Läks aega 13 tundi ja 13 minutit, et RaudKuke tiimina üle finišijoone jõuda. Igal ühel meist oli katsumus, mida läbida – minul 15-kraadine Läänemeri, Piretil metsik paduvihm ja Silveril seisev õhk koos lõõskava päikesega.
Vähe sellest, et täispika triatloni alad on juba eraldi rasked, ka loodustingimused lisasid päeva päris korralikult vürtsi. Alustades ujumisest – olid ju korraldajad kõigest viis päeva enne starti mõõtnud merevee temperatuuriks 6 kraadi. Seda samal ajal kui õhk oli kuumusest paks ning kraadiklaas näitas pidevalt üle 30 pügala. Tegeledes IRONMAN Tallinna sotsiaalmeediaga, oli mõneti põnev lugeda sõnumitest, et peamiselt käis osalejate seas diskussioon – kas võistlus on kalipsoga või mitte. Kohe üldse ei tahetud nädala alguses seda välja hõigatud temperatuuri tõepõhjana võtta. Väljas ju nii palav.
Võistluspäeva hommikul tervitas Lennusadamas imekaunis päikesetõus, mis oma kumaga sahmivaid sportlasi pigem maha rahustas ning ümbritsevat nautima sundis. Oli tõesti ilus, seega kinnitasin juba algusest peale endale, et lähen 3,8 kilomeetrit nautima. Õhus oli tunda aga meeletut ootusärevust. Tolleks hetkeks oli temperatuur küll tõusnud, kui tund enne starti kohtunike poolt välja öeldud 15,6 kraadi kellelegi just ülemäära enesekindlust ei sisendanud.
Kasutati ka võimalust „soojendusujumiseks“, mille järel oli kuulda ohkeid ja kõva häälega lausutud mõtisklusi „Mille kuradi pärast ma seda veel teen?“. Selline mõte tekkis endalgi, aga õnneks osutus see esimeseks ja viimaseks sääraseks mõttesähvatuseks tollel päeval. Otsustasin jätta kõik üllatusmomendi peale ning enne ujumist isegi varbaga mitte vett katsuda. Lootsin oma positiivsele mõtlemisele, et äkki ta ikka nii külm ei ole nagu teised rääkisid. Aga noh … oli küll.
Esimesed professionaalsed sportlased olid juba poolel maal, kui meie alles vette saime. Kaldteelt Läänemerre hüpates tabas reaalsus ning esimesed 100 meetrit olid küll karmid – nägu tõmbus krampi, otsaesine tahtis ära külmuda ning näpud ei allunud korrale. Kuid mida tõmme edasi, seda mõnusamaks see värk muutus. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull ning vaikselt kulgedes hakkasid meetrid vähenema.
Aeg-ajalt mõne kaassportlasega kokku põrkudes läksin küll veidi liimist lahti ning minut pidi ootama, enne kui oma rütmi tagasi sain, kuid nii vaikselt maksimaalselt 130-se pulsiga võisin tiksuda küll. Kiiret ei olnud kuskile, tähtis oli lõpetada. Isegi vesi ei tundunud nii külm olevat, kalipso tegi oma töö ära. Ja nii ma siis 1 tunni ja 22 minuti pärast, küllaltki külmunud jalgadega, kuid elusalt ja tervelt, kuivale maale tagasi jõudsingi. Minu töö oli tehtud ja Piretile teatepulk edasi antud. Loomulikult oli kohutavalt suur tung tõtata edasi ka rattarajale, kuid olukord oli lihtsalt seesugune, kus minu unistuse täitumisel oli vaja sõprade tuge.
Ja Piret tagasi ei hoidnud. Kui algselt sai sätitud rattaraja läbimine 7 tunni kanti, siis tema üllatas nii iseennast kui meid kõiki. Viie tunni ja viiekümne nelja minutiga läbis Piret 180 km nagu lennates, sõites keskmiselt üle 30 km/h. Võimas naine, pole midagi öelda. Kuid rajal olles pakkus talle väljakutset tuul, korralik padukas, äike ning mõnes kohas isegi rahe. Sellised tingimused Raudnaist Piretit ei murdnud ning finišijärgselt kommenteerides ütles ta, et päris kerge oli. Ei olnudki nii raske, kui ta arvas. Järgmise aasta IRONMANile Piret veel minna ei tahtnud, aga minu arvates on temas potentsiaali tõeliselt rauast naiseks saada küll.
Ankrumehena tõi tiimi väärikalt üle lõpujoone Silver. Lõõskava päikesega kuumal suvepäeval (jah, ilm lihtsalt muutus ühtäkki vihmast ja tormist jälle 30-kraadiseks leitsakuks) oli see üks kõige raskemaid ülesandeid. Ei saa salata, nii Silveri keha kui nägu reetsid, et seal ei olnud midagi kerget. Juba distantsi keskel vaevama hakanud krambid ei lasknud tal õieti joostagi ning seetõttu tuligi sageli üle minna jooks-kõnd tempole. Kas alustas liiga kiirelt või keha ei suutnud lihtsalt kuumusega toime tulla? Eks see tuleb tal tagantjärele välja nuputada, kuid mind see ei morjendanud, sest mehel oli siht silme ees. Nagu ta rajal ütles „Kurat, kasvõi kõnnin need kilomeetrid, aga lõpuni ma tulen!“ Ja tuligi, viimase 70 meetri pealt liitusime koos Piretiga ning üheskoos jõudsimegi finišisse. See oli päris uskumatu tunne. Me tegime ära IRONMAN võistluse, mida peetakse üheks raskeimaks maailmas. Muidugi, tegime seda tiimina, aga juba seik, et keegi meist polnud oma distantsil nii pikka vahemaad läbinud, lisas tohutult enesekindlust, et kui ikka väga tahta, saab kõigega hakkama.
Mina olen järgmisel aastal juba IRONMAN Tallinnal kirjas. 3. august saab olema päev, mille olen kalendrisse märkinud ja eesmärgiks võtnud. Sain päris korraliku kogemuse, kuidas üritus toimub ning nähes finišisirgel õnnelikke nägusid, siis ka tohutu soovi sama tunda. Ükskord saab minust IRONMAN!
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: Jan Henrik Pärnik / Marin Merisalu / Eliise Mölder
