Viis aastat tagasi sattus Laura Rüngas ränka autoavariisse. Just enne seda oli ta saavutanud auhinnalisi kohti laskespordis ja unistas olümpiast. Alles sel suvel, peale kümneid operatsioone ja taastusravi, jõudis ta uuesti nii kaugele, et sai relva kätte võtta. Nüüd liiguvad ka mõtted uute sportlike sihtide suunas.
Detsembris 24. sünnipäeva tähistanud Laura alustas laskespordiga 14–15-aastaselt isa Peetri eestvedamisel. „Isa on jahimees. Hakkasin temaga lasketiirus kaasas käima ja juba üsna pea tahtsin ise proovida. Meeldis nii väga, et enam isa ilma minuta tiiru minna ei saanud,“ meenutab neiu.
2013. aasta suvel tuli 18-aastane Laura haavlilaskmises, harjutuses sporting Eesti meistriks. „Jõudsin käia mitmel Eestis toimunud tiitlivõistlusel ja tulla auhinnalistele kohtadele. Kõik need võistlused olid olulised, aga esimene Eesti meistrivõistluste kuld jääb kõige rohkem meelde. See tegi võistlemise minu jaoks põnevaks,“ räägib neiu.
Laskmisega tegeledes kaldus tema valik tasahilju ja teadlikult kaevikraja ehk trap’i kasuks, sest tegemist on olümpiaalaga. Esimesed näpunäiteid selles laskeharjutuses sai ta olümpiakogemusega Urmas Saalistelt. Tütarlapse salajane eesmärk oli jõuda rahvusvahelistele tiitlivõistlustele, ja miks mitte olümpiale. Plaanile tõmbas kriipsu peale saatuslik autoavarii, mis juhtus viis aastat tagasi oktoobris. „Selle tagajärjel olen nüüd parasportlane. Täpsemalt kannan uhkusega parema jala sääreproteesi,“ tõdeb Laura.
Võidukad Eesti meistrivõistlused enne õnnetust Foto: erakogu
Midagi ei juhtu üleöö
Noor naine pidi läbi tegema kümneid operatsioone ja aastatepikkuse taastumisprotsessi, mis jätkub tänaseni. Laura tänab kõiki arste ja meditsiinipersonali, kes ta elu päästsid. Pool aastat oli ta voodihaigena PERH-is, kus tehti ka enamik operatsioone. Kõige olulisemad koljuoperatsioonid ja plastika tehti Helsingi ülikooli kliinikumis ning viimane õlaoperatsioon alles sel kevadel Ida-Tallinna Keskhaiglas. Kõik see on olnud nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga kurnav ja nõudnud kõvasti tahtejõudu, et oma tervise eest võidelda. Õnneks olid neiule suureks toeks tema vanemad. „Õnnetusest hoolimata säilis minu positiivne ellusuhtumine. See ilmselt mind välja aitaski,“ arvab ta ise. Samas möönab ta, et on olnud väga raskeid hetki. „Mul oli keeruline aru saada, et sellised paranemised võtavad aega ega juhtu üleöö. Õnneks oskasid mu füsioterapeudid alati mind motiveerida ja pöörata mu tähelepanu asjadele, milles ma olin arenenud, aga mida ise ei osanud näha,“ räägib ta.
Esimesed paar sammu suutis Laura iseseisvalt teha poolteist aastat peale avariid. Igapäevaelu jätkus ratastoolis, kuid tüdruk töötas iga päev selle nimel, et ta ka sellest pääseks. Järjepidevad treeningud jõusaalis ja kodus, füsioteraapia ja taastusravi viisid järk-järgult füüsilise olukorra paranemiseni ning ka tasakaal hakkas vaikselt taastuma.
Nüüdseks liigub Laura õues ringi kepi toel ja toas saab hakkama ilma abivahendita, aga laskmiseks peab paraku istuma tagasi ratastooli.
Foto: erakogu
Avastas paraspordi
Kõikide haavlilaskmise harjutustega Laura enam tegeleda ei saa, sest seda harrastatakse metsas ja maastikul eri laskekohtade vahel liikudes. Tema ala on nüüd trap, kus lastakse ühe koha pealt kaevikust välja lendavaid savitaldrikuid. „Tänavu, kui õnnetusest sai pea viis aastat, leidsin enda jaoks paraspordi. Esimesel korral, kui ma vastu tahtmist ratastooli tagasi istusin ja relva kätte võtsin, tundsin, et nüüd olen tõesti õnnetusest üle saanud ja olen uuesti see sama mina, kes ma enne olin,“ tõdeb Laura.
Trenni teeb noor parasportlane peamiselt Männiku jahilasketiirus. Trenne aitab korraldada isa ja praktilisi näpunäiteid on andnud selle ala Eesti tipud, kuid konkreetset treenerit veel pole. Kuna Laura alustas äsja uuesti, siis ta alles töötab koos isaga treeningplaanide kallal.
Laura ütleb, et laskespordi puhul meeldib talle kõige rohkem see, et see ei ole tavapärane spordiala, millega iga teine inimene tegeleb. „Laskesport on mõnus ekstreemsus, mis paneb su proovile nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Üldiselt peetakse laskmist pigem meeste alaks ja enamasti ei oska keegi oodata, et noor naisterahvas võiks sellise alaga tegeleda,“ muigab ta.
Laura sõnul toimuvadki laskesportlase treeningud enamjaolt tiirus, lisaks tehakse kodus n-ö kuiva trenni ehk lihtsalt relva käes hoides võetakse sisse laskeasend ja imiteeritakse laskmist, et see lihasmällu jääks.
Foto: erakogu
Rahulikult ja keskendunult
Laskespordi puhul on tähtsal kohal nii füüsiline kui ka vaimne vorm. „Füüsiline pool peab kindlasti hea olema, sest relv ise kaalub parasjagu. Võisteldes aga peab vaimselt kindel olema, et mitte lasta võistlusnärvi sisse, suuta kogu melu juures rahulikuks jääda ja keskenduda heale tulemusele,“ räägib Laura. Tema sõnul peab laskesportlane olema ennekõike rahulik ja mõistma, et päevad ei ole vennad ja alati ei pruugi hästi minna. „Meelekindlus, tahtejõud ja keskendumisvõime on samuti märksõnad, mis laskespordiga kokku käivad,“ loetleb Laura. Ta tõdeb, et keskendumiseks on igal sportlasel oma nipid. Tema ise läheb iga kord tiiru mõne isikliku eesmärgiga. „Mina naudin seda ala ja kui tiirus kõrvaklapid pähe panen, siis lülitun kogu muust maailmast välja. Naudin seda, mida ma teen, ja suunangi kõik mõtted sellele, et relv ilusti õlas püsiks ja asend õige oleks.“
Tasapisi eesmärkide suunas
Laura soovib spordis jätkata teekonda, mis tal viis aastat tagasi pooleli jäi. Eestis samal alal parasportlastest konkurente pole, aga ta tahab end uuel hooajal kodus proovile panna tavasportlastega võisteldes ja väljaspool Eestit parasportlaste konkurentsis jõudu proovida. Paralaskmine, sh para-trap muutub aina populaarsemaks ja üha rohkem korraldatakse suuri rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. „Praegu on sportlikud sihid minu jaoks veel kergelt pöörased. Võtaksin hea meelega vaikselt, aga kindlalt. Areneksin ja liiguksin suuremate eesmärkide poole. Kõige kaugem ja suurem eesmärk on jõuda maailma tippvõistlustele. Selleks on veel palju trenni vaja, sest ma alles alustan uuesti, aga keegi pole keelanud unistada,“ leiab sihikindel neiu.
Treeningul Andres Kulli juhendamisel Foto: erakogu
Sport on positiivsust täis
Sport on Laura elus tähtsal kohal, sest see annab juurde palju emotsioone ja võimalusi end teostada. „Sport on see, mis mind erksana hoiab ja kus mul on kindel võimalus areneda ning sellega ennast paremaks muuta. Muidugi on minu jaoks konkreetselt laskesport see, mis korraliku positiivse laksu annab. Sel hetkel, kui ma olen relvaga tiirus, unustan kõik väiksemad mured ja ka selle, et kannan proteesi,“ lausub ta.
„Soovitaksin kõikidel inimestel sporti teha, sest see toob endaga üldiselt kaasa hea tunde ja väikese uhkuse enda üle. Suuremas pildis on see muidugi ka tervisele kasulik. Kindlasti kuluks kõigi tööpäeva väike vaheldus ära – tee midagi, mis kohe väga meeldib. Olgu see siis jõusaal, korvpalliplats või lasketiir, nagu minu puhul.“
Foto: Marek Metslaid
Kõik on võimalik
Laura paneb südamele, et kui on juhtunud saatuslik õnnetus ja sa ise selle tagajärgedega hakkama ei saa, siis pead abi otsima. „Peab julgema ausalt oma muresid lähedastega jagada ja kui mure on nii suur, et on tunne, et enam ei jaksa, siis peab pöörduma kellegi poole, kes oskaks aidata.“
Laura ise usub, et kõik on võimalik, kui ainult tahta. „Isegi kui on juhtunud õnnetus, siis soovitan oma unistustest kinni hoida. Kõik on võimalik, kui sa ainult piisavalt tahad. Oma mõttemaailmas on nii palju kinni ja positiivsus on väga oluline märksõna,“ teab ta oma kogemusest.
Naine tunnistab, et tema on kindlasti hakanud peale õnnetust väiksematest asjadest rõõmu tundma. „Kui sa oma olukorda enam kuidagi muuta ei saa, siis lihtsalt peab sellesse positiivselt suhtuma, sellega leppima ja sellest enda jaoks parima võtma. Mina olen oma õnnetusest leidnud enda jaoks ainult positiivseid asju. Avastasin, et olen palju tugevam ja vaimselt vastupidavam kui ma oleksin kunagi arvata osanud.“
Lisaks spordile
Laura õpib Eesti massaaži- ja teraapiakoolis kaugõppes massööriks ja kevadel seisab ees lõpetamine. Sellel sügisel asus Laura tööle arvuteid müüva ettevõtte klienditeenindaja ja müüginõustajana. Vabal ajal meeldib Laurale joonistada ja tegeleda oma neljajalgse karmikarvalise Saksa sõbraga. See on tema viis end argipäevast välja lülitada.
