Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi on rohkem kui poole sajandiga kogutud väga erinevaid esemeid, alustades õhukesest paberist müürilehtedest lõpetades kivist skulptuuridega.
Pikka aega on arvatud, et varasemate aegade tippsporti esitleb kõige paremini tulemuse eest saavutatud auhind, olgu selleks karikas, medal, diplom või midagi muud sümboolselt väärikat. Samas hinnatakse muuseumi väljapanekus aina rohkem vahendeid ja varustust, mida atleedid kasutavad oma igapäevatreeningus ja tippvõistlustel.
Eesti läbi aegade parimaks naismootorratturiks saab pidada Luule Tulli, kes püsis omal alal tipus peaaegu 30 aastat. Tema kontole kirjutatakse 21 Nõukogude Liidu meistritiitlit (paremat saaki ühelgi teisel impeeriumi naiste võistlusel osalenul ei olnud), 42 Eesti meistritiitlit ja näiteks 1971. aastal valiti ta Eesti parimaks naissportlaseks. Võistles ta sisuliselt kõigil mootorrattaaladel: ringraja-, hipodroomi- ja mitmepäevasõidus ning ka motokrossis.
Suurim erinevus tänapäevaga varustusega oli see, et seda oli keerulisem saada (näiteks käidi võidusõiduratastele vajalike osi otse tehastest palumas ja neid tuli sobivaks ümber teha omal käel) ja saadud vahendeid kasutati suisa aastakümneid. Ka Luule Tull kasutas peaaegu kogu oma karjääri jooksul ühte ja sama nahast võidusõidukombinesooni (pildil hipodroomil sõitmas), mida tuli aastatega ikka ja jälle parandada. Seda suurem on rõõm, et vaatamata pikale kasutuseale on Luule Tulli varustus (saapad, kombinesoon, kindad, prillid, kiiver) muuseumi jõudnud ja räägivad motoajalugu kindlasti tulevastele põlvedele edasi. Luule Tulli saabaste kulumisjälje järgi on võimalik otsustada, et nende kvaliteetsete jalanõude taluvusepiir oli kätte jõudmas ja karjääri nendega enam pikalt jätkata poleks saanud.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
