Hokinaised ei ole vuntsidega hambutud ambaalid, vaid sportlikud ja naiselikud naised

Katrin Talvak ja Christin Lauk tegelevad sportliku harrastusega, mis ei ole naiste jaoks just väga tavapärane. Nimelt paneb nende silmad särama jäähoki ning nad kuuluvad hiljuti asutatud klubisse HC Grizzlyz. Tänavu teeb värske klubi kapten Christini juhtimisel debüüdi ka Eesti meistrivõistlustel.

Kuidas ja millal jõudsid jäähoki juurde?

Katrin: Jõudsin jäähoki juurde üsna juhuslikult – ühe toreda kolleegi kaudu, kes hokitrenni kaasa kutsus. Olin tol hetkel varastes 20-dates ja minu elustiil oli kõike muud kui spordi- või hokimeelne. Sinna kuulusid pigem peod ja tibindus. Nõustusin minema vaid seetõttu, et ta lihtsalt ei andnud järele ning mõtlesin: okei, lähen käin ära, jätab mu rahule. Aga läks nii, et tänaseks on meie algajate pundist hokitama jäänud peale minu veel vaid kaks meesterahvast.

Christin: Olin 9-aastane ning läksin trenni rulluisukude pärast. Oli suvi, minu vanem vend käis ühes trennis, kus oli rulluiske vaja ning mina tahtsin ka rulluiske saada. Ema arvas seepeale, et peaksin siis ka trenni minema. Olin sportlik tüdruk ja loomulikult läksingi, oma uute rulluiskudega klubi THK 88 trenni. Ma ei mäleta, et oleksin alguses aru saanud, mis spordiala see täpsemalt on, sest suvel toimusid trennid õues. Mängisime hokit, harjutasime viskeid (litritega). Kui suvi läbi sai, jätkusid jäätreeningud Linnahallis ja Talleksis.

Kas ja kui palju olid enne jäähokiga tegelemist kokku puutunud uisutamisega?

Katrin: Mul oli lapsepõlveunistus saada iluuisutajaks. Olümpiamängude ja MM-ide ajal vaatasime õega iluuisuvõistlusi ning vanaema juures sai lumest puhtaks lükatud tiigijääl telekast nähtut järele proovitud. Mäletan, et isa sidus hommikul uisupaelad kõvasti kinni, vahepeal käisime toas lõunat söömas ning uisutasime edasi pimeduse saabumiseni. Kahjuks minu kodulinnas Paides jäähalli ei olnud ega ole ka nüüd, ning nii jäigi päris iluuisukarjäär lapsepõlveunistuseks. Olnuks jäähall ja treeningud, mine sa tea…

Christin: Sellises vanuses mul polnud õrna aimugi, mis asi jäähoki on. Uisutamisega olin võib-olla üks või kaks korda kokku puutunud, mitte rohkem.

Kui sageli praegu hokitrenni teed?

Katrin: HC Grizzlyz naiskonnal on jäätrenne kahjuks vaid kord nädalas, kuid katsun ise lisa leida ja kaks-kolm korda nädalas jääle jõuda.

Christin: Trennid toimuvad klubis kolm korda nädalas. Nendest kaks on kuivtrennid ning üks jäätreening. Jäätreeninguid on loomulikult vähe, neid on juurde vaja.

Kui sageli saate mängida teiste tiimidega ning millistel turniiridel osalete?

Katrin: Sel hooajal osaleb Eesti meistrivõistlustel rekordiliselt viis klubi. Tallinnast HC Grizzlyz ja HK Roosa Panter, Tartust HK Säde, Viljandist HK Fellin Fuuriad ja Kohtla-Järvelt HC Everest. See on mängugraafiku päris mõnusalt tihedaks ajanud.

Christin: Lisaks Eesti meistrivõistlustele on käimas Balti Liiga turniir, kus osalevad Läti, Leedu ja Eesti. Eestist siis täpsemalt HC Grizzlyz koondvõistkond, kus meie mängijate kõrval on koosseisus HK Fellin Fuuriatest viis sportlast. Mängude graafik on väga tihe, pea igal nädalavahetusel on üks-kaks mängu.

Mis sulle jäähoki juures kõige enam meeldib?

Katrin: Hoki on minu jaoks nagu välja lülitamine või meditatsioon – jääle minnes unustan kõik päeva jooksul tekkinud mured ja mõtted ning keskendun hetkele. Kuna alustasin hokiga täiskasvanuna, siis on see minu jaoks hea moodus, kuidas katsetada oma piire ning neid üha enam nihutada. Kuna hoki on hästi tehniline ja kiire, on siin alati midagi õppida.

Jäähoki on minu arvates kõige parem intervalltreening üldse. Üks vahetus jääl kestab umbes 30 sekundit kuni minut. Selle aja jooksul pead endast maksimumi andma, siis puhkad mõned minutid ja jälle maksimaalne pingutus.

Christin: Raske on ühte või kahte konkreetset asja välja tuua. Kõik meeldib – uisutamine ning selle tehnika, kiirus, litri valdamine jne.

Mis eesmärgiga hokit harrastad?

Katrin: Mulle on hoki tänaseks eelkõige enesearendus ja meeldiv harrastus, mis erinevalt teistest spordialadest ei ole mind 15 aasta jooksul ära tüüdanud. Hokitrenni ootan alati suure põnevusega, sest see on nagu preemia või parim osa päevast.

Samuti soovin olla eeskujuks või julgustuseks noortele tütarlastele, kes seda ala ebanaiselikuks või hirmutavaks peavad – ei ole need hokinaised sugugi vuntsidega hambutud ambaalid, vaid täiesti normaalsed, sportlikud ja naiselikud naised.

Christin: Jäähokit mängides, ei mõtle ma argipäeva muredele, vaid sellele, kuidas saaksin jääl midagi paremini teha, naudin jääl olemist ja võistkonna mängu. Kindlasti tahaksin MM-ile minna. Samuti tahan oma tehnilisi oskusi veel paremaks saada.

Kui uutele tuttavatele oma harrastusest räägid, milline siis tavaliselt on esimene reaktsioon?

Katrin: Eestis ikka tehakse esimese hooga suured silmad, aga üldiselt suhtutakse üsnagi positiivselt: oh, äge! Midagi teistsugust. Kui Kanadas õe juures külas käin, ei tehta sellest üldse mingit suurt numbrit.

Christin: Ollakse positiivselt üllatunud: Appi kui äge! Väga lahe! või See on ju vägivaldne! Viimase väite lükkan kohe ümber: naiste jäähokis ei ole lubatud sellist kehamängu nagu meestel, meil võib kontakt olla minimaalne. Loomulikult on naismängijaid, kes mängivad rohkem keha ja teevad muid huvitavaid trikke, mis pole lubatud. Minu jaoks näitab see aga mängija ebapädevat oskust ilusat ja puhast jäähokit mängida.

Kas ja kuidas jäähoki sinu elu muutnud on?

Katrin: Hokil on minu elus väga tähtis roll. See on osa mu identiteedist. Tänu hokile olen tutvunud tohutult paljude toredate inimestega. See on aidanud mul kasvada ja areneda isiksuseks, kes ma täna olen. See on andnud tohutult sisemist jõudu ja enesekindlust, pakkunud meeletult emotsioone, õpetanud toime tulema kaotustega ja tundma rõõmu ka kõige väiksematest õnnestumistest.

Christin: See on kindlasti muutnud mind inimesena, aga tänu jäähokile tutvusin näiteks ka oma abikaasaga.

Kellel soovitaksid jäähokit proovida?

Katrin: Hoki sobib absoluutselt kõigile, kes selle ala vastu huvi tunnevad. See on ideaalne viis heas vormis püsimiseks ja pakub mõnusat emotsiooni. Harrastaja tasemel mängijana ei maksaks aga unustada, et see on vaid mäng ja mängu tuleb võtta naudingu ja rõõmuga.

Christin: Kindlasti soovitan kõigil huvilistel jäähokit proovida. Nii nagu iga teise spordiala, ei ole ka hoki kõikide inimeste jaoks, kuid tõde selgub alles siis, kui inimene on seda mõned korrad proovinud ning tajub ise, kas see on tema jaoks või mitte.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu