Iga spordisõber kahtlemata rõõmustab, kui avaneb võimalus saada osa oma lemmikala suurvõistlustest. Häid emotsioone võib nautida pealtvaatajana kaasa elades, kuid erilise elamuse annab ka vabatahtlikuna osalemine.
Tiitlivõistlustel vabatahtlikuna kaasa lüües oled ühtaegu spordipeo nautija ja teisalt aitad kaasa suursündmuse teokssaamisele. Just võimalus näha n-ö oma ala, sulgpalli, aasta suurimat võistlust seestpoolt, oli põhjus, mis ajendas mind maailmameistrivõistlustele vabatahtlikuks minema.
Lisaks sulgpalliarmastusele tõukas osalema võimalus õppida suurvõistluste korraldamise kohta, mis tuleks hiljem kasuks Eestis rahvusvahelisi võistluseid organiseerides. Nii saigi teekond Glasgow’sse alguse isiklikust initsiatiivist ja korraldajatega ühenduse võtmisest. Minu rõõmuks olid nad rahvusvahelistele vabatahtlikele avatud ja nii arvatigi mind suurde, 450 vabatahtlikku ühendavasse perre.
Etteruttavalt võib öelda, et Glasgow’d peetakse üheks parimaks spordivõistluste võõrustajaks ja minu kogemus tõestab, et nii see tõepoolest on.
Eriilmelised ülesanded
Kohal olin kokku pea kaks nädalat, lisaks nädalasele võistlusperioodile veel eelnevad kuus päeva, mil ehitati võistlusareeni ehitamine ja tehti viimaseid ettevalmistusi võistlejate saabumiseks. Tagantjärele olidki minu jaoks töiselt kõige kiiremad vahetult võistluse eelsed päevad. Minu ülesandeks kujunes võistluse korraldusmeeskonna valdkonnakoordinaatori aitamine. Selle valdkonna alla kuulsid võistlusareeni ehitamise, võistlejate vastuvõtu, kohtunike ja võistlusala haldamisega seotud meeskonnad. Kuna amet haaras eri valdkondi, tähendas see kokkuvõttes väga erinevate ülesannete täitmist, alates külalistele kingipakkide kokkupanekust ja võistlushalli valmisseadmises osalemisest kuni külaliste piduliku vastuvõtuga tegelemise ja otseülekannet tegevale televisioonile võistlejate taustaandmete kokkupanekuni. Sinna vahele veel üht-teist. Eriilmelised tegevused olid samas minu jaoks kõige ideaalsem variant, sest soovisingi saada võistluste korraldusest ja ettevalmistusest võimalikult laia pildi. Rääkimata sellest, et rutiini ei tekkinud ja iga päev oli erinev.
Vabatahtliku töö on auasi
Lisaks hästi korraldatud võistlusele oli huvitav jälgida, milline on vabatahtlike kultuur Šotimaal. Kui Eestis löövad spordivõistlustel abilistena kaasa pigem noored ja alaga seotud inimesed, siis seal oli vabatahtlike keskmine vanus julgelt 50 kandis ja väga palju oli appi tulnud just eakamaid inimesi. Samuti ei olnud MM-i eel teemaks abiliste puudus. See ärgitas mind nii mõneltki neist uurima, miks nad on MM-ile tulnud, eriti kuna paljude näol polnud tegemist sulgpalli harrastajatega. Selgus, et vabatahtlikuks käimist oma kodulinna suurematel üritustel peetakse auasjaks või teisiti öeldes on see elustiil ja hobi, hea tunne, mis saadakse koostegemisest ja millessegi olulisesse panustamisest. Teisalt andis seal vabatahtlike liikumisele olulise tõuke 2014. aastal Glasgow’s peetud Commonwealth Games, mille üle suurt uhkust tunti ja kust saadud positiivsed emotsioonid on „mehitanud” vabatahtlikega ka hulka järgnevaid võistlusi.
Kõigi arvamus loeb
Tugevad vabatahtlikkuse traditsioonid tähendavad ühtlasi, et korraldaja püüab omalt poolt luua kõigile võimalikult hea ja meeldejääva kogemuse. Hästi ilmestab vabatahtlikesse suhtumist sõna kaasav. Kõrvale ei jäeta erivajadustega inimesi – vabatahtlikuks registreerimisel on loomulik, et vajadusel saab panna kirja oma tervisemure, millega arvestatakse ülesannete määramisel. Tava on ka vabatahtlikelt põhjaliku tagasiside küsimine, et saada teada, millega jäädi rahule ja mis oleks võinud teisiti olla. Samuti on sinu kui vabatahtliku arvamusest ja rahulolust hoolimine osa igapäevasuhtluseks. Nii oli eestlasele natuke harjumatugi, kui ülesannetest rääkides küsiti lõppu: „Are you happy doing it?” Meile on omasem vist mõtteviis, et kui vaja, tuleb lihtsalt ära teha.
Tegevusest puudust ei olnud
Mõnusa tööõhkkonna loomise kõrval püüti meid ka eri viisidel motiveerida. Nii oli pandud kokku Glasgow’ turismiprogramm, kus sai vabade vahetuste ajal osaleda. Iga päev loositi vabatahtlike vahel sulgpalliteemalisi meeneid ja mõnel vabatahtlikul oli võimalik minna VIP lounge’i nautima traditsioonilist pärastlõunateed. Vabatahtlikest lugupidamist näitas seegi, et finaalide päeval võistlusi külastanud Šotimaa sulgpalli patroon prints Edwardi programm sisaldas võistluste jälgimise ja kõrgete külalistega kohtumise kõrval ka kohtumisi vabatahtlike esindajatega.
Kohalik kultuur au sees
Šotimaa traditsioonide esindamine ja külalislahkuse näitamine olid asjad, mis kõiki kohalikke vabatahtlikke innustasid ja korraldajad püüdsid leidlikel viisidel oma kultuuri võistlusesse põimida. Nii näiteks disainiti MM-iks spetsiaalne šotiruuduline kangas, millest tehtud kostüüme kandsid külalisi vastu võtvad vabatahtlikud. Samast kangast sallid kingiti ka medalivõitjatele. Loomulikult olid osa tseremooniatest Šoti traditsioonilised torupillid. Võistluste maskott Nettie oli inspireeritud Loch Nessi koletisest ja kohalike koolilaste kujundatud.
Šoti kildi kui esindusriietuse kandmine pakkus silmanähtavat rõõmu ja uhkust kõigile meestele sõltumata east. Nii kuulsin ka dialoogi, kus noormees, kes pidi liikuma külalistega linna tänavatel rongijaama ja hotelli vahet, teatas, et nendes lillakassinistes ruudulistes pükstes ta avalikult hea meelega ei käiks, liiga omapärased, oleks tegemist kildiga, siis küll.
Külalislahked võõrustajad
Vabatahtlike tähelepanu ei olnud võistlusnädala vältel suunatud vaid võistlejatele ja pealtvaatajatele, oma osa said ligi 150 vabatahtliku hoole all ka 3000 koolilast, kes külastasid MM-i ajal toimuvat BigHit sulgpallifestivali, kus said ise sulgpalli proovida ja seejärel võistlussaalis sulgpallilegendide heitlustele kaasa elada.
Nii jääbki sulgpalli MM Glasgow’s mulle meelde külalislahkete inimeste, Šotimaa rahvustraditsioonide, heal tasemel ja sujuvalt korraldatud suurvõistluse ning nauditavate tipptasemel sulgpallilahingutega. Olen üsna veendunud, et nii mõnigi MM-i vabatahtlik on peatselt ametis juba uutel spordi- või kultuurisündmustel.
Sulgpalli MM Glasgow’s 2017
Sulgpalli maailmameistrivõistlused on olümpiamängude järel mainekaim turniir, mida kõik tippsulgpallurid sooviksid võita.
Augusti lõpus võistles Glasgow’s Šotimaal maailmameistritiitlite eest 350 sportlast 43 riigist. Mängiti 248 võistlusmängu, mille jooksul kulus 5000 sulgpalli.
20-aastase vaheaja järel krooniti meeste üksikmängus taas võitjaks eurooplane, kui kuldmedali sai kaela taanlane Viktor Axelsen. Teised neli kuldmedalit rändasid sulgpallis domineerivatele Aasia riikide esindajatele.
Tekst: Renna Unt
Fotod: Badminton Scotland / erakogu
