites, kui tulemus oli 66,61.

„Martini puhul on raske aru saada, kas ta on pettunud või õnnelik,” selgitab õde Hanna-Maria. „Esimest korda nägin teda võistluse järel tõeliselt õnnelikuna 2011. aastal, kui ta heitis Hiiumaal esimest korda 60 meetrit. Mäletan hästi, kuidas ta tuli koju ja oli trepil seistes nii õnnelik, et ma polnudki teda kunagi sellisena näinud.”

Tänavu nägi Hanna-Maria nii õnnelikku venda kaks korda. Kõigepealt siis, kui Kupper Kadriorus tõelises koerailmas olümpiapääsme lunastas, ja teist korda just 13. augustil Rios, kui Kupper viimases voorus 66,58-ga teisele kohale tõusis. „Ta tõstis käed üles ja terve Eesti sai telerist näha, kui õnnelik Martin suudab olla,” meenutab Hanna-Maria.

„Viimane heide oli olümpia võlu. Seda, mis sportlase peas toimub, on väga raske kirjeldada. Viimasele katsele minnes oli selge, et kõik on võimalik. 66,09, mis oli tol hetkel teise koha tulemus, on minu jaoks kindlasti võimalik. Mees, võta kokku ja heida ära!” avab Kupper endaga peetud dialoogi detaile.

Elu parimale heitele järgnes elu suurim pettumus

„See oli mu elu parim heide. Teha olümpiafinaalis sellisel hetkel nii oluline sooritus, on parim, mida sportlane võib saavutada. Muidugi ma tean, et tehniliselt oleks saanud veel paremini, aga kõike arvesse võttes õnnestus heide 99-protsendiliselt. Sellega kaasnes meeletult ilus emotsioon.”

Seejärel algab ootamine. Tosin aastat varem Kupperi treeneri Aleksander Tammerti ees olümpiahõbeda võitnud ungarlane Zoltan Kövago ei suuda tulemust parandada. Gerd Kanter ei suuda avavoorus heidetud 65,10-le enam lisa saavutada. Kolmas olümpiamedal jääb võitmata, aga kui meenutada, et viies koht on Kanteri viletsaim tiitlivõistluse positsioon alates 2004. aastast, jääb üle ainult vanameistri ees müts maha võtta.

Nii ongi jäänud kaks sakslast, kes võivad Kupperi hõbedakohalt tahapoole lükata: kvalifikatsioonis põrunud olümpiavõitja Robert Hartingi noorem vend Christopher ja 27-aastasest Kupperist kaks kuud noorem Daniel Jasinski. Kõigepealt heidab Jasinski 67,05 ning seejärel lennutab 26-aastane Harting kahekilose raudtaldriku 68 meetri ja 37 sentimeetri kaugusele ning saab venna järeltulijaks kettaheite olümpiavõitjate reas.

Kupper tunnistab Rio võistlust meenutades, et enne kahe sakslase heiteid oli ta karjääri esimeses medalivõidus täiesti kindel. „Teadsin, et Harting võib sellest seisust välja tulla, aga tõesti ei uskunud, et Jasinski seda teeb,” muigab Kupper valulikult. „Lootsin enda südamerahu nimel, et mees heidab hooaja lõpuni 67 meetrit, aga nii ei juhtunud. Samas tuleb sellisteks üllatusteks valmis olla. Kui minul õnnestus viimane katse, siis ei maksa ka konkurentide kohta ennatlikke järeldusi teha.”

Enam kui kuu aega pärast olümpiamängude lõppu tõdeb piritalasest vägilane, et pole möödunud ühtegi päeva, kui ta poleks olümpiafinaali otsustavatel minutitel toimunu üle pead murdnud ja südant valutanud. „Kui enne olümpiamänge oleks 4. kohta pakutud, siis oleks see tundunud ahvatlev, aga pärast sellist võistlust oli see koht jube valus,” ohkab Kupper, kuid leiab juhtunud ka positiivset.

„Loomulikult pole neljas koht see positsioon, kus peaks pisaraid valama. See on koht, kus saan rahulikult järele mõelda, mida saaks paremini teha. Nüansside kallal oleme treener Tammertiga juba kõvasti ajusid ragistanud. Iga peenemgi detail tuleb järgmiseks aastaks paika panna. Olümpia tuleb selja taha jätta ja mäng läheb edasi.”

Treener ajas koduste kaudu trenni

„Mäng” sai justkui kangelaseepose lehekülgedelt välja astunud vägilase jaoks alguse tavatult hilja. Kupper ei kuulu sarnaselt ka näiteks Gerd Kanteriga nende sportlaste sekka, kes on oma meelisalaga tegelenud pisikesest peale. Kupper räägib, et oli lapsena aktiivne: talle pakkusid huvi ujumine, võitluskunstid, jooksmine ja rattasõit.

Pallimängud omaette hoida armastavale hingele huvi ei pakkunud. „Isegi mäletan kooliajast, kuidas treenerid käisid klassist klassi poisse usinalt jalgpallitrenni kutsumas. Mind jättis see täiesti külmaks, olin ikka puhas individuaalalade mees. Eriti head mälestused on seotud jooksmisega. Kiired jalad olid mul küll.”

Ketast heitis Kupper esimest korda 16-aastase noorukina, kui ta 10. klassi noormehena sõitis koolidevahelistele kergejõustikuvõistlustele kehalise kasvatuse veerandihinnet vormistama. Pooleteisekilose kettaga saavutatud tulemus oli umbes 35 meetrit. Kohta Kupper täpselt ei mäleta. „Olin kuues või seitsmes. Eriti silmapaistev see tulemus polnud, minu enda arvates läks mul kuulitõuge toona kettaheitest paremini. Mäletan, kui osalesin Audentese staadionil kuulitõukes esimesel võistlusel ja tõusin 5-kilose kuuliga hooaja edetabelis kohe teisele kohale.”

Suure tõenäosusega poleks Kupper käesoleva ajakirja kaanepersoon, kui tollel koolidevahelisel võistlusel poleks viibinud teenekas heitetreener Juhan Toimet. „Märkasin, et teiste vahel askeldab üks pikka kasvu tugev poiss, ja kutsusin ta trenni. Kusjuures ega ta väga aktiivne polnud. Alguses käis nädalas korra või lausa kord üle kahe nädala. Siis läks suvel Ameerikasse sugulaste juurde ning kui sügisel Eestisse jõudis, käis veel harvem trennis.”

Hanna-Mariagi mäletab venna sporditee rasket algust. „Kuna ma olen Martinist kuus aastat noorem, siis ma tema esimestest võistlustest ei mäleta midagi, aga see on küll meeles, kuidas Toimet meile kogu aeg koju helistas ja Martinit taga ajas.”

2011. aastal sai kettaheitjaks

Toimet mõistab tagantjärele, et Kupperi huvipuuduse põhjus ei peitunud noorukiea kõrges hormonaalsuses, vaid selles, et ta lihtsalt ei uskunud oma võimetesse. „Tark mees on ta kogu aeg olnud, kuigi ta palju ei räägi. Looduse poolt on talle palju antud ning kui ta sõjaväest naasis, tekkis tal uutmoodi eneseusk ja ta hakkas korralikult trenni tegema. Arenes nii, mis mühises! Igal aastal lisas kettaheiterekordile viis meetrit.”

Kupper ise räägib, et kettaheitjaks hakkas ta end pidama 2011. aastal, kui ta suve alguses Hiiumaal peetud Taavi Peetre mälestusvõistlustel esimest korda 60 meetrit heitis. „60 meetrit on ikka see maagiline number, kust algab kettaheide.”

„Eks see oli omajagu raske küll. Ma mäletan, kui ma püüdsin paar aastat varem 50 meetrit kätte saada, siis mingil hetkel oli võistlusprotokollides täielik 49,90-te rida,” meenutab ta. „Enne täistabamust Hiiumaal hakkasid järjest tulema 57- ja 58-meetrised kettakaared ning kui lõpuks 60 tuli … See oli väga oluline. Ühtlasi oli see esimene võistlus, kus ma võitsin Aleksander Tammertit.”

Toona tippsportlase karjääri kokku tõmbama asunud Tammertit oleks Kupper näinud hea meelega ka oma juhendajana, kuid esialgu jäi koostöö nõuandmise tasemele ning Kupper läks koos eakaaslase Priidu Niiduga hoopis Vesteinn Hafsteinssoni treeninggruppi, mis oli omal ajal kokku pandud Gerd Kanteri ümber ja kuhu kuulus ka Märt Israel.

„Vesteinni juures nägin ma, mida tippsport endast üldse kujutab,” peab Kupper Londoni olümpiatsükli lõpuni väldanud koostööd islandlasega hea sõnaga meeles. „Käisime Gerdi, Märdi ja teistega laagrites. Sain esimest korda tõeliselt aimu nüanssidele keskendumise kunstist. 2012. aasta sügisel paraku selgus, et distantsilt treenimine ammendas ennast, kui minu eelarve oli null. Mul polnud vahendeid, et Vesteinni juures laagrites käia.”

Stabiilsus on ühest sähvatusest olulisem

Seejärel viis Kupperi tee uuesti Tammerti juurde ja Ateena olümpiapronks on Kupperist püüdnud aastatega koolitada briljantse tehnikaga heitjat. Tammertit ennast peeti karjääri kõrgpunktis legendaarse Virgilijus Alekna kõrval kauneima tehnikaga kettaheitjaks. „Kettaheide on protsess, kus tuleb treeningutel pidevalt proovida ja katsetada, Sass on tehniliselt minu jaoks kindlasti heitja, kes on mulle suureks eeskujuks. Kettaheite ajalugu on näinud igasuguseid kangutajaid, kuid mina sooviksin olla heitja, kelle sooritused pakuvad esteetilist naudingut,” sõnab Kupper.

Lisaks toob 27-aastane vägilane välja, et tuuleväljadele ta maailmarekordit püüdma minna ei kavatse. „Loeb ainult see, mida sa teed tiitlivõistlustel,” põrutab Kupper. „Kui kuskil kolkas põrutad 72 meetrit, on see lõbus ja teeb meele heaks, aga tähtsam on olla stabiilselt 68-69 meetri mees.”

Kupperi esimene treener Juhan Toimet usub seejuures päris kindlalt, et Martinist võib juba tuleval hooajal saada 70-meetri mees. „Raudselt! Tema isiklik rekord jäi aastaks küll seisma, aga ta on selgelt stabiilsemaks muutunud. Tuleval aastal on aeg jälle samm edasi teha.” Martin ise vaatab kaugemale ja ikka tiitlivõistluste suunas. „Tokyo olümpiamängude kuldmedal on reaalne eesmärk. Neli aastat on aega tööd teha!”

Kolm aastat tagasi oli lähedal loobumisele

Täiskasvanute tiitlivõistlustele murdis Martin Kupper end esimest korda 25-aastaselt, kui ta sai 2014. aasta Zürichis Euroopa meistrivõistlustel 9. koha. Vaid aasta varem mõlgutas tallinlane tõsiselt loobumismõtteid.

„2013. aasta keskpaigaks ütlesin endale, et kui hooaja lõpuks tiitlivõistluste normi ei tule, siis pole midagi teha ning tuleb kool lõpetada ja tööle minna,” meenutab Kupper olukorda, kus ta end fakti ette pani. Tagantjärele tõdeb ta, et hing poleks lubanud spordiga päris lõpparvet teha, kuid ainult spordile elada poleks ta enam jaksanud.

Kauaoodatud välk raksatas augusti teises pooles Paunkülas, kus Kupper heitis 65,03. Hooaja lõpus oli Kupper osaline veel vägevas jõuproovis Kohilas, kus tema tulemuseks jäi 64,91. Võistluse võitis mõni aeg varem Moskvas MM-pronksi saanud Gerd Kanter, kelle tulemus oli 67,59. Hiljem polegi Kanter enam nii kaugele heitnud.

Kupper tunnistab, et kaks 65 meetri võistlust talle avansina ei tulnud. „Need tulemused vastasid tol hetkel täielikult mu tasemele. Trennis nägin juba tükk aega, et kohe-kohe tuleb, aga võistlustel pidi ikka pikalt punnitama.”

Kanteri võitmine pole Kupperile eesmärgiks

Kui esimene 60 meetri joone ületamine ning ühtlasi Aleksander Tammerti alistamine on Martin Kupperile pealuu sisse raiutud, siis Gerd Kanteri esmakordset selja taha jätmist peab ta pikalt meenutama. „Võimalik, et see oli mullu ühel Teemantliiga etapil,” pakub ta lõpuks ja sõnab seejärel, et Kanterist jagu saamine pole talle kunagi olnud eesmärk omaette.

„Eestis number üks olemine ei saa olla peamine siht. Loomulikult tuleb olla rõõmus iga väikese sammu üle, aga minu jaoks on eesmärk olla maailmas number üks,” lisab Kupper ägedalt. „Tippspordis on asjad paigas: mäng käib esikoha peale. Teine ja kolmas koht on arvestatavad, aga 4. ja 35. koht on minu jaoks üks ja sama. Mis rauda pole raiutud, on tolm. Keegi ei mäleta neljandat kohta.”

Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 oktoobris