Kui olin noorem ja suusavõistlustel määrdepoksis starti ootasin, küsisid vanemad ja kogenumad sportlased sageli, et kas tunnen kõrbemise lõhna? Mina, 14-15 aastase poisikesena, ei saanud midagi aru. Mis kõrbemine? Mis lõhn? Aga kui olin kaks tundi enne starti juba täies varustuses enda korda ootamas, siis egas seal peale kõrbelõhna muud olnudki.
Need võistlused olin ma juba eos kaotanud, sest oma peas olin eesootavat võistlusrada mitmeid kordi läbi kedranud ning olin vaimselt kurnatud juba enne starti. Selline liigne agarus jätkus ka hilisematel aastatel, kuid nagu öeldakse: liigne agarus on ogarus. Alles 18nda eluaasta paiku sain aru, et vaimne ettevalmistus on sama tähtis kui füüsiline. Näiteks taipasin päris kiirelt, et võistluseelsel õhtul ei tohi jääda koju konutama. Tuleb minna kinno, mängima piljardit või võtma sõpradega kas või ühe õlle (mitte rohkem). Oluliseks kujunes endale lihtsalt mõne muu tegevuse leidmine, et pead ei vaevaks järgmise päeva start.
Võistluseelne rutiin on kõigil erinev. Mõnel algab see õnnesokkide jalga panemisega, mõni teeb varahommikuse jooksuotsa, mina olen aga muusika usku. See on lausa uskumatu, milline mõju on muusikal minule ja kuidas on õigetel lauludel võime kas käima tõmmata või maha rahustada. Võistluseelne playlist on aastatega välja kujunenud ning soojendussõidud saab kõik selle taustal ära tehtud. Kui varem olin kaks tundi enne valmis, siis ajapikku hakkasin liigutama alles tund aega enne starti. Kõik olenes, kui palju suuski oli vaja testida ning kas tegemist uisu- või klassikadistantsiga. Klassikaga oli alati keerulisem, kuna lisaks libisemisele oli vaja ka pidamine ära proovida.
Muidugi ei tohi võtta asju liiga rahulikult, sest puhver tuleb jätta ootamatuste tarvis. Oli kord ka üks suusavõistlus, kõik kulges plaanipäraselt ning tunne oli hea – selline, et täna tuleb purakas. Üheks osaks vahetult enne starti on aga soojendusdressi ära võtmine. Tihti on suusatajatel püksid, mis tulevad küljelt lukuga tervenisti lahti, siis ei ole liigset rapsimist ning pükste ära võtmisega ei pea palju vaeva nägema, kuid mina pidin. See lukk oli enne starti kinni jäätunud ja kuna olin võtnud kõike parasjagu rahulikult, siis stardini jäi tol suurel avastushetkel kõigest 45 sekundit. Loomulikult sellest ei piisanud ning hoolimata suurest rapsimisest tormasin rajale koos soojenduspükstega. Egas sellest võistlusest asja saanud, kuid vähemalt jalad oli kogu aeg soojas.
4. augustil antakse start kell 6.30. Siis on mul vaja küll väga korralik playlist kokku panna, et end nii varajasel hommikutunnil käima tõmmata. Ujumisvõistluse jaoks pole varem sooja teinud, seega tuleb välja mõelda, milline rutiin tollel päeval veel võiks olla.
Seniks kirjutamiseni!
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: Carmen Kivistik
