Eno Lints on trikijalgpallur, kes kuulsa brasiillase Ronaldinho videotest innustust saanuna asus palliga trikitama. Peamiseks treeningpaigaks oli ligi kümme aastat tagasi kodumaja kelder ja kui päris jalgpall hakkas trikkide tegemist segama, otsustas noormees täielikult freestyle-jalgpallile pühenduda.
Tänane eesti juhtiv trikijalgpallur Eno (25) on pärit Põltsamaalt. Poiss jõudis spordi juurde tänu sõpradele, kellega koos harrastati hoovijalgpalli ja hakati käima ka jalgpallitrennis. „Ma mängisin jalgpalli umbes kümme aastat, kuid ühel hetkel hakkasin järjest rohkem trikitamise peale üle minema. Pärast FC Elva eest U17 eliitliigas mängimist läks meie võistkond laiali ja ma otsisin uut väljundit, kuidas jalgpalliga tegeleda,” meenutab Lints murdemomenti, mil temast sai freestyle-jalgpallur.
„Kui ma veel jalgpalli mängisin, siis minu kõksimise rekord oli vist isegi alla 20. Jalgpallil ja trikitamisel on küll sama tüvi, aga need võrad kasvavad lõpuks väga lahku,” selgitab Lints, et kuigi mänguvahend on sama, siis suure jalgpalliga on tema alal hulk põhimõttelisi erinevusi.
„Jalgpallis mängitakse jala sisekülje ja pealsega, meie alal kasutatakse aga vaid varbaid. See on väga oluline erinevus. Kui ma käin noortele trikijalgpalli tutvustamas, siis ma ütlen alati, et on vaid üks lihtne trikk ja see on palli turjal hoidmine.”
Trikijalgpall jääb suure venna varju
Lintsi sõnul on freestyle-jalgpallis juhtivad riigid Norra, Poola ja Venemaa, kes päris jalgpallis pole päris esimese kategooria riigid. Seejärel tulevad suured jalgpallimaad Inglismaa, Itaalia, Brasiilia ja Saksamaa. Täiesti eraldi tuleb käsitleda Jaapanit, kus on muust maailmast hoopis erinev stiil. „Eestis tuleb harrastajaid vahepeal juurde ja siis kaob jälle ära. Ma pakun, et meil on umbes 5–6 tõsisemat tegijat,” ütleb Eno.
Kui jalgpall on maailma spordialade kuningas ja seal liiguvad meeletud rahad, siis freestyle-jalgpall on oma suurema venna kõrval selles aspektis vaeslapse rolli jäänud.
„Maailmas suudab ehk kümme parimat trikitajat ennast ära elatada. Eelduseks on, et sa elad riigis, kus jalgpall on äärmiselt populaarne, ja sul on vaja trikitamise kõrval leida mingi kaubamärk, mida turundada. Näiteks võib tuua norralase Tobias Becsi, kellel on oma riidebränd, või prantslase Sean Garnier’, kes on Red Bulli palgalehel,” selgitab Lints oma spordiala telgitaguseid.
Sportlikud sihid on silme ees
Meie loo peategelane harjutab mahult nagu tippsportlane, kui argipäeviti on igapäevaste treeningute pikkused 2–3 tundi, laupäeval on kavas hommikune 10 km jooksuots ja sama päeva õhtul teeb ta veel kolmetunnise treeningkorra otsa.
„Ma käin selle kõige kõrvalt ka koolis ja tööl, kuid minu jaoks on trikitamine vabastav tegevus. Kui ma lähen trenni, siis unustan kõik muu ära ja keskendun vaid ühele asjale. Kuigi füüsiliselt olen pärast trenni väsinud, siis vaim on värskem ja suudan ka teisi asju paremini teha,” toob Lints välja positiivse.
Pideva harjutamise põhieesmärk on iga-aastane võistlushooaeg, kus kõige olulisem etteaste on augustis Tšehhis toimuv Superball. „Ma olen käinud seal alates 2012. aastast ja seni on tulemused olnud stabiilsed. Battle’is (duell konkreetse vastase vastu – toim.) 60 parema hulgast edasi pole kunagi jõudnud, kuid rutiinis (kolmeminutiline show üksinda laval – toim.) jõudsin esimesel kahel aastal 7. kohale, 2014. aastal olin neljas, aga kaks viimast aastat on läinud vigastuste nahka,” loeb Lints üles oma senised saavutused.
Onu viis keldrist suure rahva ette
Lints on Eestis aastatega käinud arvukalt eri üritustel rahvale oma oskusi näitamas ning esinemiste jaoks on pidevalt tulnud leida ka uusi ja huvitavaid mõtteid. Väga palju on tähelepanu pälvinud tema trikitamine põleva jalgpalliga ja pimedas korraldatav valgus-show.
„Oma esimese avaliku etteaste tegin 2010. aastal tänu üritustekorraldajast onule, kes nägi mind keldris harjutamas ja pakkus välja, et võiksin esinema hakata. Esimese etteaste video riputasime YouTube’i ja sealt hakati mind üles leidma ning juba sama aasta lõpus esinesin Paides spordikuulsuste jõuluturniiril 1500 inimesele,” meenutab Lints, kes teeb aastas 40–50 avalikku etteastet.
Ametisaladuseks on leegitsev pall
Üks mehe leivanumbreid on trikid põleva palliga, mida ta hakkas tegema juba aastast 2010. „Nägin kunagi üht reklaamvideot, kus trikitati põlema pandud palliga, ja mulle tundus see mõte väga äge. Tavalise jalgpalliga seda teha ei saa, sest pall põleb ära ja ongi kõik. Ehitasin ühe palli oma kätega valmis, panin sellele tule otsa ning ühel hetkel käis pauk ja pall lihtsalt lõhkes.”
See aga noormeest ei heidutanud: „Seis tundus lootusetu, sest sain teada, et eeskujuks olnud videos oli tegemist arvutigraafikaga. Ühel hetkel tulin aga asja juurde tagasi, muutsin mõnda nüanssi ja ehitasin nelja päevaga endale uue palli, mida sain kasutada ligi aasta aega.” Lints lisab, et oma põleva palli saladust ei ole ta avalikult jaganud ning tahab jätta selle ametisaladuseks.
Põleva palli trikk nõuab tihti ka väikest ohverdust, kuna kehakarvad ei jää leegist puutumata: „Jalakarvad põlevad päris kiiresti ära ning mul on ka kulmud ja ripsmed ära põlenud.” Ükskord juhtus ka nii, et Enol esinemisel abiks olnud vend pani palli ise põlema ja süütevedelik sattus ka tema kätele. Suuremat õnnetust ei juhtunud, kuid venna korraks tuld võtnud käed olid pärast pikalt erepunased ja hellad.
Äpardused annavad väärt kogemusi
Trikijalgpalluri võistluste ja avalike esinemiste kavad on Lintsi sõnul väga erinevad ja seda mitmel põhjusel: „Esiteks on võistlustel ette teada tingimused ja ma tean, et saan kõik trikid alati tehtud. Esinemistel ei tea kunagi ette, millised on ilmaolud, valgus või lava. Teiseks, tavainimesed ei pruugi tihti raskematest trikkidest üldse aru saada ja sellisel puhul tekib hoopis parem efekt, kui näidata veidi vähem.”
Aastate jooksul on Enol ette tulnud ka hulganisti äpardusi, kus esinemistel pole kõik sujunud nii, nagu planeeritud. Näiteks on korraldajad ekslikult peale pannud vale taustamuusika, vahetult enne etteastet on hakanud vihma sadama ja korra on mees maha unustanud ka pallid. „Kõigega saab hakkama. Selliste asjadega kohanemine tuleb kogemustega. Nagu öeldakse, raud karastub ainult tules ja vees.”
Üks äpardus, mis Enole meenub, oli tema enda põhjustatud: „Olin just TTÜ-sse õppima tulnud ja mul pidi Kesk-Eestis üks esinemine olema. Pakkisin asjad eelneval päeval kodus ära ja tulin Tallinna kooli. Õhtul sõitsin esinemiskohta ja seal selgus, et mul pole jalgpalle kaasas. Õnneks saime kõrval asunud koolimajast esinemiseks ühe palli, kuid see oli korvpall.”
Võistlustel käib iga mees oma palliga
Trikijalgpalluri peamiseks vahendiks on loomulikult pall ja siin lähevad harrastajate eelistused lahku. Mõnele sportlasele meeldib väga tühja palliga trikitada, mõni eelistab veidi rohkem täis pumbatud palli, kuid võrreldes tavajalgpalliga on rõhku pallist kindlasti tublisti vähemaks lastud.
„Minu palli kohta ütleksid jalgpallurid, et see on pehme pall. Kui pall on liiga täis ja ma kõksin varvastega, siis esiteks oleks see valus ja teiseks kulutaks see rohkem jõudu. Tühjem pall põrkab jala pealt paremini üles. Palli rõhk on väga personaalne, näiteks mõnel poolakal on pall nii tühi, et võib käte vahel kaks külge kokku pressida,” ütleb Lints.
Tekst: Siim Semiskar
Fotod: Kristjan Sakk
