Teet Daaniel (44) on esimese eestlasena võtnud vastu väljakutse teha läbi Ocean’s Seven Challenge’i, mida maailmas on seni suutnud vaid seitse inimest.
Tegu on pikamaaujujatele mõeldud kurikuulsa sarjaga, mille kestel tuleb läbida seitse väina pikkusega 9–26 miili. Aega on antud elu lõpuni.
Teet on hariduselt meedik. Ta on kahe poja (12 ja 20 a) isa. Ujuma õppis mees alles 29-aastaselt.
Lapsepõlves oli esikohal judo
„Minu pere on olnud väga spordikauge, mul polnud kunagi inimest kõrval, kes oleks suunanud mind või mu venda sporti tegema,” alustab Teet vestlust. Ta meenutab, et teda innustas aga kadedus ümbruses elavate laste vastu, kellega ta läbi käis. Sõbrad käisid erinevates trennides ja nii tekkis ka Teedul kange tahtmine sporti teha. Eriti neil hetkedel, kui mõni sõber tuli näiteks jalgrattatrennist koju uue rattaga. Pere rahaline olukord oli pigem kehvapoolne ja pani samuti olukorda, kus tekkis tahtmine trenni minna, sest Nõukogude perioodil olid trennivahendid riigi poolt tasuta. Teet on käinud rattatrennis, jalgpallis ja ka kergejõustikus.
„Olin ülimalt uhke, kui sain teistele lastele öelda, et käin ka trennis. See oli tollal au küsimus,” lausub Teet. Kõige pikemalt tegeles ta lapsepõlves judoga, kuhu kutsus üks sõber. Treener pani Teedu esimeses trennis kohe sõbra vastu proovile ja suureks üllatuseks võitis Teet oma sõpra, kes muidugi solvus. Ei rääkinudki temaga kaua aega, lausa kahetses, et Teedu trenni kutsus. Judos teenis Teet välja ka rohelise vöö ja tuli mitmel korral Tartu linna meistriks. Judos käis ta kokku kuus aastat, eestikatel tuli korra kolmandaks ja NSVL-s omavanuste seas 14ndaks. Koolispordis läks tal hästi jooksus ja suusatamises. Teismeeas tekkisid pahelised huvid ja nii oli Teet mitu aastat järjest lausa suitsumees ning sportimine jäi pea kümneks aastaks soiku.
AURA basseinist Atlandi ookeani
Umbes viisteist aastat tagasi viis töö Teedu värskelt avatud AURA veekeskusse, kus ta oli ametis turvaülemana. Nii mõnigi kord viibis ta töö asjus basseini veerel, mille sillerdav vesi jättis kustumatu mulje. „Ilus sinine vesi kutsus ja kuigi ma teadsin, et ujuda eriti ei oska, tekkis mingi tõmme,” lausub Teet salapäraselt. Ta palus erinevaid ujumistreenerid pärast ujula ametlikku sulgemist ennast juhendama. Mees tegi trenni praktiliselt igal õhtul, tulemused paranesid ja trennid muutusid järjepidevaks. Seejärel tulid trennikavad, alguses 500–800 meetri kaupa vastavalt võimekusele ja aasta pärast startis Teet esimesel ujumisvõistlusel Tartus. „Võistlemine innustas kohutavalt, tuli täitsa välja. Kuni tänase päevani on see nii,” ütleb Teet.
Aastane ujumismaht on mehel praegu umbes 2000 km. Ultraujumises vähemaga hakkama ei saa. „Kuna alustasin hilja, siis ma pole kasvanud nende liigutuste rütmis, plastilisus ja elastsus pole nii hea kui väikestel lastel, kes on varakult alustanud.”
Vanemas eas alustades on aga eeliseks kainelt läbimõeldud otsused, keha kuulamine ja eesmärgile pühendumine, siis võib edukalt treenida.
Teedu treener on pärit Hispaaniast, Barcelonast, temaga kohtub ta laagrites ja tema teeb ka plaane. Teet leidis ta internetist, kui otsis ujumisklubi, kes treenib ultraujujaid. „See klubi korraldab ka üle Gibraltari väina ujumist, mis mind ahvatles, selle mõttega otsisingi endale väljundit,” ütleb mees ise.
Loevad olud, mitte distants
Kui maratonijooksus loeb tempo, mitte distants, siis ultraujumises loevad olud. „Gibraltari väina pikkus on kõigest üheksa miili, mis pole ju teab kui pikk maa, kuid sel esimesel väljakutsel valitsesid väga rasked olud. Võttemeeskonnal oli väga raske filmida, sest neil oli kogu aeg süda paha. Suurte ookeanide ja merede puhul ei loe distantsi pikkus, loevad valitsevad olud. Ultraujumises on väga tähtis vastupidavus ja ujumisega tegeledes tuleb kogu aeg treenida vees, vähemalt kaks korda päevas, pidevalt olla nendes tingimustes,” selgitab Teet.
Lisaks ujumisele on Teedu treeningkavas ka jõutreeningud, jooksmine, suusatamine ja rullsuusatamine, mis kõik toetavad tema põhiala. Õues ujub ta aasta ringi, sõltumata vee temperatuurist. Ocean’s Seven Challenge’is jäävad temperatuurid 13–17 kraadi vahele, vaid Hawaiil on temperatuur 23–24 kraadi ja see on juba natuke liiga soe, võib roiutada. Gibraltari väina ujumisel kasutas Teet ka kalipsot, kuna see oli lubatud ja esimesel väljakutsel oli see kindlasti toeks. „Kõige olulisem on tegelikult külmaadaptsioon, sest ookeanis tuleb olla mituteist tundi järjest. Enamjaolt inimesed ei kannata külma vett. Kõik abivahendid on keelatud, välja arvatud kalipso Gibraltari väina ületamisel,” ütleb Teet.
Sooloujumine üle väinade
Paljude jaoks kõige huvitavam ja hirmutavam on fakt, et ookeane ületades kohtab kindlasti mereelukaid. „Sa tead, et oled nendega ühes basseinis, ja sa pead kohanduma. Teist võimalust ei ole,” ütleb Teet. Ta võrdleb seda tunnet okeanaariumiga, kus on haid ja raid ning tulede kustudes peaks seal ujuma. Just selline tunne ongi. See ongi jube. Ujuja, kes on tegevuses, ei märkagi haid, seda peab tähele panema meeskond. Hollywoodi filmides nähtu põhjal võib ju arvata, et hai ründab kohe ning sööb ära kõik meeskonnaliikmed koos kajaki ja paadiga. Tegelikult ei ründa hai kunagi otse, enamjaolt ta ei ründagi. Vaikselt 100 m raadiuses mõõdavad nad silmadega saagikust. Tavaliselt ründavad haid rannaalal, kuid ettevaatlik peab olema ka ookeanis ujudes. Haiga kohtudes tuleb talle otsa vaadata ning teha end võimalikult suureks, ajades käed ja jalad harali. „Haid märgates hindab meeskond kõigepealt olukorda ja ujujat närvi ei aeta. Kui asi muutub tõsiseks, tõmmatakse mind paati,” räägib Teet. Näiteks Santa Catalina ujumise ajal kohtas Teet suuri vaalu, kes kõhu alt läbi ujusid, delfiine, kes teda kahel korral saatsid, ja veel midagi, millele ta ise seletust leida ei oska, olles puudutanud ja libistanud sõrmedega mingi looma selga mööda. Järgmise etapina plaanib Teet ilmselt 2018. aasta augustis La Manche’i väina ületamist.
Meeskond
Kõikidel väinadel on oma föderatsioon ja tavaliselt moodustab Teet meeskonna kohapealsetest inimestest, kes on professionaalid ja oma ala spetsialistid. Igas tiimis on kaks kajakerit, kes vahetuvad iga kolme tunni tagant. Võimalusel on kajaker see, kes ujujat toidab, aga kui tema ei saa, siis toidab paadist spetsiaalselt selleks mõeldud inimene. „Suunda hoiab suur laev, mis sõidab minust 25 m eemal, kajaker jälgib laeva kurssi ja mina jälgin kajakeri kurssi + laeva kurssi. Kajaki ja laeva vahe on 30 m ja kajaker on minust 5–7 m kaugusel,” kirjeldab Teet. Laeva peal on tugiisik, kes tegeleb erinevate olukordadega, meedik, kapten ja mõni madrus, kokku 7–8 liiget. „Kõik on eelnevalt nii paigas, et silmavaatest saame aru, mida on vaja teha. Iga energiagramm on arvel, seega rääkimine on välistatud.” Toitumise paneb Teet paika ise, meeskonnaga täpsustatakse kellaajad ja üks söögipaus võtab aega umbes 30 sekundit. Hoovuste tõttu pole mõistlik seisma jääda, sest hoovus võib sind eemale kanda, mistõttu distants läheb pikemaks ja tagasiujumine võtab aega.
Eelarve ühe väina ületamiseks
Ühe väina ületamise eelarve jääb umbkaudu 25 000 – 30 000 euro vahele. Sinna sisse kuuluvad kuus kohustuslikku laagrit, osavõtutasud ujumist korraldavatele organisatsioonidele, lähetuskulud, eluasemekulud, võimalusel videomaterjali tootmine, treeningvahendid, toidud, spetsiaalsed sporditoidud, treeningkeskuste kasutus, paadi rent, meeskonna palkamine ujumiseks ja tugiisik. Igal aastal on Teedul uued toetajad, sest olgugi et välismaal teda tuntakse, on ta Eestis pea tundmatu. Osaliselt katab ta eelarve ka ise – ta on ujumistreener ja tegutseb vähemal määral ka oma põhialal, meedikuna.
Ocean’s Seven Challenge – seitse maailma kõige raskemini läbitavat väina, mis tuleb ujudes läbida ja mis asetsevad maailma eri paigus.
STRAIT OF GIBRALTAR (Tarifa-Marocco, 9 miili) TEHTUD!
CATALINA CHANNEL (Los Angeles, California, 21 miili) TEHTUD!
ENGLISH CHANNEL (La Manche, 21 miili)
NORTH CHANNEL (Iirimaa, 21 miili)
TSUGARU STRAIT (Jaapan, 12 miili)
COOC STRAIT (Uus-Meremaa, 14 miili)
MOLOKAI CHANNEL (Hawaii, 26 miili)
Teet Daanieli tegemisi saab jälgida Instagramist @teetdaaniel või Facebookis Teet Daaniel sportlase lehel Ocean’s Seven Challenge – seitse maailma kõige raskemini läbitavat väina, mis tuleb ujudes läbida ja mis asetsevad maailma eri paigus.
Heategevus
Teedu peres kasvab poeg Mathias, kellel avastati kolmeaastaselt diabeet, ning Teet on võtnud südameasjaks tõsta tähelepanu ja teadlikkust laste ja noorte diabeedihaigusest. Tänu Teedu ujumistele ning koostööle Eesti laste ja noorte diabeediühinguga on abi saanud paljud lapsed – heategevusena on kogutud raha ja selle eest on ostetud abivahendeid diabeedihaigetele lastele.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
