Argo Ader: minu jaoks on võitlusspordi suurüritus nagu laulupidu või nagu lapsele kommipoodi minek

Argo Ader tegi oma esimese poksitrenni 1987. aastal ehk 33 aastat tagasi, kui õppis merekoolis, kust treener noori poisse poksitrenni kutsus. „Käisin seal võib-olla mõni kuu, aga see jättis mingi killukese mu südamesse ja salvestas kuskile ajusoppi,“ selgitab Ader, miks otsustas kolm aastat tagasi tai poksi trenni minna.

Valituks sai Kevin Renno treeningsaal Sparta spordiklubis ning esimeseks treeneriks Ahti Pikkur. „Olen talle südamest tänulik, et ta süstis minusse seda võitlusspordi pisikut, mis minu sees on siiani,“ tänab Ader oma esimest treenerit.

Spordiklubi kui teine kodu

Kulturistina tuntud Aderi sõnul hakkas jõusaal ennast kuidagi ammendama ning ta otsis endale pidevalt vabandusi, miks trenn edasi lükata. Selles mõttes tuli tema jaoks kriis õigel ajal. „Kuna vaba aega oli tunduvalt rohkem, siis tundsin, et pean keskkonda vahetama ja midagi muud tegema,“ selgitab ta. „Joosta ma oma 120-kilose massiga ei saa, ratast sai kunagi nii palju sõtkutud, et sinna sadulasse ma enam ei roni.“

Kuna tema keskmine poeg Rasmus käib tai poksi trennis tai poksi legendi Mosa juures, tekkis mehel tunne, et võiks seda uuesti proovida. „Võtsin ühendust Kevin Rennoga ja õnneks oli ta nõus mind oma treenitavaks võtma ja nii see läks,“ selgitab Ader, kuidas pühkis oma tai poksi varustuselt tolmu ja seadis sammud Kevin Renno Võistlusspordi Akadeemiasse. „Sinna klubisse sisse astudes tundsin kohe, et see on õige koht ja need inimesed on minu inimesed,“ on ta rahul. „Äratundmise rõõm oli üüratu ja klubi on nagu teine kodu, kuhu tahad alati minna, sest tunned end seal hästi ja turvaliselt.“

Võitlussport on elustiil

Muidugi käib Ader ka võitlusspordiüritustel. „Minu jaoks on võitlusspordi suurüritus nagu laulupidu või nagu lapsele kommipoodi minek,“ toob ta võrdluse. „Ma ootan seda, ma planeerin seda ning sõpradega võtame alati laua, et olla võimalikult lähedal ringile ja nautida emotsiooni sajaprotsendiliselt.“

Üritustel on hea võimalus näha kõiki tuttavaid, kes selle alaga tegelevad või lihtsalt kaasa elavad. „See on elustiil ja ma tahan olla selle sees ja selle keskel ning tunnen, et see on see, mida ma tahan teha,“ selgitab ta, miks ta ei piirdu vaid treenimisega, vaid elab ka teistele kaasa.

Tai poks sobib kõigile

Aderi sõnul sobib võistlusport või tai poks absoluutselt kõigile, vaatamata vanusele või soole. „Ma sain see aasta 50-aastaseks ja uskuge mind, ma tunnen ennast ringis nagu poisike, kes naudib igat liigutust. Mis siis, et liigun võib-olla natuke aeglasemalt ja koordinatsioon jätab soovida ning aeg-ajalt saan treenerilt lapaga vastu pead, et ei jaga matsu, mida tegema peab, aga see kõik käib asja juurde ja nii peabki olema, nii õpitaksegi!“ on tuntud sportlane sihikindel. „Minge sinna trenni ja proovige – muidu ei saagi teada, kui mõnusad on tai poksi treeningud ja kui tore seltskond trennis käib. Treenerid on kõik oma ala fännid ja professionaalid, nad teavad täpselt, kuidas peaksid alustama ja kuidas sind trennis motiveerida.”