Igal spordiga seotud inimesel on spordihetki, mis on teistest eredamalt meelde jäänud. Täna räägib oma mälestustest ERR-i sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Anu Säärits.
Millised on sinu esimesed mälestused seoses spordiga?
Vana foto järgi tundub, et kohe kui kõndimise selgeks sain, hakkasin, nagu Linda muiste, tõstmisega tegelema. Emajõgi oli lapsepõlvekodust vaid paarisaja meetri kaugusel ja niipea kui kaela kandma hakkasin, õpetati mulle õngitsemine selgeks. Muidugi ei osanud siis keegi meie peres mõelda, et jõhvi ja konksu koostöös on midagi nii erilist, et sellest võib lausa olümpiaala saada (sihib Tokyo 2020 programmi).
Esimese diplomi sain teises klassis, kui võitsin kooli spordipäeval 29 meetriga palliviske. Et pall lendab, polnud üllatus, sest olin Emajõe ääres kive loopinud õhtul ja hommikul. Meelde on see jäänud hoopis seetõttu, et spordipäeva diplomeid jagati kooli aulas kõmiseva aplausi saatel ja esimest korda lava ette astuda oli ühtaegu kõhe ja põnev.
Järgmisel aastal haarasid heasüdamlikud naabrid Suijad mind kaasa rahvajooksule, kus sain Rannu metsade vahel silgates oma vanuseklassis teise koha ja auhinnaks äratusekella, mis tiksus aastakümneid. Et sellel võistlusel olid kohal ka tippjooksjad (naistest võitis Ille Kukk) ning saime kõigiga ninapidi koos olla (jooksuks valmistuda, ühel ajal startida, saunas käia, ühest potist kosutuseks jõhvikajooki juua, auhindamist oodata jne), siis täna võib öelda, et sealt algaski minu lõputult kestev kirg ja armastus spordi vastu. Seal sain tunda võistlushõngu ja püsiva uudishimu, kuidas spordi köögipool toimib.
Kas ja milliseid alasid lapsepõlves televisioonist jälgisid?
Viielapselises peres olin ainus, kes erinevatel treeningutel ja võistlustel käis, kuid kõige kõvem tugitoolisportlane oli kindlasti ema. Ema ei jätnud nädalavahetustel vaatamata ühtegi spordivõistlust, kuigi enamasti kooris samal ajal kartuleid, lappis sokke või poputas nooremaid vendi.
Nõuka ajal näidati kõige rohkem jäähokit, iluuisutamist, suusatamist, kergejõustikku, korvpalli, ringrajasõite ja vahel ka tennist. Ema pani aga oma mapkasse kirja, et kes mitu punkti sai, mis koha jne. Mina mapkat ei pidanud, mind huvitas, kuidas värava või korvini jõuti, miks mõni suusataja või jooksja hoidis pea viltu ja teine püsti jms. Tiirutasin teleri ees ja püüdsin nagu väike ahv tippe matkida.
Kui hakkasin kergejõustikus ja korvpallitreeningutel käima, vaatasin juba erilisema huviga nende alade tiitlivõistlusi. Kergejõustikus meeldis eriti jälgida kõrgust, kaugust, oda ja pikamaajookse ning kossus oli suur lemmik kassiliku liikumisega Dražen Petrovic. Põhikooli lõpuni oli enamasti nii, et kui väljas polnud veel pime või erakordselt külm, eelistasin joosta, palli mängida, rattaga sõita ja suusatada, aga muul juhul ning eriti suurvõistluste ajal istusin teleri ees ja püüdsin emaga võidu kommenteerida, kes kui kaugele hüppab, mitu punkti saab jne. Kuna olin paras väänik ja meil olid emaga erinevad lemmikud, läks vaatamine kohe tuliseks. Oli väga äge! Ilmaski poleks siis osanud arvata, et kunagi hakkangi reporteriks.
Kelleks lapsepõlves saada soovisid?
Lapsepõlves kutsuti mind dirigendiks, sest nii kui teleris näidati orkestrit koos dirigendiga, vehkisin kaasa, või kui raadios kõlas klassikapala, hakkasin kohe suurelt juhatama. Chopin, Mozart, Strauss ja teised klassikud laevad mind tänagi, kuid taktimõõdus dirigeerimisest olen valguskaugusel.
Sain põnnina vanemalt vennalt ja õelt n-ö päranduseks margikogu, kus oli palju kosmosega seotud marke, ja nii unistasin veidi aega kosmonaudi ametist. Kuna mu lapsepõlv möödus tehaste ümbruses, kus oli palju möllu ja miilitsaid, teatasin teise klassi plikana, et tahan korra majja luua ja miilitsaks hakata. Poisid, kellega hoovis mängisin, selgitasid aga veenvalt, et tõsisele märulile naisi ei lubata. Nii läks huvi sellegi ameti vastu üle. Neljandas klassist alates ütlesin kõikidele, et hakkan treeneriks ja õpetajaks.
Tegin suviti turuvarblasena tööd (korjasin sõstraid, maasikaid, tikreid ja arooniaid), tellisin taskuraha eest Spordilehe ja Kehakultuuri, tassisin raamatukogust koju trükised koormustest, teiperitest ja korvpallitehnikast. Kui aeg käes, pääsesin Tartu ülikooli ja läbisin korraga mõlemad programmid. Korvpallis oli mul meisterlikkuse juhendajaks Arne Laos ja praktikat tehes võitsin nubludega kohe linna meistrikad ning sain trenne anda ka rühmale, kus möllas noor Merike Anderson. Kehalise kasvatuse õpetajana töötasin ka koolis ja üheks õpilaseks oli kohe kõva tahte ja enesekindlusega säranud tänane võrkpallikoondise libero Rait Rikberg. Lisaks töötasin juba spordiajakirjanikuna.
Et mõlemad olid täistöökohad, üks Tartus ja teine Tallinnas, ning samal ajal olin ka veel tudeng, oli esimese aasta järel selge, et niimoodi kaua vastu ei pea. Kui olin kooli hea asendaja leidnud, tänase Tartu korvpallimeeskonna üldfüüsilise treeneri Peep Pälli, siis keskendusingi spordireporteri tööle, mis tundus palju raskema väljakutsena ja viis lähemale tippspordile, mis mind väga-väga huvitas.
Kuidas sinust reporter sai?
Seda lugu olen kerinud palju, aga 1993. aasta kevadel loodi uus kommertskanal Tartu Televisioon, kuhu mind pärast tihedat valiksõela reporteriks kutsuti. See oli tegelikult juhuslik proovimine, kuid viskasin konksu õigesse vette, sest lisaks poliitikute, ärimeeste, ja muusikute intervjueerimisele sain kohe hakata spordiuudiseid tegema. Kui see äri puhkama läks, jäi mul riiulile saatesari „Suusk liuglema”, mida otsustasin pakkuda ETV- le. Toomas Uba võttis selle vastu ja pani eetrisse ning kutsus siis üsna ootamatult 21- aastase tudengi Lillehammeri olümpiamänge kommenteerima. Kolm kuud hiljem pakkus ETV mulle juba täiskohaga spordireporteri tööd ja pall läks veerema.
Mis sulle oma töö juures kõige rohkem meeldib?
Ma jumaldan sporti. Mulle meeldivad inimesed, kes tahavad seda kirge oma soorituste või õpetustega jagada ega karda kaotusi, sest keegi pole ideaalne ega lõputu võidumees. Küll kirjandusklassi lõpetanuna mu fantaasia romaanide kirjutamiseni ei lenda, kuid ajakirjandus on just minu jaoks.
Töö meeldib, sest selles on palju vabadust koos suure vastutusega, palju ootamatusi, uusi võimalusi. Töö laiendab silmaringi ja kasvatab, saan vaadata ja vahendada tõelise tippspordi argi- ja pidupäeva ning edendada meie spordikultuuri.
Nii sport kui televisioon on pidevas liikumises ja mõlemas valdkonnas on meil pea püsti paljuski tänu fanaatikutele. Operaatorid Teet Konksi, Tauno Peit ja Ivar Toodo on läbinud maratone, et Eesti sportlase sooritus või intervjuu jõuaks kiiresti mäe otsast või põlluveerelt televaatajani. Nii spordiväljal kui rahvusringhäälingus on palju ägedaid inimesi, kellega tunde lugemata oleme jõudnud tulemusteni, et olulised hetked jõuaks ekraanile ja rahvani. Ja see paneb silma ikka särama.
Milline on olnu sinu tööaastate jooksul kõige emotsionaalsem spordiga seotud hetk, mida oled kogenud?
Ülimalt raske on üheselt vastata, sest ainuüksi olümpiamängude vahendamisi on kogunenud kaksteist ja kui siia veel eri alade MM-id, EM-id ja muud mängud lisada, siis poolsada või sada ägedat hetke saaks kiiresti ritta, mis südame pikalt põksuma löönud. Aga kui klassikalised olümpiamedalitega kaasnevad tormid kõrvale jätta, siis jalgpallikoondise 2:1 võit Põhja-Iirimaa üle Belfastis, mis viis meeskonna EM-sarjas esmakordselt play-off´i, võrkpallikoondise võit Poola üle ja esmakordne pääs EM-i finaalturniirile, korvpallikoondise võit valiksarjas Serbia üle, tennisenaiskonna üheksa järjestikust matšivõitu ja jõudmine maailmaliigasse … oi, neid unetuid öid ja rõõme on ikka kottide kaupa, sest emotsioon pole üheselt seotud võiduga. Hindan eelkõige sportlase ausust ja töökust ning paljusid olen näinud ju põnnist peale arenemas ja nii on tihti silmad veele võtnud juba hetk, kui nööpnõel on kasvanud tiitlivõistluse või suure klubi vääriliseks tegijaks.
Milline on olnud meeldejäävaim maailmarekord, mida oled oma silmaga näinud, ja mis emotsioone see on tekitanud?
Esmakordselt nägin maailmarekordi sündi väga lähedalt 1996. aastal Atlanta olümpial, kui Michael Johnson läbis 200 meetrit 19,32 sekundiga. Samal päeval kogus 22 meest üle 8000 punkti kümnevõistluses. Meeletu kuumus, sumin ja kasvav pinge enne starti, Johnsoni kuldsetes naelikutes jalad suurtel ekraanidel, stardipaugu järel vallandunud 85 000 välku (igale pealtvaatajale oli jagatud ühekordne fotokas ja kõik tegid kohe pildi) on meeles kui eilne päev. Tema treener seisis finišijoonel vaid kaks rida minust eespool ja kui Johnson tuli teda kallistama, sain maailmarekordimehele otse silma vaadata. Kõik see kokku oli võimas elamus, võttis veidi tummaks ja tegi väga õnnelikuks, sain kinnitust, et olen valinud õige ameti, sest just seda kõike kogeda, näha ja vahendada ma tahangi! Ja esimene jääb ikka esimeseks.
Kunagi ei unune ka 2001. aasta Götzise mitmevõistlus, kuhu sõitsin operaator Robert Voodiga, et teha erisaadet, millele panin ennetavalt pealkirjaks „Götzises rekordijahil” ja tšehh Roman Šebrle püstitaski 9026 punktiga uue kümnevõistluse maailmarekordi. Erki Nool oli 8604 punktiga teine ja maailmarekordist ilma jäänud Tomas Dvorak kolmas. Selle võistluse erilist fiilingut pole aeg sugugi summutanud.
Mis sinu arvates on olnud Eesti spordi kõrghetk?
Millise kaaluga võrrelda Paul Kerese, Kristjan Palusalu, Tiit Soku, Erika Salumäe, Jaan Kirsipuu, Erki Noole, Markko Märtini, Martin Müürsepa, Kaia Kanepi, Mart Poomi, Gerd Kanteri saavutusi ja nende mõju?
Eesti sport pole kunagi olnud nii vaene, et selle edukust peaks mõõtma ainult ühe sportlase või ühe võistkonna triumfiga. Samas pole meil Muhammad Ali, Pele, Michael Jordani või Usain Bolti mõõtu sportlast, kelle nägu ja tegevus oleks tuttav sadadele miljonitele maailmas. Võib-olla on ta täna juba trennis?
Milline on olnud kõige suurem tööga seotud aps, mis sul on juhtunud?
Teles juhtub tihti igasugu apsakaid: ületad keelega kiirust, oled väga väsinud, tehnika jupsib. Hullemad kui mõni keelevääratus (pikas otseülekandes on kõik inimesed), on hoopis hetked, kus serveri kinnijooksmise, kõikuva netiühenduse või ootamatu seiga (näiteks Londoni olümpial istusime enne Nabi medalimatši operaatoriga liftis kinni, aga kõik lahenes siis õnneks hästi) tõttu ei jõua lugu või saade eetrisse. Seda teletöötajate unenägude košmaari olen paar korda pidanud üle elama ja see pole üldsegi hea tunne.
Kui palju ise spordiga tegeleda jõuad ja mis on sinu lemmikalad?
Kaheksa trenni nädalas ehk kooliaja tasemel muidugi ei rabele ja südame varem vallutanud lemmikalasid pärast viit põlveoperatsiooni enam teha ei saa, aga higistada meeldib mulle jätkuvalt. Rattasõit ja veidi võimlemist on viimase aja meelelahutajad, kuid stabiilsust jääb kõvasti puudu.
Kas on mõni spordiala, mida pole veel proovinud, aga kindlasti tahaksid?
Kõik kodused klassikud ja ka meie jaoks haruldasemad pesapall või bumerangivise on proovitud. Mõnda ala nagu suusahüpped, kus naised alles nüüd konkurentsis, vanust arvestades avastama ei hakka. Kui elaksin mägedes ja põlved kannaks, siis tegeleksin mäesuusatamisega, millest sain kunagi maitse suhu. Minu lemmikuim naissportlane on muide Lindsey Vonn.
Aga reaalselt? Et sõudmine on meil tipus ja ülikooliajal sellele alale suurt rõhku ei pööratud, siis võiks kevadel just sõudmist proovida. Koolitüdrukuna jõudsin linna spartakiaadil sõudmises isegi esikolmikusse, kuid paat ja aerud olid siis hoopis teisest puust.
Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 novembris
