Tänapäeval ei tähenda sportimine kaugeltki mitte ainult trennitegemist ja võistlemist, tihedas konkurentsis loeb iga sekund. Seetõttu pööratakse üha rohkem tähelepanu ka teistele detailidele, mille kaudu sooritusvõimet parandada proovitakse −uni, varustus ja toitumine on head näited. Viimase puhul on huvitav see, et erinevaid võimalusi on väga palju.
Üks toitumismudel, mis viimastel aastatel ohtralt populaarsust kogunud, on gluteenivaba dieet. Selle tsöliaakia diagnoosiga inimestele mõeldud dieedi on omaks võtnud üha rohkem tervise- ja tippsportlasi ning alati ei ole see tingitud mitte terviseseisundist, vaid hoopis soovist parandada oma sportlikke võimeid. Kas sellest on kasu või on tegemist lihtsalt populaarse suundumusega?
Tegelikult ei puuduta see küsimus mitte ainult sportlasi. Hüppeliselt on kasvanud nende inimeste hulk, kes on täheldanud, et gluteeni menüüst väljajätmine on toonud kaasa hulga positiivseid muutusi. Neid edulugusid näeb nii televiisorist kui ka ajakirjadest, suur osa neist inimestest väidab end gluteeni suhtes tundliku olevat, samuti seda, et gluteenist loobumine on aidanud neil elukvaliteeti parandada. Selle seltskonnaga on liitunud palju kuulsaid ja vähem kuulsaid inimesi, kes usinasti gluteenivabadust pooldavad ja propageerivad. Suured muutused on toimunud ka söögikohtades: välja sööma minnes võib eri toidukohtade menüüdest leida arvukalt roogi, mille juures silt, et toit ei sisalda gluteeni. Poeriiulitest ma ei räägigi. Taas kord – on see tõesti midagi enamat kui kõigest uus suund?
Gluteenist ja talumatusest
Nisu, rukis ja oder on eestlaste toidulaual juba väga pikka aega esindatud olnud. Viimase kümne aastaga on see pilt aga järk-järgult muutuma hakanud ja üheks muutuse põhjuseks peetakse gluteenitalumatust. Selle esinemise korral on kahjulikud mõjud tingitud just eelpool mainitud teraviljade tarbimisest, täpsemalt öeldes on põhjustajaks neis leiduv teraviljavalk gluteen.
Gluteen ärritab talumatuse korral soolestikku ja takistab toitainete imendumist. Sellega võivad kaasneda näiteks seedehäired, kõhulahtisus, puhitus, kõhuvalu ja ka nahalööve. Kuna teravilju töödeldakse üsna lähestikku, võivad ka looduslikult gluteenivabad toiduained, nagu näiteks kaer ja riis, olla töötlemise käigus gluteeniga saastunud. Praktiliselt tähendaks gluteenitalumatus vajadust loobuda nisust, rukkist ja odrast valmistatud toodetest, teistest teraviljadest loobumine on soovituslik. Leevendust toob asjaolu, et õnneks ei sisalda teraviljad ühtegi sellist vajalikku toitainet, mida inimorganism ei suudaks samas koguses juurviljadest või loomsest toidust omastada. Hea seegi!
Täpsemalt saab gluteeniga seotud terviseseisundid jaotada kaheks – tsöliaakiaks ja tundlikkuseks gluteeni suhtes−ningsageli aetakse need kaks omavahel segi. Tsöliaakia puhul on tegu autoimmuunhaigusega, mis põhjustab soolestikus tõsist põletikku ja toitainete imendumise häiret ja selle raviks on eluaegne gluteenivaba toitumine. Erinevalt tsöliaakiast on gluteenitundlikkus tunduvalt vastuolulisem teema. Sellel on küll tsöliaakiaga sarnased sümptomid, kuid see ei põhjusta peensoolekahjustusi ja seda on tunduvalt raskem ära tunda. Peale selle vaidlevad paljud teadlased haiguse olemasolu üle, leidub isegi neid, kes usuvad, et see on kinni puhtalt inimese mõtteviisis. Nende sõnul on inimesed läinud nii kaugele, et igas tervisehädas süüdistatakse nisu ja gluteeni.
Gluteeni teema populaarsust kasutas kohe ära ka toiduainetööstus: üsna kiiresti hakkasid pakenditele ilmuma sildid „gluteenivaba” ja „ei sisalda gluteeni”. Kuna paljude inimeste jaoks on gluteenivaba toode seotud ennekõike tervislikkusega, proovitakse sel moel inimeste tarbimisharjumusi mõjutada, kuid kahjuks võivad gluteenivabad leivad, saiad ja küpsised olla veelgi madalama toiteväärtusega ja pungil ebatervislikke rafineeritud asendajaid nagu kartuli- või maisitärklis. Seega ei saa väita, et gluteenivaba toode on kohe ka tervislik. Tegelikult kasutavad tootjad osavalt ära nii gluteeni teema populaarsust kui tarbijate teadmatust, mistõttu tasub aeg-ajalt pakenditelt lugeda, mida toode täpselt sisaldab.
Gluteenitalumatuse levik
Eesti koolilaste seas tehtud uuring näitas tsöliaakia esinemissagedust 0,34% vaatlusalustest, USA-s on see hinnanguliselt 0,7-1%. Mis puudutab aga gluteenitundlikkust ja selle levikut, siis siinkohal tulemused varieeruvad. Näiteks Ühendkuningriigis tehtud uuring näitas, et 1002 täiskasvanust raporteeris koguni 13% gluteenitundlikkust. Samas määras ainult 0,8% osalejatest selle diagnoosi arst (Aziz jt 2014). Seda, kui palju isediagnoosinutel tegelikult gluteenitalumatus esineb, uuris üks uuring. Kõik 392 täiskasvanut, kes teadustöös osalesid, kurtsid sümptomite üle, mis nende sõnul on tingitud gluteenist, üllatavalt diagnoositi tsöliaakia või nisuallergia ainult 6,6% osalejatest. Ülejäänud osalejad pandi kuueks kuuks gluteenivaba toitumist järgima, et välja selgitada osalejad, kes on gluteeni suhtes tundlikud. Ainult 27 osalejal aitas gluteenivaba toidumenüü terviseseisundit parandada, see tähendab, et koguni 86% osalejatest eksis oma kahtlustes gluteeni suhtes (Capannolo 2015), teisisõnu ei aidanud gluteenivaba toit neil sümptomeid leevendada.
Tulemused näitavad üsna selgelt, et paljud inimesed eksivad ise endale pandud diagnoosiga, st neil esinevate sümptomite avaldumisel on tõenäoliselt mingi muu põhjus. Paraku tuleb tunnistada, et gluteenitundlikkuse tuvastamiseks ei ole olemas üht kindlat testi, samuti tasub meeles pidada, et uuringus puudus kontrollgrupp ning osalejate peal kasutati üht ja sedasama strateegiat.
Seda, et pilt ei ole nii mustvalge, näitab ka asjaolu, et gluteeni piiramine võib tervisenäitajaid siiski oluliselt parandada. Teadusuuringud on näidanud, et gluteenivaba toitumine võib aidata ärritatud soole sündroomi korral (Biesiekierski jt. 2011), üllataval kombel isegi neil, kellel gluteenitalumatust ei esine. Tõenäoliselt ei ole see tulemus tingitud mitte gluteenist, vaid teatud toidugrupi piiramisest ning tervislike ja toitainerikkamate alternatiivide kasutuselevõtust. Sarnane põhjus kehtib ka kaalulangetamise puhul: näiteks inimesel, kellel on olnud tugev harjumus tarbida saia- ja pagaritooteid, võib gluteenivaba toidulaud aidata kehakaalu langetada, mis aga ei tähenda, et kaalulangetuse põhjustas teraviljavalk gluteen.
Gluteen ja sport
Gluteenivaba toitumine on pakkunud palju kõneainet ka sportlaste seas. Kui ultramaratoonar Scott Jurek on kuulus taimse toidu austaja ja propageerija, siis omad eeskujud on ka gluteenivaba toitumisel. Tihtipeale paelub sportlasi vaid üks küsimus – kas ja kuidas selline toidusedel tulemuste parandamisele kaasa aitab? Teeb see kedagi kiiremaks? Pikaajaline meeste tennise esireket Novak Djokovic on gluteenivaba toitumise positiivses mõjus veendunud ning sellest on proovinud kasu saada ka Cannondale-Garmini jalgrattameeskond. Gluteenivaba dieedi populaarsust sportlaste seas kinnitab ka Dana Lisi juhitud teadusgrupp, mis on uurinud nii selle levikut kui ka mõju. Ühes tema uuringus osales 910 gluteenivaba dieeti järgivat sportlast, kellest koguni 57% diagnoosis endal ise gluteenitundlikkust, mis muidugi ei tähenda, et neil see ka tegelikult esines. Varasematele uuringutele tuginedes on see igal juhul küsitav.
Oletatakse, et gluteeni vältimine vähendab organismis põletikku. Seda suuresti tänu sellele, et gluteenist loobumisega kaasneb töödeldud toidu osakaalu kahanemine menüüs. Toitainevaene toit asendatakse tervislikemate ja toitainerikkamate alternatiividega, näiteks puuviljade ja piimatoodetega. Toit on seetõttu naturaalsem ja sisaldab rohkem kasulikke antioksüdante, millel arvatakse olevat põletikku vähendav toime. Isegi kui see parandaks sooritusvõimet kas või ühe protsendi võrra, võivad sportlased sellest märkimisväärselt palju kasu saada. Teoorias on see igatahes paljulubav. Huvitav, mida näitavad teadusuuringud? Kas sportlastel tasub gluteeni vältida, kui ei esine tsöliaakiat või ärritunud soole sündroomi? Just sellele küsimusele otsis hiljuti vastust üks teadusgrupp Austraaliast. Jalgratturite seas tehtud teadusuuring kontrollis osalejaid pärast seitsmepäevast dieeti ja kümme päeva hiljem katset korrati. Seitsmepäevased toidumenüüd olid peaaegu identsed, ainuke erinevus oli gluteenisisaldus. Pärast mõlemat dieeti tegid osalejad maksimaalset pingutust nõudva eraldistardisõidu, ka küsiti neilt enesetunde (ja seedeprobleemide esinemise) kohta. Vereanalüüsi põhjal hinnati põletikku organismis.
Tulemused ei näidanud mingisugust erinevust kahe toitumise vahel. Peale eraldistardi ei erinenud sportlaste enesetunne ega ka põletikku iseloomustavad markerid kahe grupi vahel. Kuigi ühe uuringu põhjal ei saa vettpidavaid järeldusi teha, näitab teadustöö, et gluteenivaba toitumine tsöliaakia puudumisel sooritusvõimet parandada ei aita, kuid samas ei mõjuta see sooritusvõimet ka negatiivselt. Spordiga tegelejatel tasub meeles pidada, et toit peaks pakkuma organismile ennekõike vajalikke toitaineid ja gluteeni väljajätmist tuleks konsulteerida oma ala asjatundjatega. Teraviljad on spordiga tegeleja menüüs ennekõike tähtis energiaallikas, eriti siis, kui organism on sellega harjunud ja suudab sellest energiat omastada.
Tekst: Henri Ruul
Fotod Shutterstock.com
Viited:
Aziz, I.; N. R. Lewis, M. Hadjivassiliou, S. N. Winfield, N. Rugg 2014. A UK study assessing the population prevalence of self-reported gluten sensitivity and referral characteristics to secondary care. −Eur J Gastroenterol Hepatol, 26, 33–39.
Biesiekierski, J. R.; E. D. Newnham, P. M. Irving, J. S. Barrett, M. Haines, J. D. Doecke 2011. Gluten causes gastrointestinal symptoms in subjects without celiac disease: a double-blind randomized placebo-controlled trial. −Am J Gastroenterol. Mar;106(3), 508–514.
Capannolo, A.; V. A. Barkad, V. G. Ciccone, D. Melideo, G. Frieri, G. Latella 2015. Non-celiac gluten sensitivity among patients perceiving gluten-related symptoms. −Digestion. 30:92(1), 8−13.
Lis, D. M.; T. Stellingwerff, C. M. Shing, K. D. Ahuja, J. W. Fell 2015. Exploring the popularity, experiences, and beliefs surrounding gluten-free diets in nonceliac athletes. −Int J Sport Nutr Exerc Metab. 25(1), 37−45.
