Kõik me teame, et istuv eluviis ei ole hea. Sellest ohtlikumgi võib aga südamehaige jaoks olla ülepingutamine. Kuidas peaks südamehaigusega inimene teadma, et tema treeningstiil ja -koormus ei tee südamele liiga, vaid on kasulikud? Nõu annab Südameapteegi proviisor Katrin Jeeger.
Südamehaigus võib ligi hiilida vaikselt, aga võib ka täiesti ootamatult näiteks infarktiga erakorralise meditsiini osakonda viia. Algava ja kerge südamehaiguse sümptomid on üsna
ebamäärased ja neid on lihtne segi ajada tavapärase väsimusega. Perearstiga tasub nõu pidada siis, kui esineb püsiv väsimus, peapööritus, uimasus, lihaskrambid, südamekloppimine, hingeldus kerge koormuse juures. Seejärel saab paika panna tervise parandamise strateegia ja mõistliku treeningplaani.
Siinkohal tekibki dilemma – kehaline aktiivsus on justkui vajalik, kuid järsku
intensiivse treeninguga alustada ei tohi. Ahvatlus jätkata eluviisiga, kus ainus liikumine toimub uksest autoni ja vastupidi, on alguses kindlasti olemas. Elustiilimuutused tunduvad rasked ja ebamugavad. Kindlust muudatuste elluviimiseks annavad edasised uuringud, mis hindavad ära südamehaigusega patsiendi kehalise võimekuse. Koormustestile saab patsiendi saata perearst, kuid igaüks võib ka ise erameditsiini keskusest endale sobiva tervisepaketi valida.
Südamehaiguse korral tagavad edu mõõdukus ja regulaarsus
Nagu õlavarre- või reielihasedki, on ka süda lihas, mis muutub tugevamaks järjepideva treeninguga. Südame treenimine on vajalik nii tervetele, kui ka neile, kel esineb terviseprobleeme.
Sportimisega alustades ei pääse üle ega ümber soojendusest enne trenni. Sõltuvalt inimese kehakaalust, kaasuvatest haigustest ja vanusest, võib alguses piisava koormuse anda juba jalutamine. Tempo valikul võiks jälgida, et saaks vabalt rääkida ehk tugevat hingeldust ei tohiks tekkida. Ülekoormuse ennetamiseks saab tänapäeval ka natuke sohki teha. Tehnikapoodidest leiab suure hulga erinevaid pulsikellasid ja aktiivsusmonitore, mis aitavad ööpäevaringselt pulsisagedust jälgida.
Südamehaiguse korral ei tasu viirushaiguse või kehva enesetundega ennast piitsutada, sest täiendav koormus võib niigi haigele südamele halvasti mõjuda. Samamoodi võib juhtuda väga kuuma või väga külma ilmaga. Oluline on anda kehale peale treeningut piisav taastumisaeg ning teha venitusharjutusi.
Haige südame korral saab igapäevases rutiinis väikseid muutuseid sisse viies oma tervise heaks palju ära teha. Kõnni trepist nii kõrgele kui jaksad, pargi parkla tagumisse otsa, tule varasemas bussipeatuses maha ning jaluta koju ja tööle – see kõik aitab südamele mõõdukat koormust anda. Võhma ja enesetunde paranedes võiks koormust tõsta.
Treeningstiili valikul ei pea midagi välistama, aga valitud harjutusi tuleb teha väikse või mõõduka koormusega suurendades pigem korduste arvu. Hea oleks teha lühemaid (30-60 minutit) treeninguid sagedamini – optimaalne oleks treenida kolm kuni viis korda. Raskuste tõstmist võiks vältida, aga oma kehakaalu kasutades saab teha väga mitmekülgseid jõuharjutusi. Head valikud väljas ja jõusaalis treenimiseks on kõndimine, jooksmine, rattasõit, ujumine, jooga.
Tehes viis päeva nädalas kerget trenni, tasub mõelda, kuidas trenn endale huvitavaks teha. Üks võimalus on kombineerides mitmekülgseid treeninguid, mis arendavad tugevust, kiirust, võhma, koordinatsiooni, liikuvust ja paindlikkust. Seejuures tuleks regulaarselt pilk ka aktiivsusmonitorile ja pulsisagedusele heita.
Hea treening lõpeb mõõduka väsimustundega ja ilma hingelduseta. See näitab, et valitud on õige treeningkoormus ja haige süda suudab taastuda järgmise treeningu ajaks. Kui esineb peapööritust, iiveldust, valu rinnus või rütmihäireid, siis on valitud koormus liiga suur. Sümptomite püsimisel peale 15-minutilist puhkust võiks võtta ühendust arstiga. Kiire elutempo juures võib juhtuda, et piitsutatakse oma keha aina rohkem saavutama ja kauem vastu pidama, aga südamehaiguse korral on mõõdukas aktiivsus edu võti. Kuula oma keha ja austa tema piire, see viib eduka kooseluni haigusega, ilma et toredad tegevused tegemata jääks.
Allikas: Südameapteek