Eesti naiste rannavõrkpalli esipaariks on 20-aastased Heleene Hollas ja Liisa Soomets. Tegemist on valitsevate Eesti meistritega, ühtlasi olid nad edukaim meie duo eelmisel suvel Pärnu rannas toimunud üliõpilaste maailmameistrivõistlustel.
Millised on peamised erinevused saali- ja rannavõrkpalli vahel?
Heleene: Peamine erinevus tuleb sellest, et saalis on korraga platsil kuus ja rannas kaks mängijat. Seetõttu on mängijate kiirus ja hea pallitunnetus eriti olulised just rannavõrkpalli mängides. Rannavolle on kuidagi intensiivsem ja nõuab rohkem vastupidavust kui saalivõrkpall. Näiteks kas või sellepärast, et rannavolles on ju põhimõtteliselt iga teine pallipuude sinu oma, saalis võib aga vahel lausa nii juhtuda, et ühe pallivahetuse jooksul ei saagi palli puutuda. Kui peaksin nende kahe spordiala vahel valima, siis rohkem köidab mind kindlasti rannavõrkpall.
Liisa: Erinevusi on palju, alustades sellest, et üks mängitakse saalis põranda peal, teine liival. Erinev on ka mängijate arv – saalis korraga kuus väljakul, rannas vaid kaks. Sellest tingituna on ka rannavõrkpalli väljak natuke väiksem. Rannavõrkpallis mängitakse geim vaid 21 punktini, saalis 25ni. Mänguliselt vast üks suurimaid erinevusi on see, et rannavõrkpallis jääb pärast blokipuudet järele vaid kaks puudet. Samuti leidub rannavõrkpallis rohkem „koksamist”. Minule meeldib rohkem kindlasti rannavõrkpall. Hästi äge on selle spordiala kultuur ja see võistluste melu, mida ma saalis ei kohanud.
Millised on teie eesmärgid rannavõrkpallis?
Heleene: Hetkel ei ole me endale mingeid suuremaid eesmärke seadnud. Praegu on minu jaoks esmatähtis hariduse omandamine ja ülikooli hästi lõpetamine.
Liisa: Noortekoondise aeg sai läbi ja pärast eelmise hooaja lõppu olime valiku ees, kas jätkata sportlastena ja pühenduda ainult rannavõrkpallile või minna ülikooli. Kuna eelmine hooaeg ei kujunenud meil nii, nagu me oleksime tahtnud ja ebaõnnestusime just tähtsatel tiitlivõistlustel, siis otsustasime viimase kasuks. Paiknesime eri linnades ning treeningumaht oli seetõttu üsna väike. Tänavusel hooajal väljaspool Eestit me ilmselt ei mängi, siin on aga eesmärgiks kodune meistritiitel. Suures plaanis tahame mängida isuga ja nautida nii treeninguid kui ka mänge.
Kas olete mõelnud ka täisprofessionaalideks saamisele?
Liisa: Eks peast on ikka sellised mõtted läbi käinud, kuid see oleks ikkagi väga raske teekond. Mine sa tea, äkki kunagi tõesti
Heleene: Väga mitte, aga usun, et see võiks kindlasti väga lahe olla.
Mis on teie tugevusteks?
Heleene: Omavaheline hea koostöö, oleme koos mänginud juba päris kaua ja tunneme üksteist hästi. Teame teineteise tugevusi ja nõrkusi ning oskame nendega arvestada. Rääkides nõrkadest kohtadest, siis praegu peaks kindlasti tegema võimalikult palju trenni, et pallitunnetust, mis on talvise pausiga kaduma läinud, tagasi saada. Lisaks sellele peaksime kindlasti arendama veel näiteks vastupidavust, jõudu ning täpsust.
Liisa: Meie tugevuseks on omavaheline väga hea läbisaamine nii igapäevaelus kui ka mängu ajal ja infovahetus väljakul. Miinuseks on kindlasti vastupidavus ja kiirus, mida peame arendama. Samuti peaksime rünnakute lahendused agressiivsemaks saama.
Kuidas hakkasite koos rannavõrkpalli mängima?
Heleene ja Liisa: See oli siis, kui loodi U18 vanuseklassi rannavõrkpalli koondised. Valiklaagrisse oli valitud väga palju noori andekaid mängijaid, kuid kohti oli vaid neljale paarile. Mäletame, et seda põdemist oli ikka palju, et kas ikka saame koondisesse, sest tahe oli väga suur. Teadsime juba teineteist enne koondist ja tahtsime koos mängida ning lootsime, et meie sobivust märkab ka meie treener Kristjan Kais. Kõik läks nii nagu me unistasime ja mängisime kolm hooaega Eesti koondise eest Kristjan Kaisi juhendamisel.
Kes on teie lemmikmängijateks välismaal?
Liisa: Eks häid mängijaid leidub palju, kelle mänge sa vaatad ja imestad, et kuidas ta selle palli ära tõi või järgmise punkti lahendas. Esile tõstaksin võib-olla Laura Ludwigi Saksamaalt. Tema väljakunägemine ja kiirus teevad kadedaks.
Heleene: Otseselt lemmikuid mul ei ole, aga samamoodi meeldib mulle Laura Ludwigi ja Kira Walkenhorsti mängustiil.
Kui sportlikud on teie perekonnad?
Heleene: Meie pere lapsed on kõik väga sportlikud. Lisaks minule harrastavad võrkpalli ka kõik mu neli õde ja väiksem vend.
Liisa: Terve perekond on sportlik ja kõik oskavad võrkpalli mängida ja seda nautida, kuid rannavollega tegelen siiski ainult mina. Õde on võrkpallitreener ja vend tegeleb jalgpalliga.
Tekst: Urmas Piik
Fotod: Volley.ee
