Tempomeister on abiks nii harrastussportlasetele kui tippjooskjatele. Tempotegijatest rääkisid ajakirjale Sport lähemalt AIMS-i (The Association of International Marathons and Distance Races) peasekretär ja raamatu „Marathons Of the World” autor Hugh Jones ja Tartu Ülikooli Akadeemilise spordiklubi juhatuse esimees Harry Lemberg.
Esiteks peab ütlema, et tempomeistritest rääkides on oluline silmas pidada seda, et tempotegijaid on kaht tüüpi: need, kes aitavad tippjooksjatel hoida kõrgemat tempot, kui nad üksi suudaksid, ning need, kes aitavad harrastusjooksjatel ühtlase tempoga joostes distantsi kindla ajaga läbida (näiteks kolme või nelja tunniga).
Tempomeistrite kasutamisel kesk- ja pikamaajooksudes on pikk ajalugu, sest selleks võib pidada nii võistlusaegset koostööd kaasvõistlejate vahel kui ka spetsiaalsete inimeste kasutamist vajaliku tempo hoidmiseks ja võistlusplaani realiseerimiseks. Üks esimesi ajalukku läinud tempomeistrite abil joostud tulemusi on Roger Bannisteri nelja minuti piiri alistamine ühe miili jooksus 1954. aastal. Tempot aitasid toona teha Chris Barchen ja Chris Chataway. Heaks tiimitöö näitena võib aga tuua 1968. aasta Mexico olümpiamängude 1500 m jooksu, kus kaks legendaarset Keenia pikamaajooksjat mängisid taktikaliselt üle maailmarekordimehe Jim Ryuni. Nimelt tegi Ben Jipsho väga head tööd kaasmaalase Kip Keino heaks ja tasuks võitis Keenia olümpiakulla.
Linnamaratoni prestiiži näitab rajarekord
90. aastatel kogus maratonijooks plahvatuslikult populaarsust üle kogu maailma. Seoses sellega hakati järjest rohkem nägema ja kasutama tempomeistrite abi kõikidel suurtel linnamaratonidel, sest ühe prestiižse linnamaratoni kvaliteedi näitaja on rajarekord. Võimalikult hea aja saavutamiseks on vaja starti väga häid jooksjaid, ning et nad suudaksid maksimaalselt realiseerida oma potentsiaali, on tarvis väga häid tempomeistreid, kes suudavad ja aitavad vajalikku tempot hoida. Lisaks kinnitavad teadusuuringud ja maailma pikamaajooksu ajalugu fakti, et kaasvõistlejate tuules jooksmine aitab jõudu säästa.
Algselt hakatigi tempomeistreid võistlustele tooma eelkõige jooksjate agentide ja esindajate nõudmisel, kelle mõju jooksumaailma üle kasvas märgatavalt 1980. aastatel. Varasemalt ei liikunud maratonijooksus lihtsalt piisavalt raha, et neis huvi äratada. Seoses kiiremate jooksuaegadega tuli sporti juurde rohkem raha ja seepärast tekkis nõudlus tempotegijate järele.
Naistippudel on meestest lihtsam
Tempomeistri olemasolu pakub võistlejatele kaht suuremat eelist: sportlane ei pea ise liiga palju õige tempo hoidmisele keskenduma ja tempotegija pakub jooksjale tuulevarju, mistõttu ei pea võistleja muretsema ka selle pärast, et ta juhtpositsioonil olles teistele enda arvelt varju pakub. Reeglina joostakse maratonil tempomeistri rütmis vähemalt pool distantsi, mõnel juhul ka kuni 30 kilomeetrit. Kui tegemist on naistega, siis tempotegijatest mehed võivad nad isegi lõpuni välja vedada, ent selle peale vaadatakse üldiselt viltu ja sellised jooksud jätavad reeglina nii jooksja kui võistluse korraldaja halba valgusesse. Samas on aga paljudel Euroopa suurtel maratonidel osalemas suhteliselt palju amatöörjooksjaid, kes jooksevad samas rütmis eliitnaisjooksjatega, aidates sellega neil tempot hoida ja vajadusel tuulega võidelda. Kuigi naised ja mehed võivad koos võistelda, fikseeritakse naiste maratoni maailmarekord tänapäeval ainult sellistel maratonidel, kus mehed ja naised jooksevad eraldi. Näiteks Paula Radcliffi aeg segamaratonil on 2:15.25, kuid meestest eraldi joostes 2:17.42. Seega on Radcliffi jooksud selgelt näidanud, et naistel on meestega koos lihtsam joosta. Tänane maratonirekord kuulub seega hoopis Mary Keitany nimele, kel kulus maratoni läbimiseks 2:17.01.
Korraldajad tahavad häid tulemusi
Suured maratonid teevad sobivate tempomeistrite leidmiseks koostööd 4–5 agentuuriga, Paljudel juhtudel on tempomeistrid rajarekordi üritajate treeningpartnerid ning seepärast teavad nad teineteist ja teineteise tegemisi väga hästi. Lisaks näitavad tempotegijate olemasolu suurt tähtsus maratonieelsed nn tehnilised kohtumised, kus üheks olulisimaks punktiks on tempomeistrite kiirustes kompromissi leidmine, millest lähtuvalt järgmisel päeval toimuv jooks üles ehitatakse. Võistluste korraldajad tahavad näha väga head aega eelkõige seetõttu, et siis ületab linnamaraton ülemaailmse meediakajastuse künnise. Suurtel maratonidel võib olla isegi mitu eliitgruppi, mis lähevad jooksma erineva aja peale, ning ühel või teisel grupil võib olla 3–4 tempomeistrit. Tehnilisel kohtumistel kokku lepitud ja vastava lepinguga fikseeritud tulemuse alusel arvestatakse tempotegijatele tasu. Näiteks 2015. aasta Valencia maraton oli ametlikult üles ehitatud Rio olümpiamängude normi täita üritavatele jooksjatele, millele tuginedes fikseeriti tempomeistrite kiirused nii meeste kui ka naiste gruppidele.
Igal pool tempotegijaid ei ole
Tiitlivõistlustel tempomeistrite abi ei kasutata ja üha enam loobuvad nendest tegelikult ka suurte maratonide korraldajad. Tänu väga headele tempomeistritele on tänaseks suurte linnamaratonide rajarekordid viidud väga kõrgesse klassi, ning neid ületada ei ole enam lihtne. Seetõttu on järjest rohkem maratone, mis on loobunud tempomeistrite kasutamisest. Nendel maratonidel ei ole lõpuaeg enam omaette eesmärk ja jookstakse n-ö mees mehe vastu põhimõttel. Kuigi mõnel suuremal maratonil, näiteks Bostoni ja New York City maratonil, ametlikult enam tempomeistreid ei ole, teevad ühe agentuuri või ühe riigi jooksjad endiselt omavahel koostööd. Ka tiitlivõistlustel puuduvad tempotegijad, mistõttu peab iga sportlane ise mõtlema, millise taktikaga oma vastaseid alistada. Siinkohal võib näiteks tuua kiirendused ja sagedased tempomuutused, mida tempotegijate olemasolul taktikalise poole pealt kasutada ei saa.
Tähtsaim on tempotunnetus
Kuidas aga head tempomeistrit ära tunda? Tippjooksjate tempotegijate puhul võime rääkida ka oskusest improviseerida ning vajadusel taganeda korraldajaga sõlmitud kokkulepetest tempo kohta. Kui tempotegija jookseb ettenähtud ajaga pool distantsi, aga on liidergrupist ees või hoopis maha jäänud, siis ei ole temast mingit kasu. Tempotegijate põhiroll on jooksjad kokku lepitud tempoga n-ö kaasa võtta, aga kui sportlased pakutud tempoga ei nõustu, tuleb sellega arvestada. Hea tempotegija toetub enamasti iseenda tempotunnetusoskusele ja kilomeetrite vaheaegadele, mida tavaliselt tee ääres näidatakse. Kui kilomeetripostid ei ole täpselt paika pandud, segab see ka tempotegijaid ja paneb nad oma rütmitunnetuses kahtlema. Väga oluline roll on kindlasti tempomeistri kogemustel. See aitab selgelt paika panna põhimõttelise vahe – kas tempomeister on tõesti hea või on tal lihtsalt aeg-ajalt vedanud.
Tempomeister vastutab
Tänapäeval on maratonidel väga moes, et ka harrastajatel on omad tempomeistrid, kes aitavad distantsi teatud ajaga läbida. Siinkohal on eelkõige oluline hoida õiget ja ühtlast tempot kogu distantsi vältel.
Rahvasportlastele mõeldud tempomeistritel on aga rinnasildil kirjas eeldatav finišiaeg, millest lähtuvalt hoiavad nad rajal sellele vastavat kiirust. Näiteks kõik, kes jooksevad maratoni nelja tunni tempomeistriga koos, on potentsiaalsed nelja tunniga lõpetajad.
Kindla ajaga maratoni läbivate tempomeistrite valikul peetakse silmas kolme tähtsat aspekti: nende isiklik rekord peab planeeritavast finišiajast vähemalt pool tundi kiirem olema, nad peavad suutma hoida ühtlast tempot ja omama piisavat kogemust. Seepärast on tihti tempojooksjate rollis kogenud maratoonarid. Tempomeistrid vastutavad jooksjate eest ja peavad seetõttu olema väga distsiplineeritud. Ka väga hea enesetunde puhul ei tohi neil tekkida kiusatust ettenähtust tempost kiiremini joosta.
SEB Tallinna maratoni tempomeistrid sooja tegemas
Aitavad targa nõuga
Rahvasportlastele, eriti neile, kes pole pikal distantsil veel väga kogenud, on tempomeistrist maratonirajal aga tihtilugu palju abi, sest nad aitavad ära hoida tihtilugu tehtavaid suuri vigu, näiteks vältida ebaühtlast jooksutempot. Lisaks hoiavad head tempomeistrid kogu rühmal silma peal ja annavad jooksjatele nõu, kuidas liigset energiakulu vältida. Esimest korda maratoni läbijatele on tempotegijatest enim kasu, sest tempomeistrite grupid tekitavad kambavaimu, mis aitab seltskonnal stardist finišini koos püsida. Näiteks mida suurem grupp jõuab üheskoos algusest lõpuni, seda suurem, tähtsam ja emotsionaalsem on kogetud elamus. Tempogruppide olemasolu aitab jooksjatel vältida ka stardiärevusest tingitud liigset kihutamist. Sedasi on võimalik ennetada olukordi, kus joostakse üle oma võimete.
Linnamaratoni prestiiži näitab rajarekord
