Purjetamine esitab hulgaliselt väljakutseid ja mitte ainult füüsilisi. Kuidas meri ja tuul purjetaja vaimu proovile panevad, räägib Eesti Jahtklubide Liidu peasekretär Ott Kallas.
Kahtlemata on purjetamise üks suurimaid väljakutseid pidevalt erinevad ja muutuvad olud. „Iga sõit purjekal on peaaegu alati erinev, sest isegi samal päeval muutub tuul, muutuvad lained ja paljudes kohtades mängivad rolli ka hoovused,” ütleb Kallas „Neid seaduspärasusi õpid aja jooksul tundma ning kui oskad olude muutumist ette näha, saad neid kasutada endale kasulikus võtmes. Seega on purjetamise juures väga oluline ajutöö, kogu aeg tuleb mõelda ja eri nüansse tähele panna. On purjetamistingimusi, mis füüsiliselt väga ei koorma – sellised hästi vaikse tuule sõidud, kus väga oluline on paaditunnetus ja mõtlemise osakaal on seda suurem. Purjetamine on tõsine ajude gümnastika,” kirjeldab Kallas. „Kuna purjetamine nõuab kiiret otsustamisvõimet ning reaalajas ilmaoludele, paadi haldamisele ja meeskonna koostööle mõtlemist, on purjetamine vaimses plaanis üks keerukamaid alasid üldse,” arvab ta.
Ärevuse taset saab kontrollida hingamisega
Purjetaja jaoks on üks tähtis omadus võime säilitada rahu ja tasakaal. „Kui närvi lähed, siis üldiselt kipub tulema valesid otsuseid ja sa ei suuda võtta nähtud asju üks-ühele, et selle pealt otsuseid teha. Kui närv on püsti, hakkad tihti tegema ebareaalseid plaane ja otsustama huupi ehk sa ei sõida siis nagu reaalses maailmas,” räägib Kallas ja lisab, et purjetaja peaks alati hoidma asjad enda jaoks lihtsana, see tähendab, et mida näed, selle pealt ka tegutsed.
Lisaks rahulikule meelele ja tasakaalukusele on purjetajal vaja mingil määral ka agressiivsust, mis on eriti oluline just võistlusspordis. „Stardiliinil on väga palju paate koos ja seal tuleb olla üle keskmise äge, n-ö kakleja, et saavutada piisavalt hea positsioon,” nendib Kallas ja tõdeb, et samas peab suutma oma närvipinget pidevalt kontrollida ja seda õigel tasemel hoida. „Kui stardist sõitu edasi lähed, ei ole mõtet kogu aeg agressiivses režiimis purjetada, sest mingil hetkel hakkab see varjutama mõtlemist ja asjadest arusaamist – sa ei märka õigeid asju ja paned ennast vaimselt justkui lukku,” ütleb ta. Tema sõnul on üks hea nipp hingamine. „Hingamisrütmi saab jälgida ja sättida ning see paneb su ärevuse taseme ka paika – hingamise kiirusega saab ennast üles ärritada ja saab ka maha rahustada.”
Paanikaks kohta ei ole
Purjetamises on väga palju faktoreid, mida inimene ei saa alati ise kontrollida. Esiteks mängib suurt rolli loodus ja teiseks võib tehnika alt vedada. Sellistes olukordades on väga tähtis vältida paanikat. „Merele ei sobi kindlasti inimene, kes läheb kergesti paanikasse, selleks ei ole merel kohta. Paanika tekib ju ikka ekstreemsetes olukordades – näiteks oled merel ja äikesetorm tuleb peale,” toob Kallas välja. Kuigi enamikul juhtudel on purjetades kõik täiesti rahulik ja keskkond turvaline, võib olukord pöörduda ebaturvaliseks loodusolude muutuse või tehniliste probleemide tõttu. „Rasketes olukordades on vaja väga selget pead ja loogilist mõtlemist, et teha asju õigesti, et mitte ennast ära lõhkuda, mitte paati ära lõhkuda ning säilitada võime alles jääda ja tagasi jõuda,” räägib Kallas.
Siinkohal tuleb mängu ka tehniline taip ja nn käsitöölise oskused, mis on samuti purjetajale vajalikud. „Sa pead teadma, mida teha, kui oledki ohuolukorras, näiteks kuidas käituda tormituules või kuidas parandada lõhutud mastiga paati nii, et saaksid kaldale tagasi,” kirjeldab Kallas ja lisab, et ka liiga tormakaks ja hulljulgeks ei tasu minna. Alati peaks säilitama teatud alahoidlikkuse ning suhtuma loodusjõududesse austuse ja aukartusega.
Vastutama peab
Vee peal on kindlasti lihtsam nendel, kes on lapsest saati purjetamisega tegelenud. „Lapsed peavad ju algusest peale ise oma paadi üles taageldama (kokku panema) ja tegema seda nii, et paat vee peal ära ei lagune. Kaldale tulles võetakse sõiduvahend jälle juppideks lahti, kuni järgmise mereleminekuni. Vanuse kasvades lähevad paadid järjest keerukamaks ja kiiremaks ning toimetulek nõuab uusi tehnilisi oskusi ja selle juures lakkamatut mõttetööd. See on pidev areng. Purjetamine kindlasti arendab inimeses seda kõike ja ma arvan, et see ongi meie ala suur pluss,” arvab Kallas. „Purjetamise harrastamine kindlasti tasakaalustab inimest, sest ta hakkab endaga tegelema, kuna on sunnitud seda tegema. Kui trenni tulebki veidi rahutuma loomuga laps ja kui ta teismeeas trennist minema ei jookse, siis ta tõenäoliselt saavutab ta sisemise tasakaalu just isetegemise, läbielamiste ja hakkamasaamiste kaudu.”
Kogu aeg huvitav
Purjetamine pakub väga põnevaid väljakutseid, mille käigus arenevad eri oskused ja areneb inimene ise. Samuti on merel seilamine ideaalne võimalus korraks kõik argimured maha raputada. „Mina muidugi arvan, et purjetamine ongi maailma kõige lahedam harrastus üldse, sest sa oled puhtas looduses, loodusjõududega silmitsi, kõik muutub kogu aeg ja sa oled keskkonnas, kus pead iseenda ja paadiga tegelema, olgu see võistlus või merematk, igal juhul sa tegeled sellega. N-ö maapealne elu, mured ja probleemid, kaovad automaatselt taustale ning sul ei ole aega nendega tegeleda – purjekas kannab sind tavaelust mereellu ära. Iga päev vee peal on erinev ja kogu aeg on huvitav,” võtab Kallas purjetamise positiivsed küljed kokku.
Hirm taandub oskusi omandades
Ott Kallas tunnistab, et temalgi on tulnud üle elada keerulisi momente ja oli aeg, kus ta arvas, et enam kunagi purjetama ei lähe. „Kui olin umbes aasta purjetanud, tegin Tallinna lahe peal Optimistiga keskmises tuules sõites veidi hoolimatult paudi, ning ju olin veidi lohakas, sest paudi ajal läksin peaga sootidest läbi ja käisin ümber. Mina jäin, soodid ümber kaela, alltuule poordi paadi alla, pea napilt veest väljas, pealtuule poolelt hakkas laine mulle paati peale lükkama. Olin suhteliselt väike ja viibisin enda jaoks ilmselt liiga kaua selles olukorras. Ma ei osanud tol ajal ka hästi ujuda ning tundsin vee ees pisut hirmu ja siis tekkiski paanika. Ma ei taibanud vee alla minna ja end sootidest vabastada, aga pead vee peal hoides ma ei saanud soote kaela ümbert ära,” räägib Kallas. Ta ei mäleta enam, kas pääses lõpuks olukorrast ise või jõudis treener appi, aga pärast seda juhtumit ta poolteist aastat trennis ei käinud.
„Hakkasin kartma ja mul ei olnud plaanis tagasi tulla. Purjetajast isa, kes töötas Kalevi Jahtklubis, ei avaldanud mulle survet, et hakkaksin uuesti purjetama, aga ju tema eeskuju ikkagi viis mu mõtted tagasi purjetamisele ning lõpuks rääkis hea perekonnasõber Peeter Leola augu pähe ja ma läksin trenni tagasi,” meenutab Kallas ja lisab, et tegelikult mõjutas juhtunu teda veel mitu aastat. „Kartsin kõva tuult ja ümberminekut. Kui puhus kõva tuul, oli riietusruumis üks aeglasemaid riietujaid, aga kaldale siiski ka ei tahtnud jääda. Kui ühel hetkel õppisin ära tugeva tuulega sõidu, taandus ka hirm. Lihtsalt oskuste omandamise kaudu.”
* Ott Kallas jõudis isa eeskujul purjetamise juurde 8-aastaselt ja oli 13-aastaselt juba Eesti paremate seas. Koos Margus Kaaluga jõudis ta klassis 470 1986. aasta noorte MM-il 8. kohale ning 1988. aastal NSVL täiskasvanute meistrivõistlustel pronksile. Juba sportlaskarjääri lõpus tegutses Ott ka treeneriametis ning alates 2004. aastast töötab Jahtklubide Liidus.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Riina Ramst / EJL ja Drew Malcolm
