Sportlasi on alati saatmas fännid, kes ei pelga oma lemmikutele kaasa elada karges külmas ega ka lõõskavas kuumuses. Autoralli on ala, mis on alati raja äärde meelitanud mehi, sest huvi autode, tehnika ja kiiruse vastu on neile edasi antud DNA-ga. Rõõm on aga tõdeda, et aina rohkem on raja ääres näha ka õrnema soo esindajaid, kellest saanud tulihingelised rallifännid.
Liisa Olesk on energiline neiu, kes on emaks 4-aastasele pojale Kasparile ja kelle igapäevatöö on olla erakorralise meditsiini arst. Kuidas sai noorest Lõuna-Eesti neiust rallifänn ja kas nende pere suurim rallifänn on tema või elukaaslane Reiko, sellest Liisaga vestlesimegi.
Kuidas üks tüdruk üldse autoralli huvini jõudis? Miks ralli?
Esimesele rallile võttis mind kaasa elukaaslane. Selle hetkeni olin oma ralliteadmiste poolest üsna keskmine eestlane, kui välja arvata aasta varem üks linnakatse Tartus EOS rallil. Päris esimene ralli oli 2006. aastal Saaremaal. Emotsioon, mille sealt sain, oli võimas, ja eks selle tõttu suurem huvi tekkima hakkaski, hoolimata sellest, et juba esimese kiiruskatse järel õmmeldi kiirabiautos mu jalahaava kokku (suure kivi tõttu, mis auto ratta alt lendas). Meil on algusest peale olnud vinge seltskond, kellega koos käiakse mööda rallisid, ka see mängib kindlasti olulist rolli.
Oled sündinud ja elad Lõuna-Eestis, kus on kõige vingemad ralliteed. Millised on esimesed mälestused nendelt teedelt?
Kui päris esimesi mälestusi silmas pidada, siis kooli ajal ma nendega parim sõber polnud – joosta ja suusatada (hinde peale) sellisel kuplilisel maastikul lihtne pole. Küll aga on Eesti rallidest kõige vingemat elamust pakkunud just siinsetel teedel toimuvad katsed, olgu need siis suvel kruusal või talvel lumistel radadel.
Ka su elukaaslane on suur rallihuviline. Kumb teist suurem rallifänn on ja kes keda rallile kutsub?
Rallipisik on kindlasti temalt pärit, ta on nakatanud nii mind kui ka Kasparit. Esimestel aastatel oli see huvi kindlasti mehe poolt suurem, kuid on olnud palju rallisid, millele mineku suhtes mina lõpuks suurem entusiast olen. On ka palju võistlusi, kus käinud meist üks või teine, sest alati pole võimalik mõlema töögraafikuid klappima saada. Seega kumb on suurem, seda ei saagi üheselt öelda. Hindame vahel ralli juures natuke erinevaid asju.
Kas Kaspari kohta saab ka juba öelda, et pisik on edasi antud ja üks rallifänn on juures?
Kaspari kohta võib kindlasti seda öelda, et üks asjalik rallifänn on juures. Esimene kokkupuude ralliga oli tal juba 15-päevaselt, kui Vastseliinas toimus rallisprint. Heli summutavaid kõrvaklappe ongi vaid tol korral vaja olnud, edaspidi pole teda autode müra häirinud. Praeguseni on ta käinud enamikul suvehooajarallidel Eestis ja Lätis, mõnel ka Leedus ja neljal korral Poolas. Automarke teadis juba kaheselt, hulka rallisõitjaid teab nägu- ja nimepidi. Mänguasjade seas on rallikad olulisel kohal, eriti Ott Tänaku puldiauto, samuti ei puudu huvi rallimängude vastu. Tüliks läheb siis, kui issi ei luba oma karbimudelitega mängida.
Kui paljusid sõbrannasid sa oled rallipisikuga suutnud nakatada või vaatavad nad senini, et oot mis mõttes sa rallile lähed?
Nii mõnegi sõbranna olen kaasa suutnud meelitada, kuid püsivamaks fänniks on neist saanud mõni üksik. Tutvusringkonnas nii sõprade kui ka kolleegide seas pole enam ammu imestamist, pigem tögatakse sel teemal lõbusalt. Mõnele kolleegile pole siiani kohale jõudnud, miks me viitsime vabatahtlikult mürina ja tolmu keskel vahtida ning vabal päeval vara ärgata ja pikki maid maha matkata mingi korraks mööda sõitva keskkonda saastava pläriseva auto pärast.
2015. aastal õnnestus sul võita suurepärane auhind ja pääseda üheks Harju ralli kiiruskatseks Karl Kruuda juhitud Citroen DS3 R5 auto kõrvalistmele. Kui vinge see oli ja kas Reiko oli kade ka?
See kogemus oli ülimalt vinge, sõnadesse seda panna ei saa. See oli mul esimene kord nii kiire auto kõrvalistmel sõita. Süda puperdas korralikult, kui küljeaknast meeletul kiirusel puid lähenemas nägin, adrenaliin möllas täiega. Eks ma kartsin ka alguses, kuid Karl juhtis oma autot väga kindlalt (jah, tõsi, ta ei sõitnud viimase vindi peal ka). Sealt ka minu esimene ja ainus kaardilugemiskogemus – pole üldse lihtne töö! Alguses pidi Karl tulema Škodaga ja see ei kõigutanud Reikot üldse. Pärast täpsustava meili saabumist, kus ühtlasi teatati, et Karl tuleb siiski Citroeniga, vajus mehe suu küll lahti.
Sul on vist auhinna võitmisega ka varem ja hiljem õnne olnud?
Viljandi ja Tartu Rallyle olen pääsmeid võitnud. Tänapäevastest auhinnamängudest pole kuigi raske osa võtta, seega, kes ei proovi, see ei võidagi.
On sul lisaks sellele vingele kogemusele veel n-ö ralliautokogemust?
Päris esimene kord oli aastaid tagasi, kui Rallivideos.net-i filmijaid premeeriti võimalusega testikatse ajal Nuuteri ja Kärneri kõrval istuda. Mina sain toona Kärneri bemmis kaasa sõita. Järgmine kord oligi Karl Kruuda Citroeniga. Aasta hiljem õnnestus Haanja kurvilisi kruusateid katsetada Mitsubishi EVO X-is Siim Plangi kõrval. Sel korral sain ka korraliku kiljatuse välja, kurv tuli pisut liiga ootamatult. Siim vaid naeris selle peale.
Kas sul on aimu, kui palju koduseid ja MM-rallisid on sul tänaseks päevaks nähtud?
Kokkulugemisega läheb raskeks. Enamikul Eesti rallidel olen igal aastal käinud, vahele on jäänud paar Saaremaad ja mõni Viru ralli. Mida aasta edasi, seda rohkem oleme hakanud süstemaatiliselt külastama Läti ja Leedu rallisid. WRC-etappe on ka juba üksjagu seljataga, nii Poolas kui Soomes. Kindel plaan on ka kaugemale minna.
Kui palju läheb rallifännile korda, et korraldajad suudavad kodustele teedele tuua tippsõitjaid?
See on väga oluline. WRC-autosid ja R5-masinaid meie teedel sõitmas näha on väga põnev – kiirused on neil ju hoopis teised. Kiired juhid oma nelikveoliste rallikatega teevad võistluse väga atraktiivseks. Samuti on mulle oluline ka see, et meie rallidel oleks esindatud Eesti paremik, juba mõne nime stardinimekirjast puudumine annab üldmuljes kohe tunda.
Selle aasta Saaremaa rallit ei jõua ära oodata – mida korraldajad juubeliürituseks siis välja suudavad pakkuda ja kelle kohale meelitada.
Kuna olen ise rallimudelite koguja, siis tean, et seesama hobi on ka su elukaaslasel. Kuidas sa sellesse suhtud?
Kõik oli hästi, kuni ma mudelite hindadest aimu sain (naerab). Kindlasti toetan seda igati. Varsti on suuremat elamispinda vaja … Lapsele on see hobi aga raskemini vastuvõetav – kuidas teha väikesele rallihullule selgeks, et nende autodega ei saa tossutada ja kruusakatseid korraldada?
Oled oma erialalt erakorralise meditsiini arst. Kui palju on su sellealaseid teadmisi läinud vaja ralliraja ääres?
Kahjuks juba mitmel korral. Aastaid tagasi Rally Estonial andsin kiirabibrigaadile üle soomlased, kes oma historic-rallikaga seitse tiiru üle katuse käisid. Selle aasta Läti Sarma rallil pidin üht purjus rallifänni aitama – sääre- ja pindluu murd kukkumisest, jalalaba vaatas põlve suhtes 90 kraadi väljapoole. Kiirete käepäraste vahendite ja väga asjalike abistajatega tõmbasime jala paika, meisterdasime lahase ja pakkisime härra turvaauto peale. Katset kinni ei pandud ja saime hakata rallit nautima.
Kahjuks kohtan iga ralliraja ääres „kaskadööre”, kes riskivad parema vaatamiskoha või pildi saamise nimel oma eluga. Autosport on väga etteaimamatu!
Kui palju hoiad end päevast päeva kursis ralliuudistega ja millised on sinu jaoks peamised kanalid?
Tänu moodsatele vahenditele jõuavad uudised ise kiiresti meieni. Peamiselt tuleb info Facebooki kaudu (olen päris mitme ralliga seotud lehe jälgija), konto on mul ka Rallifoorumis. Jälgin ka aegajalt WRC.com lehte, elukaaslane kasutab seda tihedamalt. Ka kodune keskkond soosib olulisemate uudiste päralejõudmist, vist ei lähe päevagi, kui me ralli teemal midagi ei räägiks. Jälgin ka üht ralliblogi, mille autor on samuti üks rallihull – Rallihullu sõidupäevik.
Olen täheldanud, et enamik teie rallifännide pundist kannab riideid, millel ilutsemas Faaside rallitiimi logo. Millega tegu ja kaua see tiim tegutsenud on?
Tegemist on pundiga, keda seob huvi ralli vastu. Koos on käidud 11 aastat, kuid Faaside rallitiimi nimi tuli umbes kuus aastat tagasi. Logo on meile teinud Kristjan Luiga, kelle kätetöö kaunistab ka Karl Kruuda autot. Selleks, et ära seletada, mis või kes on faas, läheb rohkem aega vaja. Alguse sai see sõprade vahelisest sõnakõlksust ja tögamisest, mõnele lõunaeestlasele on see kindlasti tuttav sõna. Kes tahab rohkem teada, võib mõnel rallil uurima tulla!
Viimane rallimeene, mille soetasid?
Poola MM-ralliks ostsime kogu perele Ott Tänaku fännipoest särgid.
Kes on su lemmik kodune ja välissõitja? Miks?
Ott Tänak! Ja seda päris algusest peale! Miks? Sest ta ongi parim!
Eesti rallidel hoian mitmele pöialt, kuid eraldi tooksin välja Siim Plangi. Tema ilusatele sõitudele, kiiretele kurvidele ja hulljulgusele, samuti tõusudele ja mõõnadele olen algusest peale kaasa elanud. Sel aastal on temale pöialt hoides taas topeltrõõm – kaarti loeb talle minu hea sõber Urmas.
Võõramaalastest on minu vaieldamatu lemmik Andreas Mikkelsen!
Kui peaksid valima ühe meeldejäävaima koduse ja ühe välisralli, siis millised need kaks oleks ja miks?
Kodustest jääb kindlasti kõige eredamana kauaks meelde Harju Rally 2015. Esiteks seda juba Karl Kruuda kõrval sõitmise tõttu, kuid teisalt võitsid selle ralli need, kellele kõige enam pöialt hoidsin. Kahjuks meenub selle ralliga ka väga traagiline seik.
Välisrallide vahel on natuke raskem valida – WRC etapid on kõik põnevad olnud, eriti emotsionaalne oli eelmise aasta Poola etapp. Kõige vingem on aga olnud hoopis aastaid tagasi Cesise ralli ja seda nii ralli enda kui ka seltskonna pärast.
Tekst: Rauno Paltser
Fotod: erakogu
