Õige pea on algamas tihe triatlonisuvi. Kui ka sina tahad triatlonist osa võtta, aga puudub julgus individuaaldistantsi läbida, siis pane kokku oma võistkond ja tehke esimene start koos. Oma eelmise aasta triatlonikogemusest kirjutab nüüd lähemalt Liisi Rist.
Jalgratturina ahvatles mind tihti väljakutse sõita võidu 90 kilomeetri pikkusel temposõidul. Veel suuremalt unistades soovisin end proovile panna ka 180 km pikkusel distantsil. Otepääl toimuv Ironman 70.3 võistlus oli hullu idee teostamiseks suurepärane koht, ent iseseisvalt ei julgenud ma sellest osa võtta, sest 1,9 km ujuda või 21 km joosta ma ei jaksa. Korraliku ettevalmistuseta ennast lõhkuma minna oleks olnud aga äärmiselt halb mõte. Kui SiS Eesti esindaja Kristo Reinsalu kutsus mind eelmisel kevadel suurest spordipeost osa saamiseks oma võistkonda, siis ei pidanud ma kaua mõtlema. Jah, jah, jah, teeme ära!
Dream-team Eesti oma ala parimatest
Veidi enne võistlust toimus väike plaanide muutus. Ühe algul väljakuulutatud segavõistkonna asemel moodustas SiS hoopis nii tugeva nais- kui meeskonna. Tutvusin seega oma tiimikaaslastega silmast silma alles võistluspäevale eelnenud õhtul. Minu võistkonda kuulunud Eesti parim avaveeujuja Meribel Saar ei pidanud samuti kutse vastuvõtmise üle pikalt mõtlema. Pigem muretses ta, kas suudab naiskonda maksimaalselt panustada, kui on eelmisel päeval Eesti meistrivõistlustel kümme kilomeetrit võidu ujunud. Etteruttavalt võin öelda, et suutis küll. Poolmaratoni jooksmise võttis enda peale 34 korda eri aladel Eesti meistriks kroonitud ja üks meie parim pikamaajooksja Jekaterina Patjuk, kelle treeningplaani võistlus samuti ideaalselt sobis. Ja minule, viiekordsele temposõidu Eesti meistrile, jäi ülesandeks anda endast parim rattarajal. Tõeline unistuste naiskond.
Võistluseelne stardiärevus
Võistlusreeglid näevad ette, et päev enne starti peavad kõik võistlejad stardimaterjalid välja võtma ja jalgrattad vahetusalasse jätma. See tekitas minus algul hirmu: mis siis, kui öösel vihma sajab, kuidas ma enne starti rehvid täis pumpan, mis juhtub, kui mu ratast hommikul enam ei ole? Sain oma küsimustele vastused kogenud kaasvõistlejaid jälgides. Vihma kaitseks katsin sõiduvahendi kilekottidega ja viimasteks ettevalmistusteks lasti võistlejad paar tundi enne starti uuesti vahetusalasse, et ratas korda seada. Pumpasin rehvid täis, panin ketile õli ja pudelikorvi joogipudeli. Ka hirm varguse ohvriks langeda oli asjatu, sest parkla oli valvega ja kõik rattad olid hommikul alles. Võistluspäevale eelnenud õhtul vaatasime üle, kus ja kuidas vahetuse üleandmine toimub, et vältida stardipäeva hommikul liigset stressi ja närvilisust. Meie sadadele tekkinud küsimustele vastasid rõõmsalt vabatahtlikud abilised.
Suurepärane atmosfäär tekitas hea tunde
Enne võistlust tunnistas Jekaterina, et tal on kerge hirm, sest sellise formaadiga võistlus oli tema jaoks esmakordne. Ka Meribel sai aru, et tegemist ei ole klassikalise avaveeujumise võistlusega, sest terve Pühajärve äärne muruplats oli täis kümneid telke ning sadu võistlejaid ja kaasaelajaid. Üldine õhustik oli aga suurepärane ja lõi hea tunde. Minus valitses siiski kerge ärevus, sest erinevalt oma tiimikaaslastest ei olnud ma oma distantsi, 90 kilomeetrit temposõitu, varem võistlusolukorras läbi teinud.
Ujumine meenutas sõda
Stardipäeva hommikul saime Meribeli ja Jekaterinaga vaid korraks kokku, et eelmise päeva põhitõed üle rääkida. Eelkõige oli tähtis aru saada teatevahetusest. Sel ajal kui Meribel ootas kaldal stardivilet, et minna 1900 meetrit ujuma, tegin mina juba rattaga pukil soojendust. Mõni minut pärast individuaalsportlasi asusidki vette võistkonnad. „Ma ei olnud kunagi varem võistkonnaga triatlonil osalenud ega osanud midagi oodata,” meenutab Meribel tagantjärele. „Ülesandmislehel nägin palju tuntuid ujujaid, seepärast ootasin eelkõige tugevat konkurentsi.”
Meribel tuli veest välja võistkondadest neljandana ja 1900 meetri ujumiseks kulus tal aega 24.59. „Ma jäin ajaga rahule. Olin esimene naine, kes kaldale jõudis, ja edestasin paljusid mehi,” jätkas Meribel. „Start läks küll veidi aia taha, sest ma ei arvestanud, et kallas nii järsku sügavaks läheb, kuid õnneks oli distants piisavalt pikk, et paarisekundilisest kaotusest ei saanud arugi.” Meribelile tegi võistluse raskemaks see, et võistkonnad startisid veidi pärast individuaalsportlasi, seetõttu pidi ta väga paljudest osalejatest mööda ujuma. „Vees oli selline tunne nagu käiks sõda, teistest möödudes sain korduvalt käte-jalgadega pihta. Aga rada ise oli väga hästi märgistatud, segaseks läks kõik alles siis, kui ma veest välja tulin ja vahetusalasse pidin jõudma.”
Mersu, ma olen siin!
Mina olin muidugi meeldivalt üllatunud, kui nägin Meribeli neljandana enda poole jooksmas. Ujujaid oodanud võistkondade ratturite seas võtsin julgelt positsiooni rivi alguses, et Meribel mind paremini märkaks. Teatepulgaks on sel võistlusel ajavõtukiip, mis käib ümber jala ja tuleb selleks tähistatud alal ühelt võistlejalt teisele üle anda. „Mersu (Meribeli hüüdnimi), ma olen siin!” hüüdsin üle platsi, kui nägin tema eksinud pilku. Kui ta minuni jõudis, haarasin kiibi ja panin jooksuga ratta juurde. Sadulasse istuda ja sõitma võib hakata alles pärast vahetusalast välja jõudmist.
Rattarajal möödusid kilomeetrid kiiresti
Vastupidiselt Meribelile nautisin ma tõsiselt individuaalvõistlejatest möödumist. Esimene käes, teine, kolmas, kümnes, kolmekümnes … suures eufoorias läks lõpuks lugemine sassi. Lendasin rajal, sest erinevalt raudmeestest ja -naistest alustasin mina rattadistantsi värskena. Püüdsin end esimestel küngastel tagasi hoida, et jõuvarusid targalt jagada, aga see kujunes äärmiselt raskeks ülesandeks, sest lisaks kaasvõistlejatest möödumisele tuleb Pühajärvelt Otepääle jõudmiseks kohe mitmest tõusust üles sõita. Trass kulges Pühajärve-Kanepi vahelisel teelõigul, mida tuli läbida kaks korda. Pärast esimest tagasipööret nägin sõpra Indrek Viskat, keda arvasin endast kohe-kohe mööda sõitmas. Minu üllatuseks sai ta mu kätte alles teisele ringile minnes ning seejärel oli kord Piibeleht peal ja Vestmann all ning siis jälle Vestmann peal ja Piibeleht all. Rattarajal oli tuulessõit keelatud, seepärast tuli suure hoolega jälgida vahet eesolevate ratturitega. 90 km sõitmiseks kulus mul aega 2:22.01, mis teeb keskmiseks kiiruseks veidi üle 38 km/h ja andis võistkondade pingereas üheksanda tulemuse. Kilomeetrid möödusid kiiresti, sest võistlustrassil motiveerisid pingutama nii kaasvõistlejad, kaasaelajad kui ka raja kõrvale paigutatud vahvate sõnumitega sildid.
Poolmaratoni mõtteid pähe ei tekkinud
Viimastel kilomeetritel andsin endast 110%, et anda Jekaterinale vahetus üle nii soodsal positsioonil kui vähegi võimalik. Vahetusalasse jõudes tulin rattalt maha, jooksin sellega oma kohale ja vaarusin Jekaterinani. Ta haaras mu jala küljest kiibi ja oligi kadunud. Värava ääres istudes tõmbasin viis minutit hinge ja võimalus, et peaksin veel 21 kilomeetrit jooksma, tundus sel hetkel täieliku utoopiana. Seda enam imetlesin võistlejaid, kes ratta seljast tulnuna jooksutossud jalga tõmbasid ja poolmaratoni jooksma asusid. „Rajaprofiil oli raske, ent ürituse õhustik muutis võistluse väga nauditavaks,” meenutab Jekaterina, kes läbis poolmaratoni päeva kaheksanda ajaga 1:23.37 ja tõi meid üldarvestuses vaieldamatult parima naiskonnana üle finišijoone kõrgel kuuendal kohal. „Jäin oma tulemusega väga rahule. Kuulsin, kuidas mulle kaasa elati, ja see innustas endast rohkem andma ja veelgi kiiremini jooksma,” lisas Jekaterina.
Ühised emotsioonid muudavad võistkondliku triatloni eriliseks
Kui me kolmekesi, käed taeva poole, üle finišijoone jooksime, tuli mul küll kananahk ihule. Me saime hakkama ja kõik meie hirmud olid asjatud. Saime kogemuse võrra rikkamaks ja teada, mis tunne on olla osa võistkonnast, mis tunne on püüelda ühise eesmärgi suunas ja jagada pärast finišit ühiseid emotsioone. Lisaks kogemusele sain sõbraks kahe täiesti teise spordiala esindajaga ja võimaluse piiluda natukene nende maailma. Individuaalselt ei oleks meist keegi Otepää 70.3 Ironmanil starti läinud, ent võistkonnana oli meil siiski võimalus saada osa suurest spordipeost, mis jättis kustumatu mulje.
Miks osaleda võistkonnaga triatlonil?
Meribel Saar
1) Võimalus heidelda suurepärase seltskonnaga ühise eesmärgi nimel.
2) Väga hea koht uuteks eneseületusteks.
3) Uued kogemused.
Liisi Rist
1) Kui üksi on hirm kõiki kolme ala teha, siis võistkond annab võimaluse spordipeost ikkagi osa saada.
2) Võistkond kannustab endast veelgi rohkem ühisesse tulemusse panustama.
3) Uued sõbrad,-tuttavad.
Jekaterina Patjuk
1) Uus põnev väljakutse igaühele.
2) Võistkondlik atmosfäär on eriline.
3) Võimalus panna ennast triatleetidega proovile just enda alal.
Meribel, Liisi ja Jekaterina lõpetasid Otepää Ironman 70.3 võistkondliku võistluse kuuendal kohal. Nende ette jäid vaid viis meeskonda, segavõistkonnad jäid kõik seljataha. Naiskondade arvestuses saadi mõistagi esikoht.
Tekst: Liisi Rist
Fotod: Rain Saar
