Oli kord üks kaunis kevadpäev aastal 2010. See oli aasta, mil olin otsustanud läbida esimest korda Tartu jooksumaratoni pikema, 23 km distantsi, kuid see oli ka aasta, mil sain ühe suurima sportliku õppetunni.
Lausa lennates tuiskasin Otepääl rajale, jalgades mõnus kergus ja hinges meeletu saavutusvajadus. Kilomeetrid möödusid ja enesetunne oli jätkuvalt hea. Koguni nii hea, et otsustasin võtta toitlustuspunktides vaid sõõmutäie vett, raiskamata liigselt aega. Hoog oli ju sees, milleks ikka peatuda. Viis kilomeetrit enne lõppu hakkasid aga asjad toimuma. Mu mõistus ja keha ei töötanud enam koos ja pilt muutus üha hägusemaks. Samas tuletas eelnevalt püstitatud eesmärk läbida distants alla kahe tunni kogu aeg peas end meelde.
Hoidsin jooksusammu, kuid usun, et teised oleks kõndides kiiremini liikunud. Viimane mäenukike enne finišisirget, kus rada teeb S-kujulise pöörde, osutus aga saatuslikuks. Tiira-taara sammudes kukkusin kokku, pilt läinud ja mõistus kadunud. Üle finišijoone jõudsin igatahes kahe veetleva meditsiinitöötaja käte vahel. Kusjuures aja sain kirja 1:59.33
Siis sain esimest korda korralikult aru toitumise tähtsusest sportimise juures. Elementaarne teadmine, eks? Aga mul oli vaja kõigepealt ränka õppetundi, et sellest ikkagi lõplikult aru saada. IRONMAN-iks valmistudes oli vaja aga toitumine täiesti uuele tasemele tõsta. Siin ühendasin jõud Science in Sportiga (SiS) ja nende tiim on mind lühikese ajaga toitumisalaselt päris korralikult valgustanud.
Näiteks polnud ma kunagi eriti energiageeli usku. Tundus selline kahtlane läila värk, mis tarbimisel kõik kohad ära määrib, seega piirdusin vaid joogipulbriga. Tuleb välja, et mu uskumustel polnud alust. Isegi joostes suutsin ma kuidagi tuubi sisu endale sisse manustada, jäädes selle jooksul täiesti puhtaks ja tsiviliseerituks. Ma pole veel päris täpselt selgusele jõudnud, kas tegemist oli platseeboefektiga, kuid SiSi talvised Energy+ Immune geelid andsid jooksurajal mingi lisavurtsu küll. See teadus, mis on SiS-i pakutavate sporditoodete sisse pandud, on meeletu, seega mul pole kahtlustki, et need oma eesmärki ka täidavad. Valik spordijookidest ja -söökidest on piisavalt suur, et igaüks leiaks endale sobiliku.
Kõik ei pea lõpetama oma jooksumaratoni tilgutite all, et lõpuks toitumise asjus selgusele jõuda. Mina läbisin valusa õppetunni ja hakkasin alles siis väärtustama toitumise osatähtsust, kuid praegu on meile loodud niivõrd palju eri võimalusi, et end sel teemal harida, seega patt oleks neid kasutamata jätta.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Foto: erakogu
