Erkki Etverk ja Kristo Kokk on esimesed eestlased, kes jooksnud maailma kõrgeima mäetipu Mount Everesti maratonil. Baaslaagrist algava võistluse keskmine kõrgus merepinnast on muljetavaldav ja vajab tõsist aklimatiseerumist. Võitjaks võib nimetada juba stardijoonel seisjaid, sest maratonijooks ise on siis juba vaid vormistamise küsimus.
Mount Everest asub Aasias Himaalaja mäestikus, mäe kõrgus on 8848 meetrit. Maratoni start asub merepinnast 5362 meetri kõrgusel ja finiš 3540 meetri kõrgusel, seega profiililt on tegemist valdavalt allamäge jooksuga, mis sisaldab ka paari suuremat tõusu, kuid arvestama peab kindlasti hõreda õhu ja sellest tuleneva hädavajaliku aklimatiseerumisprotsessiga. Kuidas mehed Everestile jooksma jõudsid, sai kirja pandud Erkki Etverki päeviku ja meeste endi muljete põhjal. Teekonda Nepaali alustati ridadega märkmikus: Travel the World. Stop dreaming. Start doing. Unistused jäeti seljataha ja mindi tegudele.
Teekonna alguses
Seiklus algas Riias, kus 14. mail läbiti linnamaraton, sellele järgnes tunde lendamist ja 15. mai hilisõhtul jõuti Kathmandusse. Maratonil osalevad välismaalased jagati viide gruppi, neile anti maratonisärgid ja matkaks vajalik Everesti maratoni kirjadega kott. Grupijuht Ricki tutvustas järgnevate päevade sisu ja reegleid. Korduvalt rõhutati, et tegemist ei ole tavalise maratoniga, vaid esimene eesmärk on jõuda tervena jooksu starti.
Matkakott maratonistarti tohtis kaaluda maksimaalselt 15 kg ja sisaldas muuhulgas magamiskotti. Toiduained ja söögi valmistamiseks vajalik on korraldajate poolt ning seda ei pea osalejad oma pagasisse mahutama.
17. maiks oli kavandatud lend matka alguspunkti Luklasse, kuid ilm on halb ja seltskond ootab väljalendu ligi 11 tundi. Kuna ilm ei parane, jääb lend ära. Sõidetakse tagasi hotelli ja peetakse maha kriisikoosolek, alternatiiv on lennata helikopteriga, aga see tooks kaasa lisakulud. Õnneks on järgmisel päeval ilm hea ja varahommikune lend toimub plaanipäraselt. Kui lõunasöök söödud, alustatakse matka stardipaika. Osalejate kotte ja muud kraami kannavad tugevad väikesed mehed või siis jaki ja lehma ristandid, keda kohalikus keeles kutsutakse dzo’deks.
Matkates maratonile
Matk starti kestab kokku 11 päeva, mille käigus liigutakse 2850 m kõrgusel paiknevast Luklast 5362 meetri kõrgusel asuvasse Everesti baaslaagrisse. Neli päeva on kavandatud nn puhkepäevadeks, kus kaks ööd ollakse ühes kohas ja aklimatiseerutakse.
Esimesel päeval on rohkem allamäge kõndimist, edaspidi läheb tee aina rohkem üles. Tempovalikul on arvestatud, et see oleks jõukohane kogu grupile, ja on seetõttu pigem rahulik. Teise matkapäeva õhtuks peab jõudma Namche Bazari, kohalikku suuremasse asulasse ja maratoni finišipaika.
Erkki päevik: Ärkame 6.30. Hommikusöök on 7.30 ja minek matkale 8.30. Öösel magada ei saanud, sest kurk hakkas valutama, neelata on valus. Matk numbrites oli 14 km, 1060 tõusumeetrit ja 280 langusmeetrit. Kokku kuus tundi. Matk iseenesest tavaline, aga võrreldes Alpidega eksimise ruumi ei ole. Kui kukud, jääd lindudele söödaks. Tulime 2600 m pealt 3500 m. Minu jaoks kõige suurem ekstreemsus oli kõrgusekartjana ületada ühte 50 m kõrgusel asuvat rippsilda, mis tänu Kristo abile ka õnnestus, sest hoidsin kinni tema kotist ja vaatasin ainult kõrgustesse. Emotsiooni on raske kirjeldada, sest see võttis isegi pisara silma.
Kella 15 paiku jõudsime Namche Bazari. Magamistingimused Namches on puukuurilaadsed ja lihtsad kaheinimesetoad. Me ei pidanud seekord isegi magamiskotte kasutama. Koridoris on peldik veega, kuhu paberit ei tohi loopida, ja hammaste pesemise koht. Sooja veega pesemine maksab 400 ruupiat ehk 4 USD. Telefoni laadimine 250 ruupiat.
Lihtne ei ole
Järgmine päev oli aklimatiseerumiseks, tehti paaritunnine matk mööda maratonirada ja jooks tagasi (ca 4 km). Ei olnud lihtne, 3600 meetrit üle merepinna andis ennast jooksu ajal selgelt tunda.
Erkki päevik: 21.05.2017. Hommikusöögiks puder, vedel mesi, kaks muna, kolm saiaviilu. Joon kolm tassi musta teed ja pea enam ei valuta. Alustame matka ja läbime täna tõenäoliselt maratoni kõige raskemate languste ja tõusudega 11 km, mis kestab umbes 7 tundi. Tempo on aeglane ja midagi keerulist ei ole, ainult rada on jube tolmune, mida kõndivad matkajad, jakid-dzod ja nepallased ise tuule abiga üles keerutavad. Lõunaks sööme enne ohtliku sillaületust Tiibeti leiba, punaseid ube tomatikastmes ja suurepäraseid praetud kartuleid sibulatega. Pärast sillaületust tõuseme Tengboche kloostri juurde 3850 m kõrgusele. Külastame kloostrit ja laskume seejärel ööbimiseks sadakond meetrit madalamale Deboche külla. Õhtul sööme nagu tavaliselt kergelt hautatud juurikaid (lillkapsas, porgand, sibul) ja riisi. Kartuli asemel antakse täna lõik pitsat. Supp on mingi hallikas vedelik juurikatega, kus suurem osa on roheline sibul ja lauk, mis iseenesest on väga kosutav ja maitsev. Lisaks magus pirukas ja must või sidrunitee. Ricki palub tungivalt mitte tarvitada alkohoolseid jooke kõrgemal kui 4000 m ja juua palju vett isegi siis, kui seda ise ei soovi. Õues on juba jahedam ning meie kaheses puukuurilaadses toas on kaunis kõle ja niiske. Ricki rõhutas veel, et me sel kõrgusel päevasel ajal ei magaks. Ainevahetus on niigi aeglasem ja kui siis pärast uinakut tõusta, pidi pea valutama hakkama.
Aklimatiseerumine ja veel kord aklimatiseerumine
Järgmine päev viis 4300 meetri kõrgusel asuvasse Dingboche külla, mis on ühtlasi viimane küla, kus inimesed on ajalooliselt elanud. Sellele järgnev päev on jälle aklimatiseerumiseks, hommik on ilus, taevas täiesti selge. Samas vaevab sellistes kõrgustes veeprobleem – vedelik ei seisa kuidagi kehas. Öösel käiakse 4–5 korda tualetis, kuigi joodud justkui niipalju ei olegi. Kell 9 minnakse pärast mägede imetlemist jooksurajaga tutvuma, tehakse 3 km matk kergelt ülesmäge tõustes ja jooks alla tagasi.
Pärast lõunasööki pidid kõik käima arsti juures läbivaatusel, mis seisnes üldises tervisliku seisundi hindamises ning vererõhu ja pulsi mõõtmises. Kuigi nii mõnelgi olid pulss ja vererõhk tavapärasest kõrgemad, otsest korraldust matka pooleli jätta keegi ei saanud. Pärastlõunal tehti veel üks aklimatiseerumistõus teisele poole küla 4600 m kõrgusele.
Õhtusöögiks on mitut sorti pastat ja küüslaugusupp, küüslauku saab üldse palju, seda pannakse igale poole, eriti suppide sisse. Väidetavalt pidi küüslauk aklimatiseerumisele kaasa aitama.
Probleeme tekib
Järgmise päeva eesmärk on 4930 m kõrgusel paiknev Lobuche küla. Metsapiir on jäänud 4000 m kõrgusele ja sealt edasi on olnud lage ja tuuline. Kõrgus ei ole enam naljaasi, Kristol valutab pea ja Kanadast pärit tädi teeb selgeks, et ta peab võtma Diamoxi. See tundub olevat väga populaarne ravim, mida enamik grupiliikmetest kasutab.
Ööbimiskohta jõudes pakutakse teed ja tehakse tunnine jalutuskäik lähima künka otsa, kust paistab juba Everesti nõlvalt algav Khumbu liustik. Vaim on meestel veel tugev, ent kuna baaslaager paistab nii lähedal olevat, kibelevad mõlemad juba jooksma ega mõista, miks peab veel viis ööd ootama.
Õhtusöögilauas reedavad paljud näod, et tervisega ei ole kõik korras – kellel valutab pea, kellel kõht, kel on palavik või muidu uimane olla. Ka Kristo käib arsti juures ja tuleb Diamoxi tablettidega tagasi.
Söök on kõrguse kasvades lahjemaks muutunud. Õues on üsna jahe ja ega toaski palju soojem ei ole. Kuigi pesemine on põhimõtteliselt võimalik, soovitab Ricki edaspidi duši all käimist vältida, ei ole mõtet külmetamisega riskida. Hommik on taas ilus, päike paistab ja Kristo tervis on ka paranenud.
Erkki päevik: Tänane matk oli lihtne – kolm tundi matkamist mööda kiviklibu Gorakshepi 5170 m, kuhu jääme kaheks ööks. Imelik on vaadata eemal ca 4 km kaugusel olevat Everesti baaslaagrit liustiku otsas ja mõelda, et see on kõrgemal kui meie. Silmaga vaadates tundub ta palju madalamal, aga nagu mägedes ikka, on kaugused ja kõrgused raskesti hinnatavad. Pärast lõunat läheme ja istume liustiku lähedal kividel ja kuulame, kuidas jää ragiseb ja kivid kukuvad. Gorakshepi ööbimiskoht on paksult rahvast täis. Siin on peale jooksjate ka Everesti baaslaagrist äratulevad ronijad.
Pärast õhtusööki räägib Ricki, kuidas peame oma asjad ära jagama – homseks tuleb kahepeale kokku panna üks kott, mis läheb tagasi finiši poole, ja teine kott, mis tuleb kaasa baaslaagrisse. Homme on jälle aklimatiseerumispäev ja üritame pärast hommikusööki Kalapathari (5554 m) vallutama minna.
Teel baaslaagrisse
Öösel oli jälle tihe vetsu vahet käimine, mis võttis tõsiselt hingeldama. Kuidas mõne päeva pärast jooksma peab hakkama, on raske ette kujutada. Toas on jahe ja niiske ning higised riided ei taha kuidagi kuivada.
Hommik on udune ja pilves, aga aklimatiseerumistõus Kalapathari otsa tehakse ikkagi ära.
Pärast lõunasööki toimub järjekordne arstlik kontroll. Tulemused on erinevad, kuid jätkuvalt saavad kõik loa jätkata. Paar inimest teisest grupist evakueeritakse, hapnikumask peas, ja see teeb natuke kõhedaks.
Tekib magusaisu, sest viimastel päevadel on magustoiduks olnud veerand virsikut. Õnneks saab ööbimiskohtadest osta šokolaadi ja see ajab asja ära. Samuti tahaks vahepeal liha süüa, sest seda siin üldiselt ei pakuta, ainsaks „lihaks” on tuunikalakonserv.
Järgmisel päeval tuleb läbida viimane lõik baaslaagrini, mis kestab umbes kaks tundi. Igat tõusu on raske võtta, sest iga liigutus ülesmäge võtab hingeldama. Maratonijooksuks on see lõik kõige keerulisem – esiteks kõrgus ja teiseks väga kivine pinnas.
Viimane kilomeeter kulgeb juba baaslaagris ja tundub, nagu oleks satutud teisele planeedile. Laager paikneb jääl, mis on kaetud kiviklibuga, kõrval sinivalge liustik, mis osaliselt sulab, kohale jõudes hakkab sadama lund. Liustiku peale on jooksjatele sätitud kahekohalised telgid. Tundub arusaamatu, kuidas 200 inimest jää, kiviklibu ja jakisita peal maratoni esimesed kilomeetrid joostud saavad.
Päev enne maratoni
Erkki päevik: Kell 7 tuuakse telki teed, naudime muinasjutulisi vaateid ja laviini mäest alla tulekut. Nii kui päike välja tuleb, hakkab kohe väga soe. Lumesadu on öösel lõppenud ja kõik on lihtsalt imeline. Päike tuleb välja ja ainuke häda on see, et hingata on raske. Baaslaagrist meid välja ei lubata, teeme enne homset jooksu puhkepäeva. Läheme jooksuriietes pildistama ja filmima. Kaks ameeriklast meie grupist käisid arsti juures ning natukese aja pärast pakiti nende asjad ruttu kokku ja viidi helikopteriga minema. Mees oli verd köhinud ja naisel oli raskusi liikumisega. Igal juhul võttis see junni jahedaks ja südame alt õõnsaks. Telgist väljaronimine on tõsine töö, sest enne liikuma hakkamist peab hetke jõudu koguma. Loodame, et läheb homseks paremaks.
29. mai 2017, maratonipäev
Öö oli selge ja külm. Magada tuli praktiliselt kogu kaasasoleva riietusega. Üllatavalt oli meeste enesetunne hommikul väga hea. Söögiisu eriti ei olnud ja kuna ka köögis oli väike segadus, piirdus hommikusöök tee ja mõne lusikatäie pudruga. Oli hea meel, et lõpuks pääseb jooksma, ja see tundus juba lihtne olevat. Kell 7 hommikul oli stardis umbes –5 kraadi, aga kui päike üle mägede paistma hakkas, läks soojaks.
Erkki päevik: Jooks algas väga paljulubavalt. Oli hea tunne ja pääsesin liustikult ilusti minema ehk esimene kilomeeter libedal ja kivisel pinnasel möödus väga hästi. Täiesti uskumatu, aga esimesed 10 km, mis olid kõrgemal kui 5000 m, oli väga hea enesetunne. Siis tundsin, et algab jama, sest kerge nõrkus tungis kehasse. Sain kohe aru, et tegemist on veepuudusega. Hakkasin joogipunktides rohkem jooma, aga nagu ikka, see kohe ei mõju. Joogipunkte oli 9, kus pakuti valdavalt vett. Poolel teel pakuti ka paksu nuudlisuppi ja apelsinimahla. Tee ääres asusid ka putkad, kust võis Coca-Colat ja Snickersit osta. Kuni Tengboche kloostrini kiirus kogu aeg langes ja enesetunne muutus samuti kehvemaks. Viimane pingutus enne kloostrit oli kohutav, kuidagi jõudsin ikka mäest üles. Laskumine läks enam-vähem ja korraga tundsin mingi jõu tagasitulekut. Kristo sai mind 35. kilomeetril ehk tõusu alguses kätte. Tõusu võtsin juba kaasvõistlejaist paremini ja lõppu jaksasin ka joosta. Aeg 7:16.24, Kristol 7:21.28. Tegelikult polegi need numbrid olulised, sest enne starti oli juba tohutult hea tunne, et me siia jõudsime, ja nüüd jäi üle asi ainult vormistada.
Pilk kohalike ellu
Järgmisel päeval on ennelõuna vaba, kolatakse Namches, ostetakse suveniire. Pärastlõunal algab kahepäevane matk tagasi Luklasse. Tee on tuttav, samad külad ja hirmutavad rippsillad. Õhtul kutsub Ricki õues õlut rüüpavad mehed ööbimiskoha naabrusesesse kohalikku majapidamisse, kus ööbivad grupi kandjad ja köögitöölised. Sellest kujuneb üks reisi kõrghetki, viibitakse mitu tundi päris nepallaste päris kodus köögis laua taga. Perenaine küpsetab lahtise tulega pliidil mo-mo’sid (kohalikud pelmeenid) ja kana ning loomulikult pole varem paremat kana saadud. Joogiks pakutakse kannude kaupa kohalikust õllest filtreeritud jooki, mis maitseb nagu koduvein. Kohalik rahvas sööb, kes kuidas – kausist sõrmedega, lusika või kahvliga. Sisse-välja voorib kandjaid, kes saavad süüa ja magada teisel korrusel.
Rõõm on elust endast
Kuus tundi matka ja jõutakse tagasi Luklasse. Tunded on kahetised, reis hakkab läbi saama ja kahju on lahkuda, aga teisalt on ka suur koduigatsus. Õhtusel peol tänatakse kümmet šerpat-kandjat ja kolme põhilist abimeest-teejuhti. Kõigile jagatakse pidulikult välja jootraha, igaüks grupist panustas selleks 80 USD. Šerpad olid üliõnnelikud ja panid kohe tantsu käima. Oli ka võimalus ära anda vanad riided, jalanõud jne ning osa jooksuseltskonnast andis sisuliselt ära kogu matkavarustuse. Need jagati hunnikutesse ja loositi välja, pakisaajad olid nagu väikesed lapsed jõulupeol. Olenemata sellest, et kõik asjad olid neile kõvasti suured, ei vähendanud see rõõmu.
Tagasi koju
1. juuni varahommikul lendab seltskond tagasi Kathmandusse. Erkki tervisega pole kõik korras, tekib köha ja üldine enesetunne on kehv. Hotellis kaalule astudes selgub, et mõlemad mehed on kaalust kaotanud umbes 5 kg. Kokkuvõttes mehed üritust päris spordiks ei nimeta. Võistlus on mõõdetav küll tundides, kuid kogu protsess on pikem ja mõõdetav pigem nädalatega.
4. juuni õhtul kell pool kuus on mehed Riias ja see on juba sama hästi kui kodus.
Tekst: Meelis Koskaru
Fotod: erakogu
