Hiljutisel lamades surumise maailmameistrivõistlustel Lõuna Aafrika Vabariigis, Sun Citys oli eestlastest ainsana võistlustules sel suvel 80. sünnipäeva tähistav Mihkel Laurits. Oma vanuseklassi meeste seas võitis Laurits varustuseta lamades surumises 115-kilogrammise tulemusega hõbemedali ning varustusega lamades surumises 112,5-kilogrammise tulemusega kuldmedali.
Rasketes oludes näitas tõelise sportlase hinge
Esimene võistlus toimus 21. mail, kus ta pidi vastamisi astuma 0,5 kilogrammi kergema sakslasega. Kahjuks pidi ta sel korral leppima hõbemedaliga. Enne teist võistlust aga juhtus midagi, mida ükski sportlane ei sooviks kogeda. 39-kraadine palavik ja isutus viisid kaalulanguseni ning võistluse teise päeva hommikuks, 26. mail, tekkisid mõtted võistlustest loobuda. Kuid tõelise sportlasena otsustas 79-aastane Mihkel võistelda ilma spetsiaalse varustuseta ning saada võistlustel kirja vähemalt üks katse. Õnnestunud katse 112,5 kilogrammiga tundus kerge ning soome võistlejate abiga pandi talle siiski varustus selga. Kangile lisati tellitud raskus 147,5 kilogrammi ning see liikus hästi, kuid tehnilistel põhjustel (pea tõusmine pingilt) ei võetud katset vastu. Mehe tuju tõstis IPF-i (rahvusvahelise jõutõsteliidu) presidendi poolt üle antud kuldmedal, mille ta teenis välja juba 112,5 kg tõstmisega. Kaks medalit võitnud kuldses eas mees muljetab võistlusest: “Kui lühidalt, siis sinna lausa sundis minema see, et olin juba kaks korda selles riigis võistelnud ja kaks korda teinud seda edukalt. Aga kuna kaks ilma kolmandata ei jää ning vorm jätkuvalt hea, otsustasin jaanuaris veelkord riskida.”
Seiklused algasid juba varem
Raske palavikuga võitlus oli vaid jäämäe tipp. Kohalesaamiseks tuli mehel aga läbida mitmeid kadalippe. Noorima tütrega löödi käed, jaanuari lõpul osteti lennupiletid ning registreeruti MM-le. “Eestlasi oli tol hetkel võistlusele registreerunud pea kümne ringis ja hulgakesi ikka julgem ning varustusega võistlustel vajalik abi kõrval.”
Vahepealse LAV saatkonna ümberasumisega Helsingist Stockholmi oli viisa saamine aga tükk maad raskem ning taotlemise raskemad olud taandasid Eestist osalevate sportlaste arvu üheni. “Pikk lugu, aga enne lendu olid minu ja tütre passid LAV viisatemplitega käes. Tütar sai selle Kopenhaagenist, mina Stockholmist kui meile lähimast, nagu väideti!”
Lõpp hea, kõik hea
Oma tulemuste ja võistlusega jäi mees rahule: “Kokkuvõttes võib öelda, et läks hästi ja esindasime tütrega Eestit vääriliselt. Ei ole päris kindel, kuid võib arvata, et pea 79 aasta vanuselt ei ole seni keegi selliseid raskusi surunud. Alates 2024. aastast kuuluksin vanusegruppi M5 – üle 80-ne aastased, ja kui see grupp tuleb, mida lubati, siis selleks sai Sun City tõstepõrandal oma kindel panus antud. Võitsime palju tunnustust ja uusi sõpru maailmas.”
Mihkel Lauritsast õhkub austust oma kolleegide ning spordiala vastu ning noorematele sportlasetele jagab mees ilusaid õpetussõnu: “Pidevalt treenides tuleb leida ka võimalus eksameil selle sisu näidata. Treeneri kohustus on olla noortele eeskujuks ja nii oleme me traditsioone jätkates koos hea kolleegi Heino Maistega Märjamaal seda ka teinud.”
Mihkel Laurits on koos endast 5 aastat noorema Heino Maistega juhendanud noori juba 20 aastat, hoogsamalt alates 2008. aastast. Selle aja jooksul on Lauritsa hinnangul nende juhendamisel olnud ligi 60 noort jõutõstjat.
Rasketes oludes näitas tõelise sportlase hinge
