Koroonaaeg lõpetas saalivõrkpalli hooaja tänavu liiga vara, aga kuum suvi pakub õnneks uusi väljundeid rannavolle näol. Rannaliival paneb end proovile ka TalTech/Tradehouse’i kapten Mari Loorman. Rääkisime temaga lähemalt, kuidas suvi algas ning mida tulevik toob.
Nagu paljude teiste spordialade puhul lõpetas koroonakriis ka võrkpallihooaja varem kui tavaliselt. Millised muutused tõi kriis Sinu treeningutesse? Kui keeruline oli võistkonnaala sportlasena individuaalselt treenida?
Kui paari päevaga selgus, et Eesti meistritiitlit saalivõrkpallis välja ei jagata, kadus mul motivatsioon treenimiseks. Hantlid seisid küll ilusasti elutoanurgas, aga tõstsin neid ainult siis, kui oli vaja tolmu võtta.
Ootamatu puhkus võrkpallist tuli omamoodi kasuks. Avastasin mitmed värske õhu spordialad, nagu kanuusõit, fatbike’i sõit ning matkamise tempos läbitud kilomeetreid kogusin päris palju. Keerukal maastikul rattaga sõitmisest tekkis isegi pisike sõltuvus. Testisin oma oskusi lääneranniku matkarajal, Nõmme metsades ja Lõuna-Eesti radadel. Pigem oli eriolukorra aeg iseendale ning võrkpall jäi ootele.
Nüüd on piirangud leevenenud ning on alanud rannavolle hooaeg. Paljud saalivõrkpallurid kolivad liivale, nii ka Sina. Kui kaua oled rannavollet mänginud?
Rannavolle hakkas mulle meeldima täiskasvanuna. Teismelise eas tuli poolkohustuslikus korras seda mängu proovida, aga oli keeruline. Liivas oli raske liikuda ja kuumus oli talumatu. Praegu olen kindlasti vastupidavam kui toona. Mulle meeldib end viimase piirini ära väsitada, naudin pikki pallivahetusi. Mina olen see mängija, kes isegi mängudevahelisel ajal päikesevarju ei otsi. See on märk ebaprofessionaalsusest, aga see ma ju tegelikult olengi. Käin ka vabal ajal sõpradega õhtuti rannas palli mängimas.
Kas ja kuidas saalivõrkpall ja rannavolle üksteist täiendavad?
Need on ikka erinevad spordialad. Üleminek ühelt teisele nõuab harjumist. Kindlasti on sügisel saaliga keerulisem harjuda kui kevadel randa minna. Minu jaoks on rannavolle hea vaheldus, sest seal saab kõiki elemente proovida: servi vastu võtta, kaitses mängida, rünnata. Saalis täidan ma keskblokeerija kohustust ning see muutub vahetevahel üksluiseks.
Eesti rannavolle karikasarja avaetapil Rakveres said MVP eriauhinna. Kuidas selle turniiriga rahule jäid ning mis selle eriauhinna tõi?
Rakvere karikaetapi tulemuse, II kohaga, jäin väga rahule. Kõrgemat kohta sellises konkurentsis poleks võimalik saada (etapi võitsid Heleene Hollas – Liisa Soomets, toim).
Minu ja Marie Pohlaku ühise edu tagas tõenäoliselt see, et olime kogu turniiri jooksul suhteliselt rahulikud, mõtlesime oma tegevused läbi soojendusest alates, keskendusime rohkem iseenda sooritusele kui sellele, mis vastane teeb, ja suutsime enamuses mänguplaanist kinni pidada. Mind rõõmustas sel turniiril mu paarilise tegevus, tema hoidis meid mõlemaid joonel, ta tegevused olid väga sihikindlad. Me kumbki ei lasknud end eksimustest segada. Seega pean tunnistama, et Marie suurepärane tegevus platsil aitas ka minul särada.
Enne jaanipäeva katsetati 4×4 rannavõrkpalli Eesti meistrivõistlustega, kus kuulusid võidu saavutanud TalTech/Tradehouse’i naiskonda. (Võistkonna koosseis: Mari Loorman, Kristi Nõlvak, Merilin Paalo, Maria Säästla, Kärt Unt ja Marcella Raud, treener Marko Mett, toim). Kuidas selline formaat meeldib, mis on selle plussid? Kuidas võistlusega rahule jäid?
Ühekordse üritusena on selline 4+4 formaat tore. Pallivahetused võivad väga pikaks minna ja see on huvitav nii publikule kui mängijaile. Tegime TalTech/Tradehouse’i naiskonnaga enne kaks 4+4 mängule suunatud treeningut ka. Treeningute käigus kujunes välja plaan, millise asetusega platsile läheme ja millised on iga mängija ülesanded.
Paistis, et teised naiskonnad asusid tulle spetsiaalselt selliseks formaadiks valmistumata. Rannamängijatele osutus kõige keerulisemaks kõigi lubatud saalielementide ärakasutamine ja puhtalt saalimängijatele liivas liikumine ning õigeaegselt koordineeritult pallipuute tegemine.
Millised plaanid sul on seoses alanud rannavolle hooajaga?
Plaanin koos Marie Pohlakuga osaleda kõigil karikaetappidel ja Eesti meistrivõistlustel. Eesmärk on suhteliselt tagasihoidlik – jõuda igal etapil mängima teise päeva. Lisaks loodan, et saan sõpradega mõnel väiksemal turniiril segavollet mängida.
Kas suvel jõuad turniiride kõrvalt tegeleda ka spetsiaalsete rannavolle treeningutega?
Ma ei ole kunagi osalenud ühelgi treeneri poolt juhendatud rannavolletreeningul. Mind on vahetevahel kutsutud oponendiks mõne kõrgete sihtidega rannapaari vastu treeningmängu tegema ja see on minu jaoks suur au. Põhilised trennid teen koos oma sõpradega meeste võrgul. Me õpime koos mängu käigus ning YouTube aitab ka kaasa.
Mis Sulle võrkpalli juures kõige enam meeldib?
Saalivõrkpallis on minu jaoks kõige olulisemad võistkonnavaim ja ühtekuuluvustunne. Võistkond on nagu kett, mille iga lüli on väga tähtis, igal lülil on oma eesmärk iga lüli peab teadma ja tunnetama oma eesmärki. Ükski lüli ei ole vähem ega rohkem tähtis kui teised.
Mängulise poole pealt hindan võrkpallis seda, et see on kogu keha ja vaimu sport. Liigutuste täpsus, kiirus, vastupidavus, mängu lugemise oskus – kõige sellega tuleb tööd teha.
Käid võrkpalli kõrvalt palgatööl. Millised muutused tõi kriisiaeg Sinu tööellu ning kas nüüdseks on olukord sama nagu enne või on midagi püsivalt muutunud?
Igapäevaselt tegelen SAMI teehooldusseadmete ekspordimüügiga. Muutus see, et kriisiajal hakkasin kodukontorit kasutama. Lumeta talv mõjutab meie tegevust ilmselt rohkem kui Covid 19.
Kas mõtled ka juba sügisel algavale uuele saalihooajale? Kui kaua plaanid saalis mängimisega jätkata?
Mõtlen saalihooajale, kuid olen veidi äraootaval seisukohal. Vaatan, mis suve lõpul võrkpallimaastikul juhtub. Kui võrkpall on jätkuvalt see spordiala, mida ma kõige rohkem naudin ja kui mul on võistkond, milles saan olla üks lüli, siis ikka jätkan. Võistlemine on minu jaoks samuti väga oluline. Ainult Eesti meistrivõistluste ja karikavõistluste pärast ma võibolla ei suudaks viis päeva nädalas pühendunult trenni teha. Kui aga siia lisada Balti liiga, siis on väljundit piisavalt. Tuleb pöialt hoida, et oleks eestvedajaid ja võimalusi.
Mida ütleksid noortele, kes pole varem võrkpalli mänginud, aga tahaks selle selgeks saada – mille osas tuleb suvel rannavollega alustades kõige rohkem vaeva näha?
Eks see sõltub eelkõige sellest, millises vanuses soovitakse algust teha. Väikesed võiksid alustada erinevatest liikumismängudest liivas nii palli kui teiste instrumentidega. Keerulisem osa jääb siin juhendajale – lastel peab lõbus olema, siis püsib ka huvi ja tahe uuesti rannaliivale mürama tulla.
Need noored, kel endal teadlik soov rannavollega tegeleda, võiksid eriti tõsiselt suhtuda tehnika õppimisse. See võib vahel tunduda üksluise ja igava tegevusena, aga järjepidevus ja vaevanägemine teeb tulevikus mängimise nauditavaks. Iga uus õpitud element teeb mängu põnevamaks. Vahel on trennis füüsiliselt väga raske. Noored pole harjunud pingutama, aga raskuste ületamine just annabki vastupidavuse, mis on palliplatsil edukaks saamise oluline osa ja lubab tulevikus platsil lustida.
Tekst: Merilin Piirsalu
