Kristin Kuuba (19) ja Helina Rüütel (19) on tõusvad tähed Eesti sulgpallis. Uurisime, kuidas tüdrukute tee alguse sai ja kuhu nad jõuda soovivad.
Kuidas sattusite sulgpalli juurde?
KK: Mina alustasin sulgpalliga, kui läksin Nõo põhikooli esimesse klassi ja meie esimene treener Mart Mäerand tuli tundi, tutvustama erinevaid spordialasid, millega Nõos tegeletakse, ning sulgpall oli üks neist. Arutasime kodus vanematega läbi ja otsustasin sulgpalli kasuks.
HR: Mina käisin Kristiniga ühes klassis ja läksin ükskord temaga trenni kaasa, proovisin ja hakkas meeldima.
Kas jäite kohe sulgpalli juurde pidama või proovisite ka muid alasid?
KK: Mart Mäerand pani meid treeningutel tegema paljusid teisi alasid – korvpalli, rahvastepalli jt. Seega algul sulgpallitreeningutega kohe suur tampi peale ei pandud, et oleks väikese tüdrukuna ära tüdinenud. Hiljem läksid treeningud järjest sulgpallikesksemaks.
HR: Mina käisin natuke teistes trennides ka, võrkpallis ja tantsimas, kuid jäin siiski sulgpalli juurde.
Iseloomustage oma pikaaegset ja esimest treenerit Nõo sulgpalliklubis, Mart Mäeranda.
KK: Mart on kohusetundlik ja hästi aus. Ta oskab alati näha, kuidas teised spordialad on sulgpallile kasulikud. Nõost on tulnud palju häid mängijaid, järelikult ta teeb õigeid asju.
HR: Treeneri puhul on oluline, et ta suhtleb mängijatega ja tehakse koostööd, mitte ei ole ainult nii, et treener ütleb ja õpilane teeb.
Mis teid sulgpalli juures on hoidnud, nüüd olete mänginud juba üle 12 aasta?
KK: Sulgpalli juures meeldib mulle, et see on nii individuaalne kui võistkondlik ala. Mõni päev mängid üksikmängu ja siis jälle paari. Minu jaoks on oluline, et saab teistega koos treenida, kui peaks kogu aeg üksi harjutama, oleks raskem ja ehk ka tüdineks kiiremini. Võistlused on samuti väga tähtsad, sealt saab motivatsiooni ja võidutunnet. Käisime algusest peale palju võistlustel lisaks Eestile ka esimestel välisreisidel Lätis ja Soomes ning võistluste õhkkond väga meeldis.
HR: Meil oli väike klubi ka ja ühtne seltskond, koos käia ja olla oli hea. Edaspidi muutus harjutamine professionaalsemaks, aga algul oli ka seltskond see, mis sulgpalli juures hoidis. Meeldib, et ala on mitmekülgne, kunagi ei tea, milliseks sulgpalli mängides olukorrad kujunevad, harjutades ja võisteldes rutiini ei teki.
Nüüd võistlete ja harjutate juba kui tippsportlased ja sport on teie jaoks prioriteetne. Kui kerge või raske on selleks motivatsiooni leida?
KK: Sulgpallitreeninguteks ei ole olnud raske motivatsiooni leida. Üldfüüsilisteks treeninguteks ja jooksmiseks pidi esialgu ennast natuke rohkem sundima. Selle hooaja algul asusime Tartu Ülikooli õppima ja vahetasime ka klubi. Uus keskkond – kool ja Triitoni sulgpalliklubi on huvitavad ja tunneme rõõmu spordi tegemisest. Uues klubis on ka sparringupartnereid varasemast rohkem.
HR: Kui juba nädal aega pole sulgpalli mänginud, tekib alati soov mängima minna, kas trenni või niisama sõpradega. Kooli tõttu tegeleme nüüd ka paljude teiste spordialadega ja kindlasti annab see sulgpallile palju juurde.
Kuidas juhtus, et hakkasite omavahel paari mängima, kas omavaheline klapp tekkis kiiresti?
KK: Täpset algushetke ei mäletagi. Ju treener meid kokku sobitas, et sama vanad, üks parema- ja teine vasakukäeline (hea kombinatsioon). Alguses oli meil väike tasemevahe, kuna Helina tuli aasta hiljem, nooremana ka. Natuke omavahel nagistasime, nüüd enam mitte. Oleme väljakul ka erinevad ja iseloomud klapivad – mina rohkem kamandaja ja jutustan palju. Kaht väga sarnase iseloomuga on ehk raskem kokku sobitada.
Kas praegu on paarismäng teie prioriteet ja miks just paarismäng meeldib?
HR: Mina mängin rohkem paarismängu ja põhifookus on seal, üksikmängu harjutamine pigem toetab paarismängu. Tunnen, et olen rohkem võistkonnasportlane ja meeldib, et paarismängus ei pea olema väljakul üksinda. Kui läheb hästi, on kellegagi koos rõõmustada, ja kui halvasti, on tugi kõrval.
KK: Minu jaoks on ka paarismäng number üks, kuigi see hooaeg, kui Helinal on olnud vigastus, olen võistlustel üksikmängu rohkem mänginud. Treeningutel on meil praegu juba 75% paarismänguharjutused. Kuigi minus on ka individuaalsportlast ja vahepeal meeldib üksikmängu teha.
Milline on sulgpallis hea toimiv paarismängu paar? Miks osa paare hakkab toimima ja teised mitte?
KK: Võti on see, et tuleb omavahel palju suhelda ja rääkida. Asju endas hoida ei tohiks. Meil on nii, et oleme ka väljaspool väljakut palju koos ja sõbrad, kuigi olen kuulnud ka paaridest, kes on head mängijad, aga omavahel läbi ei saa. Kui mõlemad töötavad ühise eesmärgi nimel, on võimalik erinevad inimesed koos toimima panna. Me oleme palju koos mänginud, nüüdseks tunneme üksteist läbi ja lõhki. Mängu ajal on oluline positiivne olla, ka siis, kui teisel hästi ei lähe.
HR: Inimesed peavad väljakul klappima. Kui mõlemad on enda eest väljas, siis ei saagi midagi head tulla. Kui paaris esialgu klappi ei ole ja kumbki ei ole leplik ega nõus muutuma, siis on raske paari kokku sobitada.
Kas mõnikord lähete omavahel väljakul tülli ka?
KK: Seda on ikka juhtunud, aga nüüd kindlasti palju vähem kui aastaid tagasi. Aga eks ikka on olnud, et pärast mängu paar tundi ei räägi teineteisega sõnagi, kuid praeguseks oleme sellest east välja kasvanud.
HR: Kui on mingi probleem, siis mõtleme, et arutame hiljem, aga praegu mängime mängu ära ja väljakule püüame probleeme mitte tuua. Tunneme üksteist nüüdseks väga hästi ja väljakule minnes saame üsna ruttu aru, kas teisel on täna hea päev või mitte.
Mis on teie paari edu võti, mis on teie tugevused nõrkused?
KK: Mängustiilid on meil mõnevõrra erinevad. Mina olen rohkem ründavam mängija, Helina on rohkem pehmema stiiliga mängija.
HR: Mängime päris palju parema- ja vasakukäelise kombinatsioone. Ründes on lihtsam olla erikäeliste mängijatena, teame, kuhu teine lööb, kasutame positiivset eelist ära. Kaitses võib mõnikord tulla aga raskusi, sest ei tea, kumb võtab. Mängujoonises eelistame, et mina mängin rohkem võrgu ees ründes ja Kristin rohkem taga. Meil on ka välja kujunenud tava, et mängu alguses mina servin alati esimesena. See on juba harjumuseks ja uskumuseks saanud ega oma niivõrd praktilist põhjust.
Mis on teie erinevused iseloomu puhul?
KK: Mina ütlen kohe välja nii, nagu asjad on, mis võib mõnikord karm olla. Segapaari paarilisega on ette tulnud, et ta ei ole sellise asjaga harjunud ja on võtnud südamesse, mis ma mängu ajal olen öelnud, ning see võib tekitada raskusi.
HR: Teised on mõnikord öelnud, et kuidas sa saad koos Kristiniga mängida, ta vahel ütleb nii palju. Ma olen sellega aga nii harjunud ja kui vaja, ütlen vastu ega mõtle sellele terve mängu.
Kuidas iseloomustate oma viimast aastat, mis oli esimene võistlusaasta täiskasvanute seas, ja kuidas sellega rahule jäite?
KK: Aasta algus läks kindlasti hästi. Kodusel Euroopa karika etapil saime teise koha ja esimestel Euroopa meistrivõistlustel olime 9ndad. Suve lõpus tulid aga Helinal vigastused ja seejärel oleme võistlustel vähem mängida saanud.
Kuidas vigastustest üle saate, kas ühe vigastus mõjutab ka teist?
KK: Kindlasti mõjutab, oled harjunud, et teine mängib sellel tasemel, mis ta on seni mänginud, aga nüüd vigastuse tõttu ei saa nii hästi ja see toob väljakul segadust.
Kas seate endale igaks aastaks ka eesmärgid, mida soovite saavutada?
KK: Iga aasta oleme mõelnud, milline edetabelikoht võiks olla aasta lõpuks, ja seni oleme suutnud seda täita. Euroopa meistrivõistlustel otsest eesmärki ei olnud. 9. koht oli natuke üllatus ka, esimese korra kohta EM-il läks päris hästi.
EM-il mängisite Taani paari Kamilla Rytteri ja Juhl ja Cristinna Pederseni vastu, kes said RIO OM-il hõbeda ja on maailma absoluutne tipp-paar. Mis mõtteid mäng nendega tekitas?
KK: See mäng pigem motiveeris. Hirm oli enne mängu suurem, kui see seda väärt oli. Andis lootust, et on võimalik saada sellisele tasemele nagu nemad. Nad olid meist küll üle, kuid midagi võimatut ei tundunud.
HR: Nemad on samuti parema- ja vasakukäeline ja kindlasti saaksime neilt palju õppida, mida paremini teha. Minu jaoks oli samuti mäng EM-il pigem positiivne kogemus.
Kui palju te vaatate enne võistlusi oma vastaste mänge ja teete plaane?
KK: Pärast enda mänge vaatame alati neid ja analüüsime, mida saaks paremini teha. Enne mänge oleme mõnikord vaadanud videost vastaste mänge, kes meile vastu tulevad. Eks mängu käigus tuleb valitud taktikat vahel ka muuta. See on võistlustel üks raskemaid asju. Eestis töötavad sageli samad asjad, mida oleme palju kasutanud, aga mujale mängima minnes need ei pruugi töötada ja siis tuleb mängu ajal hakata leidma uusi lahendusi.
HR: Enne mänge alati mõtleme, mis on vastaste tugevused ja nõrkused ja millise stiiliga peaks nende vastu mängima.
Kuidas mõjutab võistlusteks häälestumist, kui tabelis ootab ees eeldatavalt palju tugevam paar?
KK: Pigem on raskema vastase vastu nii, et pinget pole ja kaotada pole midagi. Kindlasti on ise favoriit olla raskem.
Mis on teie ootused aastale 2017?
KK: Kodus Yonex Estonian Internationalil tahaks hästi esineda nagu eelmisel aastal, kui jõudsime finaali.
HR: Eesti meistrivõistlused on uue aasta alguses. Paaril viimasel aastal me pole tiitlit võitnud ja tahaks selle nüüd taas enda kätte saada. Edasi EM ja lootused on jõuda ka maailmameistrivõistlustele. Tiitlivõistlustel vaatame sammhaaval, palju sõltub, millised vastased loosiga tulevad. MM-ile on esialgu soov lihtsalt esmakordselt osalema pääseda.
Mis on teie pikema aja eesmärgid?
KK: Kõige pikemaajalisem eesmärk on OM-ile jõuda (OM-ile pääseb sulgpallis 16 paari). Ja maailma edetabelis järk-järgult tõusta – esiviiekümnesse ja siis esikolmekümnesse. Selleks on vaja vigastusi vältida, jätkata heade treeningutega, käia võistlustel ja püüda oma võimeid maksimaalselt realiseerida.
Mis on praegu kõige suurem erinevus, kui võrdlete end maailma tippudega?
KK: Igas asjas on erinevusi – kiiruses, pingetaluvuses, erinevate heal tasemel löökide oskuses.
Mis on kõige eredamad olukorrad senistelt võistlustelt?
KK: Kaks hetke on selgelt meeles. Esimene, kui saime 13-aastaselt Eesti meistrivõistlustel täiskasvanute seas 3. koha. See võistlus toimus Nõos, nii et kõik omad olid vaatamas. Ja teine Poolas, kui võitsime veerandfinaalis juunioride EM-il taanlasi ja kindlustasime sellega endale pronksi.
HR: Minu jaoks ka juunioride EM-i mäng. Võitsime veerandfinaalis tugevat Taani paari teises geimis 21-4. Sellise skooriga ei võida me sageli Eestiski, kuid seal suutsime olulisel hetkel tugevad vastased alistada. Tegime seal siiani ühe elu mängu. Teiseks eelmisel aastal Estonian International kodusel turniiril, kus poolfinaalis mängisime soomlastega ja olime otsustavas geimis 15-19 taga, vastased vajasid korraks meditsiinilist pausi ja selle järel mängisime väga hästi ning õnnestus mäng võita. Kodupubliku ees oli see ootamatu ja hea võit.
Kas olete mõelnud nagu varasemad tipud, kes Eestist tulnud, siirduda välismaale püsivalt harjutama?
HR: Eestis on meil praegu ka parasjagu sparringupartnereid, ei pea tingimata minema. Välislaagrid on kindlasti olnud kasulikud, näeme seal harjutusi ja nippe, mida siis kodus edasi proovida.
KK: Eesti sulgpall on ka arenenud, järjest rohkem on siin erinevaid võimalusi harjutada. Kui käime aastas mõnel korral välismaal laagrites, annab see palju juurde, sest igal treeneril on midagi uut õpetada.
Kristin Helinast:
Helina on pigem rahuliku iseloomuga ja kohusetundlik, tal on alati kõik asjad tehtud. Kindlasti aus, mis on minu arvates inimese juures üks tähtsamaid omadusi. Nii enda kui teiste inimeste vastu aus. Spordi sees oleme koos üles kasvanud ning motiveerime ja arendame üksteist. Väljakul tahab Helina mõnikord asju isegi liiga hästi ja perfektselt teha. Üldiselt on see hea, kuid alati kui välja ei tule, ei pruugi olla.
Helina Kristinist:
Kristin on pigem rahuliku vastand. Ütleb alati välja, mida tema arvab. Ei räägi seljataga, vaid on otsekohene. Kindlasti püüdlik ega anna kunagi alla ei treeningutel ega võistlustel. Meil mõlemal on nii, et kui üks teeb, siis teine teeb ka. Kui üks ütleb, et läheb jooksma, siis teine tunneb, et ei saa ka minemata jätta.
Tekst: Renna Unt
Fotod: Silver Gutmann, Martti Vaidla
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2017 jaanuaris
