Nagu igal teisel spordialal, nii on ka ratsaspordis, et isiklike kõrgemate eesmärkide saavutamiseks tuleb minna Eestist välja. See lugu räägib 13-aastasest Sophia Luisa Alandist, kelle kirg on hobused ja ratsasport.
Sophia on saavutanud Eestis märkimisväärseid tulemusi takistussõidus – ratsaspordi kõige populaarsemal ja publikule kergemini mõistetavamal alal. Kuid selleks, et jõuda tippu, grand prix’ tasemele, kus hüpatakse 160 cm kõrguseid takistusi, tuleb teha aastakümneid iga päev trenni ja olla piisavalt ambitsioonikas.
Hobusega tegelemine nõuab suurt vastutus- ja kohusetunnet. Hobune vajab hoolitsemist ja liigutamist iga päev. Seetõttu pole ratsasport lihtsalt sport, see on elustiil. Kes kord on sellele teele asunud, see nii lihtsalt rütmist välja ei saa. Selle, alles oma sportlaskarjääri alguses oleva noore tüdruku lugu on eelneva ilmekas tõestus.
Raske algus
Tartu tüdruk Sophia oli vaid 5-aastane, kui ratsutamisega alustas. „Olin oma vanuse kohta pikk tüdruk ja ratsakooli treener ütles hiljem, et oli pidanud mind vähemalt kaheksaseks, muidu ei olekski trenni lubanud. Nii et mul vedas,” muigab neiu.
Pärast viit aastat ratsakoolitreeninguid sattus tüdruk tõelise vana kooli, selleks ajaks juba ammu treeneritöö lõpetanud karmi ja karuse mehe käe alla. Iga päev tuli trennis käimiseks 100 km edasi-tagasi sõita. Elu, hobuseid ja ratsasporti väga lähedalt näinud mehe suhtlemisviis oli kõike muud kui hellitav ja viisakas, kuid see kuld, mis sellest jutust sõelale jäi, muutis noore neiu maailma. „Tulin igal õhtul, nutt kurgus, koju, kuid järgmisel päeval läksin rõõmsalt kepsutades jälle tagasi.” Treeningud olid rasked, kuid kogu see vaev päädis 10-aastaselt Eesti Ratsaspordi Liidu poni karika sarjas üldarvestuses teise koha saavutamisega, poni karika finaali ja Tondi Suure Ponikarika võiduga.
Ainult ratsutada!
Käigud vana treeneri juurde muutsid kogu Sophia perekonna suhtumist ratsasporti ja peagi sai selgeks, et endisel viisil jätkata ei ole võimalik. „Siis ütlesid minu vanemad mulle, et ratsutamine on hobina liiga kulukas, ent kui ma tahan sellega tõsiselt tegeleda, on nad valmis mind toetama. Muidugi ma tahtsin! Ma ei ole kunagi tahtnud midagi muud teha.”
Sophia elab ja treenib praegu Saksamaal, kuhu suundus 11-aastaselt, minnes samal ajal poni klassist üle hobustele. See on laste jaoks oluline murdepunkt, sest väikese poni asemel on vaja hakkama saada suure hobusega. Nii mõnigi loobub siin spordi tegemisest, sest ei suuda hobusega kohaneda. Sophia aga alla ei andnud.
Tegemisi täis päevad
Päevarütm on Sophial pingelisem kui mõne täiskasvanu oma, sest lisaks koolile tuleb teha ka palju trenni ja hoolitseda oma hobuste eest. „Minu päev algab kell 6 hommikul. Õpin gümnaasiumis ja see tähendab pikemaid koolipäevi kui tavalises koolis. Pärast seda lähen talli. Iga päev. Tavaliselt kulub mul tallis umbes viis tundi. Mul on kolm hobust, keda ma ise hooldan ja treenin.”
Lisaks treeningutele käiakse palju ka võistlemas. Gruumi ehk abilist Sophial selleks puhuks pole ja kõik vajalikud toimetused teeb ta ise. „Võistlusteks valmistan oma hobused ise ette, puhastan, teen patsid, see on siin norm. Samuti klipin ehk pügan neid ise. (Talvisel ajal pügatakse hobusekarv lühemaks, et loom treeningute ajal liigselt ei higistaks. – toim) Mõnikord, kui on väga kiire ja palju hobuseid, on mulle abiks ema.”
Kolm korda nädalas teeb Sophia üldfüüsilist treeningut jõusaalis, et parandada tasakaalu ja ennetada vigastusi. Õhtud on koolitööde päralt ja kui sellest kõigest veel vaba aega üle jääb, meeldib tüdrukule küpsetada. „Ma tahan väga hästi ratsutama ja hobustega töötama õppida. Kõik muu, mis sellega kaasneb, on suur boonus,” ütleb Sophia ja lisab, et see on kõik võimalik tänu tema perele, kes on tema suur tugisammas.
Saksamaa süsteemsus
Sophiale meeldib Saksamaa ratsaspordi süsteem, sest tegemist on klassikalise ratsutamise hälliga ja seetõttu pööratakse siin väga suur tähelepanu just sõidustiilile. Juba algusest peale tuleb ratsanikul omandada väga hea istak ja ratsutamistehnika. Ilma hea tehnikata ei ole võimalik tiitlivõistlustele ja karikasarjadesse jõuda. Seega peab takistussõitja, kes soovib takistussõidus edukas olla, ka koolisõitu väga armastama. „Selline süsteem nõuab väga tõsist tegelemist oma istaku, ratsastustehnikatega ja oma hobuste ettevalmistusega ning välistab, et paar, kes selleks valmis ei ole, turnib enda jaoks ohtlikel kõrgustel. Samuti meeldib mulle, kui tõsiselt otsitakse siin talente ja tegeletakse nendega. Peatreenerid on alati võistlustel kohal ning jälgivad laste ja noorte arengut. Perspektiivikad ratsanikud saavad kutse osaleda treeningprogrammides, kus treenerid saavad ratsanikke treeningsessioonide vältel jälgida.”
Ratsasport on äri
Võistlusi korraldatakse Saksamaal palju ja osalemiseks ei ole vaja väga kaugele sõita. Sportlane saab valida väga hea tasemega võistlusi, kus on korralikud parkuurid ja hea pinnas. Sophia eelistab enda sõnul tugevat konkurentsi, sest sealt on alati midagi õppida.
Kuid mis on siiski Sophia arvates ühe eduka ratsasportlase karjääri võti? „Ratsasport ei ole üksinda jõusaalis punnimise sport, see on äri. Andekus ja töökus on siin olulised eeldused, sealt edasi on edu valem sama mis äris – perfektne suhetevõrgustik ja management.”
Oma eakaaslastest ratsaspordiga tegelejatele soovib Sophia kannatlikkust ja külma närvi. „Ratsaspordis ei tule miski kiiresti. Pööra rohkem tähelepanu ratsastustehnikatele, vähem rauale ja rihmadele. Armasta koolisõitu, tegele oma istakuga,” soovitab neiu.
Härrasmees, Printsess ja Suur Õpetaja
Praegu on Sophia hoole all kolm ratsut, igaüks neist erineva loomu ja võimetega: AK Lord Fronhof (12-aastane must Württembergi täkk), Mercedes Dream AK (11-aastane kõrb Württembergi mära) ja Canabis B (16-aastane kõrb Belgia soojavereline ruun).
Fronhof ehk Froni on tõeline paipoiss ja talli lemmik. Täku kohta on Froni viisaka käitumisega – tõeline härrasmees koduplatsil, võistlustel seevastu lööb välja tulihingeline võitlejahing ja võistlusrõõm, mis väljendub tagant üles löömisega. Koos on ratsutatud rohkem kui pool aastat ja Sophia loodab täkult sel aastal palju. „Ta on valmis hobune, keskendume temaga teineteise tundmaõppimisele, koostööle ja tema potentsiaali esiletoomisele.”
Mercedes Dream ehk hüüdnimega Prinzessin (saksa keeles printsess) ei ole pirtsakas, nagu hüüdnimi võiks eeldada, vaid hoopis väga ilus ja eriline. Ka temalt loodab sportlane käesoleval hooajal palju. Suure südame ja külma peaga mära on ustav võitleja ja neiu sõnul sobisid nad kohe väga hästi. „Ta armastab tõesti suuri hüppeid ja mul oli alguses pisut raskegi, et hüppel sadulas püsida. Takistusel ta justkui plahvatab ja see on väga lahe tunne.”
Canabisel, kes on Sophia kolmas hobune, on tüdruku südames väga eriline koht. „Minu vanemad arvasid, et lapsele on õige muretseda pärast poniklassi esimeseks hobuseks vanem, suurte kogemustega hobune. Ta oli alguses nii suuruselt kui ka võimetelt mulle kui viis numbrit suurem king, tõeline Ferrari, nagu mu treener ütles, aga aeg näitas, et see oli väga õige valik.” Canabis ei ole olnud kõige kergem hobune ratsutamiseks ja neiu on temaga palju vaeva näinud. „Ta on mu Suur Õpetaja, tõeline professor. Ühe aastaga kasvasin väga pikaks ja õppisin palju ning see „suur king” sai mulle ühtäkki parajaks.” Canabis on tõeline lahinguratsu, kes ei jäta ratsanikku kunagi hätta.
Tekst: Merike Udrik-Õispuu
