Trenni tehtud juba omajagu, aga minna veel kuratlikult pikk maa. Ei saa salata, pikkades trennides olen leidnud end ikka aeg-ajalt mõttelt, et kuidas ma täispika triatloniga veel hakkama saan. Trenn on võibolla kestnud vaevu kolm tundi ning juba lihased tuimad ning keha haamri all.
Kuid kordagi pole ma mõelnud, et jätaks ehk pooleli või annaks alla. Kõik on mõtlemises kinni ning mina olen enda mõtetega juba 4. augusti finišis, õnneliku mehena, kes on läbinud just IRONMANi. See küsimus, kuidas ma seda teen, on pigem väljakutsuv, kannustades endale trennides üha uusi eesmärke otsima. Minu meelest teisiti ma ei tohikski mõelda.
Aga kuidas siis ikkagi? Kuna hetkel on Eestis lausa suurepärane talv, siis ilmselgelt rattaga välitingimustes ei sõida ja jooksmine meenutab pigem uisutamist. Ujumineon ehk praegu kõige tavapärasem ning seda on järk-järgult ka tehtud. Ujumise puhul olen isegi täheldanud juba teatavat arengut, mis on end näidanud just hingamises. Kuna olen kunagi väiksena ujumistrennis käinud, siis mingisugune tehniline baas on olemas, küll aga on üle aastate jälle ujumistrenni tehes tunda, et iga liigutus tundub kuidagi jubedalt energiat raiskav. Paar otsa sai ära ujutud ja siis juba hing paelaga kaelas. Kehas jõudu küll, aga hapnikku ei tule lihtsalt peale. Nüüd mõningate õpetuste järgi olen proovinud vähem sipelda ja rohkem rahulikult kulgeda – pidi olema ökonoomsem. Paistab vist olevat küll jah. Muidugi kerge öelda, raske teha.
Rattatrenn on kolinud aga siseruumidesse. Viimastel kuudel on minu kaaslaseks olnud Sportlandi toel saadud Tacx’i rattapukk, kuhu sai külge pandud täitsa oma isiklik kaherattaline. Nii ma siis edasi liikumata neid kilomeetreid mõõdan. Kaks kuud tagasi mõtlesin, et pole igavamat asja maailmas, kui üksluiselt pukki nühkida, kuid pannes taustal käima mõne põneva heitluse olümpialainelt või hoopiski huvitava filmi, lähevad need tunnid lausa lennates. Eks see ole pigem toonuse hoidmine ja õige rattatrenn läheb käima kevade saabudes, kuid jala saab ka praeguste vahenditega täitsa värskena hoida.
Jooksmine on asendunud peamiselt suusatamisega, mõjudes kehale üsnagi sarnaselt. Suusatajana peab loomulikult sellisest talvest ka maksimumi võtma, sest mine tea, kuna jälle lund näeb. Sellised tingimused tuletavad taas meelde, miks ma seda spordiala niivõrd palju armastan. Jälle on võimalik minna suusaradadele ja sõita tunde ilma, et peaks rajalõike kordamagi. Ei pea enam tiirutama 1,5-kilomeetristel kunstlumeringidel, kus nädalavahetusel lausa ummikud tekivad, vaid võib lihtsalt oma suuskade ja mõtetega metsa ära kaduda ning vaikselt omas rütmis kulgeda.
Mulle aga meeldib kogu ettevalmistust üsnagi mitmekesisena hoida, seega ei puudu ka jõutreeningud, spontaansed jalutusringid või pallimängud. Endal peab ikka fun olema, muidu pole mõtet rügada. Kes ei oska teekonda nautida, ei naudi ka lõpptulemust. Ehk eks ma siis naudin nüüd edasi.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: Jüri Vahar / erakogu