Rabasse võib minna igal ajal, sest iga aastaaeg on omamoodi põnev ja kordumatu. Kui minna varavalges, võib kindel olla, et laudteel ei pea külg külje kõrval kõndima ja pidevalt teed andma. Lisaks on päikesetõus seda väärt, et vähemalt kord aastas seda oma silmaga vaadata. Ka meie otsustasime ühel päeval väga varakult ärgata ja elamust otsima minna.
23. märtsi oli öö külm ja udune ning kui kella 6 paiku valgeks läks, oli märgata vaid õrna kuma, mis läbi pilvede pressis. Umbes kella 9 paiku säras aga päike juba varakevadele omaselt silmipimestavalt.
Äratus kell 4.00
Päikesetõusu rabamatka idee ei ole kindlasti koroonaaja vaimusünnitus, küll aga „sunnivad“ erinevad sotsiaalsele suhtlemisele kehtestatud piirangud leidma väljakutseid, kuidas sõpradega värskes õhus koos aega veeta. Eks me kõik oleme elu jooksul käinud mõnes rabas või soos, aga ehk mitte just päikesetõusu nautimas.
Kui tekib soov seda teha, siis esimese ülesandena peab sõpruskonnast leidma inimesed, kellega saab sõna otseses mõttes luurele minna. Ärkama pidime keset ööd, et jõuda kella kuueks Tallinna piirilt umbes 60 km kaugusele jäävasse Kaksiksilla parklasse, mis kuulub Aegviidu-Kõrvemaa puhkeala piirkonda. Just sellest parklast on kõige parem alustada ja minna üle Soodla jõe asetseva silla Paukjärve loodusrajale ning sellega piirnevale Kõnnu-Suursoo rabaaladele.
Riietus on oluline
Kui ilmateade ei luba just looduskatastroofi, võib arvata, et ilm erinevates Eestimaa nurkades on igal pool isemoodi. Küll võib kindel olla, et varakevadise päikesetõusu ajal on päris külm. Kui Tallinnas rohi haljendab ja asfalt võib juba kuiv olla, siis Kõrvemaa metsades saanuks eelmisel nädalal veel suusatada.
Riidesse tasub panna mugavalt ja soojalt. Metsa vahel kõndides on soe, kuid vaatetorni tipus, avaral rabaväljal ning söögipauside ajal keha jahtub ning selle vastu aitab kihiline riietus. Kui ei ole plaanis aja peale matkarada läbida, tasub jalga panna soojad matkapüksid, et vajadusel ka kuhugi kännu otsa istuda. Jalanõudeks sobivad korralikud matkasaapad, mille tallamuster kaitseb libisemise eest, pealispind ei lase vett läbi ning eriti hea oleks, kui need on piisavalt kerged, sest turnimist on päris palju.
Pop-up rabapuhvet
Meie läksime rappa igas mõttes turvaliselt neljakesi ning et mitte korraldada seal kodukohvikute päeva, olime eelnevalt omavahel ülesanded ära jaganud. Kes võttis kaasa termose kuuma kohvi või teega, kes tegi võileibu. Peab tunnistama, et imemagusatel Kreeka maasikatel ei olnud suurt menu, sest kui ühesugust auru õhkub nii suust kui rabalaugastelt lume alt, vajab eestlane ikka kuuma jooki ja toitu, mis kõhtu täidaks ja keha soojas hoiaks. Kuum jook ja kiluleivad munaga viisid meie kõigi mõtted nostalgilistele aegadele, kus klassiekskursiooni tähtsaim osa oli söömine.
Paukjärve loodusrada ja Kõnnu Suursoo
Kõige muu kõrval on väga tähtis teada, kuhu üldse minnakse, millised rajad ees ootavad ning kuhu saab talvel auto parkida. Meie valik langes rabale, kuhu jõuaks Tallinnast umbes tunniga ning kus ei oleks varem käidud – Tallinnast Kaksiksilla parklasse näitas spidomeeter 62 km. Kõrvemaad on ju ikka külastatud, kuid seal on veel nii palju avastada ning Kõnnu Suursood on sotsmeedias kiidetud avaruse ja ürgsuse poolest.
Paukjärve äärne 5 km pikkune loodusrada kulgeb mööda oose ja orge. Paukjärve vaatetorn on ettenägelikult ehitatud järve kaldale kõrgendikule, kust avaneb imeline vaade nii Paukjärvele kui teisele poole Kõnnu Suursoole. Paukjärve ümbrus on palistatud kõrgete mändide ja lehispuudega. Matkarada on tähistatud kollaste täpikestega puudel, rajal on infotahvlid, telkimisalad ja lõkkeplatsid.
Ajaloo ja kirjanduse huvilistele pakub see piirkond palju põnevust, sest Paukjärve ümbruses oli enne II ilmasõda NMKÜ telklaager, Paukjärve äärne ürgne loodus on jäädvustatud Tammsaare romaanis „Kõrboja peremees.“
Paukjärve vaatetorni lähedalt viib märgistatud tee mäest alla Kõnnu Suursoosse, kus lühikese jalutuskäigu kaugusel laudteedel asub ka vaatetorn. Rabas ootavad tuttavad madalad rabamännid ning meeletult avar silmapiir, mille sarnast teist on raske Eestist leida.
Kevadise sula ajal peab arvestama, et laudteed võivad olla üleujutatud. Meil vedas, et tänu miinuskraadidele oli rabateedel küll veidi libe, aga jalad jäid kuivaks. Kui meie lähenesime rabale Paukjärve poolt, siis saab ka teistpidi, tulles põhja poolt Pikklauka parkimisplatsilt. Erineva suurusega ringe leidub piirkonnas nii lastele kui täiskasvanutele.
Meie valitud marsruudi suurim võlu peitub kahe eriilmelise pinnavormi kombinatsioonis. Kui Paukjärve ümbrus on kõrvemaalikult vahelduva maastikuga, siis kiviviske kaugusel asuv Kõnnu Suursoo oleks sinna külge justkui liimitud. Paukjärve ümbruse avastamiseks peaks arvestama vähemalt kolme tunniga. Kui on soov ka raba külastada ja vaateid nautida, siis oleks mõistlik planeerida vähemalt 5-6 tundi
Mida sõbrad arvasid ja millised olid nende ootused?
Maret, kes tegi kaasa matka esimese poole ehk Paukjärve ümbruseloodusraja: „Ajasin ennast varakult üles just seepärast, et olin tegelikult juba soovinud rabas päikesetõusu tervitada. Ja isegi kui alguses mõtlesin, et nii vara kohe üldse ei viitsi tõusta, sai see vana unistus ikkagi laiskusest võitu. Ootasin ilusat selget taevast ja laia lagedat välja, mille hommikused päikesekiired üle kuldavad. Kuigi selle asendas udune ilm ja aimatav päikesetõus, oli värske õhk ja tore matk enne tööpäeva ikkagi ergutav. Mõnus algus päevale, sain nii palju energiat, et õhtul jaksasin veel suusatamagi minna. Järgmisel korral võtaksin kaasa veel õhemad kindad, sest kätel hakkas käpikutes palav, kui mööda eriilmelist matkarada kõndisime. Kindlasti soovitaksin ka teistele ja kordaksin ise ka.“
Eve, kes jõudis ära oodata ka sirava rabapäikese:
„Looduses olla on hingekosutav. Rahu, ilu, tore on näha ja tunda, kuidas päev ärkab. Mulle meeldib hästi vara linnast lahkuda, kui kogu maailm veel magab. Nii ei saa linna sigin-sagin enne matka sisse tulla. Eriliselt nauditav on hommikune raba, uskumatult ilus, milline vaikus, avarus, tühjus. Minu meelest on see üks eraldi mediteerimise vorme. Kui inimene muidu ei oska oma mõtteid vaigistada, siis mingu rappa, saab tükiks ajaks rahu.
Nägin ka, kui mitmepalgeline ja vahelduv võib üks päev olla – ühel hetkel on tuul ja tume taevas, järgmisel päike ja valgus, erinevad taevavärvid. Ja samas võib kogu see vaheldus ühte pilti kokku joosta. Seda me ka Kärdiga nägime, tuli vaid ümber oma talje keerutada ning kõik loodusnähtused olid korraga olemas.
Ilmaennustust pole vaja uskuda, isegi pole vaja hommikul aknast välja vaadata. Ilm on täpselt selline nagu ta sel hetkel on. Järgmisel korral teeksin rohkem peatumisi, sammu rahulikumaks, et kuulata loodust. Lihtsalt istuda, juua teekest ja olla. Mapsi ei vaataks üldse, laseks rabal rääkida ja kanda sinna, kuhu vaja.
Metsavahel olles tuli paar korda karu meelde, et äkki ikka tuleb kusagilt ja mis siis küll tegema peaks (ha-ha).
Endale pean ostma korralikud matkajalanõud, sest osa matkamõnust läks libeduse nahka. Olen erinevates versioonides rabamatkadel ennegi käinud, nii sõpradega kui üksi ja läheksin alati. Rabad on Eestimaa uhkus.“
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
