Kristi Raudlepp ja Kaidi Kattai on kaks noort naist, kes fännavad rannavõrkpalli ning kutsusid sel aastal Lääne-Virumaal ellu naistele mõeldud Grillers rannavolle karikasarja 2018.
Millal ja kuidas enda jaoks rannavõrkpalli avastasid?
Kristi: Alustasin saalitreeningutega umbes 4–5 aastat tagasi. Mind märkasid tol ajal Tapal trenni teinud naised, kellel oli võistkonnas liikmeid puudu. Olin varem võrkpalliga põgusalt kokku puutunud, kuid seda väga algelisel tasemel ning õigest tehnikast ei teadnud samuti midagi. Seega mõistsin, et mul ei ole kaotada midagi, ning hakkasin Tapa naistega trennis käima. Trennis kohtusin ka oma elukaaslase Kristoga, kellele võlgnen tänu, et olen tänaseks omandanud paljud neist oskustest ja teadmistest, mis mul võrkpallist on.
Ühel hetkel avastasin, et rannavõrkpall meeldib mulle kordades rohkem kui saalivõrkpall, sest rannavõrkpallis on rohkem intensiivsust ja personaalsust. Väljakul olen vaid mina ja mu paariline ning kui tema on pallipuute ära teinud, on selge, et mina pean igal juhul teise pallini jõudma.
Kaidi: Võrkpalliga puutusin kokku juba väga noorena, kui koos emaga võrkpallitrennides kaasas käisin. Tegemist oli seltskonna võrkpallihuvilistega, kes paar korda nädalas kokku said. Kuna lapsi oli kaasas teistelgi, sai platsi kõrval lisaks muudele mängudele alati ka võrkpalli toksitud.
Eesmärgipäraselt hakkasin võrkpalli mängima alles põhikooli lõpus, kuna Värskas, kus üles kasvasin, polnud varem selleks võimalust. Seega juba väikesest saati on võrkpall vähemal või suuremal määral minu elus olnud, talvel saalis ja suvel liival. Ülikoolis käimise ajal mängisin TÜ/Eeden naiskonnas. Ka pärast kooli lõpetamist kaks aastat Austraalias olles käisin mängimas ühe Sydney ülikooli võistkonnaga.
Mis sind selle mängu juures köidab?
Kristi: Kõige enam ilmselt mängu ilu. Selleks, et võrkpalli mängida, pead sa kogu aeg mõttega mängu juures olema. Korraga on töös nii füüsis kui vaim ja just see teebki mängu sedavõrd võluvaks. Lisaks meeldib mulle, et võrkpallis ei ole füüsilist kokkupuudet vastastega ehk seda tugevam peab olema võistkonna omavaheline koostöö, sest lõppude lõpuks viib võiduni ühine eesmärk ning teineteise tundmine ja usaldus.
Kaidi: Lisaks füüsilisele poolele nõuab võrkpall ka mõtlemist ja oskusi. Kuna rannavõrkpalli üksinda mängida ei saa, on see hea sõpradega aja veetmise ja uute inimestega kohtumise viis. Lisada suvine päike ja väljas viibimine – mida veel tahta!
Millist sporti teed siis, kui rannavollet mängida ei saa?
Kristi: Talvel proovin mängida nii palju saalivõrkpalli kui võimalik, aga kuna Tapal naiste treeninguid ei toimu, on see üsna keeruline. Lisaks proovin talvisel hooajal vähemalt kord kuus jõuda ka rannahalli. Muidugi lisanduvad võrkpallile üldfüüsilised treeningud – olgu selleks siis mõni ringtreening, jumpingvõi hoopis midagi kolmandat.
Kaidi: Talvel mängin saalis võrkpalli, vahelduseks tegelen ka jooksmise, orienteerumise ja joogaga.
Miks otsustasite hakata korraldama Lääne-Virumaa rannavolle karikasarja?
Kristi: Eelmisel aastal toimus Rakveres sarnane karikasari meestele. Olin nii kade, et mehed saavad regulaarselt võistlustel käia ja end proovile panna. Seega hakkas mõte idanema. Talvel juhtusin kokku Rakvere meeste karikasarja korraldajaga ja rääkisin oma ideest. Minu üllatuseks oli ta väga positiivselt meelestatud ja tema sõnad, et kui ise ei korralda, siis keegi teine ka ei tee, olid otsustavad (aitäh Kaarel Pomerants, et sa nii toetav olid J). Mõistsin, et üksi ma seda teekonda läbi käia ei taha, ja kutsusin kampa Kaidi. Nii said kokku kaks spordientusiastist sõpra, kes armastavad rannavollet ja tahavad ise naispaaride rannavolle võistlustest osa võtta. Lisaks peab tõdema, et harrastajate tasemel on rannavolles naispaaridele väga vähe võistlusi ja seda just eriti meie kodukohas – Lääne-Virumaal. Seega ei olnudki muud võimalust, kui ise härjal sarvist haarata.
Kaidi: Kristiga kohtusimegi rannavolle kaudu eelmisel suvel, kui käisime mõlemad Rakveres Coolbet suvevolle etappidel mängimas. Mingil ajal hakkasime ka väljaspool suvevollet koos mängimas käimas ja nüüd korraldame rannavolle karikasarja. Kui Kristi ideest rääkis, olin kohe nõus aitama, sest mõte oli suurepärane ja ühe suve jooksul, mille ma Rakveres olen olnud, sain aru, et naistel pole siin palju võimalusi rannavõrkpallis võistelda. Üks põhjus oli muidugi ka see, et ise rohkem mängida saaks.
Mis on senini olnud elluviimise juures kõige keerulisem ja mis kõige meeldivam?
Kristi: Ilmselt on kõige keerulisem olnud planeerimisprotsess ja prognoos eesolevaks – kui palju särke tellida, kas oleme ikka suutnud välja mõelda kõik vajaliku, mida üheks edukaks spordiürituse korraldamiseks on vaja.
Kõige meeldivam on olnud üllatus, kui paljud ettevõtted on valmis meie tegemist toetama. Ma ei osanud tõepoolest arvata, et leiame oma üritusele nii palju toetajaid ja ka nimisponsori, tänu kellele saame osalejatele pakkuda ka võistlussärke.
Lisaks teeb ürituse korraldamise meeldivaks, et see on midagi, mida ma teen iseenda huvist lähtuvalt. Seega ma ei tee seda kohustusest või kellegi palve tõttu, vaid soovin ise mängida ja mängurõõmu ka teistega jagada.
Kaidi: Kuna see on minu esimene kogemus midagi sellist korraldada ja Rakveres pole viimastel aastatel naistele rannavolle võistlusi toimunud, millest eeskuju võtta, siis kõige keerulisem on ennustada osalejate arvu ja organiseerida seda osa, mis sellest sõltub. Kõige meeldivam on olnud tagasiside sponsoriotsingutele. Olen väga positiivselt üllatunud kui paljud on olnud nõus meie ettevõtmist toetama. Suured tänud veel kord kõigile sponsoritele!
Milliste spordisündmuste juures ja kellena oled varem kaasa löönud?
Kristi: Ma olen üsna pikalt olnud spordivabatahtlik ja seda just Spordiürituste Korraldamise Klubi juures. Vabatahtlik töö on avardanud silmaringi ning andnud juurde julgust ja enesekindlust. See on õpetanud mind toime tulema keerulistes olukordades, mis vajavad kiiret lahendust, ja usun, et tänu sellele olen ma efektiivsem oma põhitöös kui karikasarja korraldamisel.
Kaidi: Kooli ajal osalesin orienteerumisklubi Peko liikmena orienteerumisvõistluste korraldamisel, aga seal oli koolinoortel üsna vähe vastutust ja täitsime ainult korraldusi.
Olen juba aru saanud, et võistluse korraldamine on palju keerulisem, kui osalejana paistab. Varem pole ma võistlustel osaledes mõelnud sellele, kui palju on väikeseid detaile, mille peab enne võistluse toimumist läbi mõtlema ja ette valmistama. Lisaks, vähemalt meie karikasarja puhul, kus osalejate arv selgub alles 15 minutit enne võistluse algust, ei saa kõike 100% ette organiseerida.
Miks spordi edendamine sinu jaoks oluline on?
Kristi: Tahan inimestele näidata, et sport on äge ja sport on võimalus vaba aega aktiivselt veeta.Just minu enda suur entusiasm spordi suhtes ja huvi oma spordipisikut ka teistele edasi anda viis mind 2017. aasta sügisel lasteaeda treenerina tööle. 2017/2018. õppeaastal esindasin eraspordikooli SEPPS ja tegin kord nädalas Tapa lasteaias Pisipõnn liikumistreeninguid nii suurematele kui väiksematele lastele.
Ilmselt oma igapäevategevustes ma ei teadvusta, et tegelen spordi edendamisega, vaid lihtsalt tegelen sellega, millesse ise usun. Sport mõjutab inimesi kindlasti positiivses suunas ning muudab kõiki enesekindlamaks, tugevamaks ja annab positiivse emotsiooni.
Kaidi: Sport moodustab üsna suure osa minu elust ja arvestades, kui palju emotsioone see mulle annab, tahan ka teistele sellist võimalust pakkuda.
Grillers naiste rannavolle karikasari 2018
Grilles naiste rannavolle karikasarja eesmärk on populariseerida rannavõrkpalli ja luua võimalus naispaaridele võistelda.
Ootame osalema kõiki rannavõrkpalli huvilisi, sõltumata sportlikust tasemest. Esmajoones on oluline pakkuda võimalust oma argipäevaõhtut aktiivselt ja lõbusalt veeta.
Eesootav etapp:
IV etapp 8. august 2018
Kõik etapid toimuvad Rakvere Spordikeskuse liivaväljakutel. Osalemiseks on võimalik registreerida end Grillers naiste rannavolle karikasari 2018 Facebooki-lehel oleva registreerimisvormi kaudu. Võistluspäeval toimub eelregistreerimine kuni kella 12-ni ja mängupaigas on võimalik end kirja panna kuni 17.45. Arvestades, et kõik paarid saaksid mõnusalt mänguaega ja et õhtu ei veniks liiga pikaks, saab igal etapil osaleda maksimaalselt 16 paari.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Shutterstock.com / erakogu
