Kui vahel võib tunduda, et trenni tegemine on tõeliselt oluline ainult sportlastele, siis tegelikult see mõistagi nii ei ole. Sportimine ja hea vorm on tähtsal kohal ka väga paljude teiste jaoks. Näiteks näitlejatele. Vabakutseline näitleja-tantsija Miika Pihlak räägib lähemalt, miks see nii on ja kuidas tema end vormis hoiab.
Kuivõrd oluline näitleja jaoks on olla liikuv ja heas füüsilises vormis?
See on äärmiselt oluline, kuna keha on näitleja peamine töövahend. Nii nagu muusikud peavad oma instrumente pidevalt hääles ja töökorras hoidma, peavad seda tegema ka näitlejad. Näitleja keha peab olema nagu kameeleon, kes on võimeline eri situatsioonides ja rollijoonistes värvi vahetama ning selle eelduseks on füüsiline valmisolek.
Augusti lõpus etendub Viru-Nigula koduloomuusemis uus suvelavastus „OTTÕ“, kus ka sina lavale astud. Mis roll sul seal täita on ning kui palju see nõuab head füüsilist vormi?
Minu väljakutse on kehastada 18. sajandil tegutsenud rändröövlit Liimala Toomast, kes kogus üle Eesti tuntust korraldades rüüsteretki eri paikades. Täielik pätt ja kaabakas, kuid justnagu kohalik Robin Hood, kes võitles sakste vastu õilsa eesmärgiga kaitsta eesti rahva õigusi.
Ma pole veel päris teadlik, kui suurt füüsilist valmisolekut see roll minult nõuab. Küll aga tean varasemast kogemusest, et vabaõhulavastustes kasutatav maa-ala ei ole võrreldav tavalise teatrilavaga ja vahemaad on kõvasti suuremad. Seega usun, et Liimala Toomast mängides saan iga etendusega oma päevase normi ehk 10 000 sammu täidetud küll.
Sina oled ennast juba noorest saati vormis hoidnud tantsimisega. Millal ja miks hakkasid tantsuga tegelema?
Mälupildid sellest, kuidas oma tantsimisega pereliikmeid rõõmustasin, ja ühtlasi ka tüütasin, ulatuvad ikka väga varajasse lapsepõlve. Teadlikumalt hakkasin tantsimisega tegelema kuskil põhikooli alguses, mil hakkasid tekkima oma ideed ka koreograafia loomiseks. Kuna olen pärit väikesest alevikust Koerust Järvamaalt, siis polnud mul võimalust ühineda mõne tantsustuudio või -grupiga, et end kogenud treeneri käe all arendada. Tugev tahtejõud ja ambitsioonid selle alaga seoses ei jätnud mulle muud valikut, kui tuli hakata end iseseisvalt treenima. Ja seda kuni gümnaasiumini, mil kolisin Tallinnasse, kus võimaluste spekter laienes oluliselt. Ja nii see ratas veerema läks.
Milliste tantsustiilidega oled tegelenud ja millistesse tantsurühmadesse kuulunud?
Tantsustiile ja -gruppe on aastate jooksul läbi käidud omajagu – rahvatantsust kuni show ja varieteeni. Oma baastreeninguks pean tänavatantsu (hip hop, house, popping) stiile, kuna need olid esimesed trennid, mida stuudiotes võtma hakkasin ning mis avaldasid suur mõju minu tantsijakeele kujundamisel. Hetkel on minu kehale kõige loomuomasem stiil kaasaegse tantsu ja tänavatantsu segu. Nii tantsijana kui ka koreograafina meeldib mulle mängida inimvõimekuse ning ebardluse piirimail. Muidugi peab tõdema, et Eesti tantsuskeene esitab oma väiksuse tõttu tantsijale suuri nõudmidsi, kuna kohalikul turul selle alaga läbi löömiseks tuleb teha ja osata praktiliselt kõike. Ühtpidi positiivne tõdemus, kuna sunnib pidevalt end edasi arendama ja mugavustsoonist väljuma, kuid teisalt seab keerulised tingimused konkurentsis püsimiseks. Olen tänulik, et tänasel päeval on mul võimalus kuuluda kahte väga mainekasse truppi – Utopia Entertainment ning Free Flow Production ning lisaks teen nii tantsijana kui koreograafina tööd projektipõhiselt.
Teismelisena olid ka ise tantsurühma juhendaja. Kuidas selleni jõudsid?
Pool au sellest kuulus minu emale, kelle julgustamisel oma ideid üldse realiseerima hakkasin. Enne seda olin ma üks tantsijatest noorte rahvatantsurühmas, mida tema juhendas. Edasi jätkasime kahekesi. Piiranguid ei olnud, mis tähendas, et mul oli võimalus katsetada tantsijate peal kõike, mis pähe tuli ja seda vabadust kasutasin ma täiel rinnal.
Kas tantsuga tegelemisel on mingi roll ka sellest, et sa jõudsid näitlemise juurde?
Ei, seda ma ei ütleks. Olen alati, ka praegusel hetkel, hoidnud endas näitlejat ja tantsijat lahus. Muidugi on hetki, mil need kaks ristuvad, kuid tunnen, et tulenevalt tööspetsiifika erinevustest ja enese positsioneerimisest on kergem end ühe või teisena defineerida.
Millist osa tants praegu sinu elus mängib ja miks see sulle oluline on?
Tantsimine on olnud alati minu hobi. Jah, lapsepõlves oli mul ambitsioon selle alaga professionaalsel tasemel tegelda, kuid ajaga see mõte tuhmus. Kuidagi on mu elu siiski kujunenud nõnda, et praeguseks hetkeks on hobist saanud suuresti minu töö osa. Loomingulise inimesena pean oluliseks eneseteostust ja -väljendust, mis aitavad maandada pingeid, olla nähtav ja kuuldav, see on minu viis suhtlemiseks ja mõttevahetuseks. Lisaks pakub mulle tohutut naudingut füüsiline koormus ja sellest tulenev muutus – põnev on näha oma keha pidevalt arenemas.
Kas lisaks tantsimisele tegeled ka mõne muu treeninguga?
Tervisesport ja jõutreening kuuluvad kindlasti minu elustiili juurde. Selleks, et toetada oma lihasgruppe tantsimisel, tuleb jõutreeninguga end vormis hoida. Samuti olen enda jaoks taasavastanud jooksmise ning suurema osa ajast läbin vahemaid jalgsi. Mulle meeldib värskes õhus pead tuulutada.
Sa oled tegelenud pea kogu elu liikumisega, kuid oled tegelenud ka oma toitumisharjumuste jälgimisega. Miks see teema sul fookuses on olnud?
Olin lapsepõlves ülekaaluline, millest tekkisid tugevad terviseprobleemid. Mida vanemaks sain, seda rohkem tajusin, et mu elustiil vajab muutust, kuna füüsiline keha ei pea vastu. Toitumisharjumus oli üks esimesi muutusi, mida hakkasin läbi viima ja nüüdseks on saanud sellest minu igapäeva osa.
Milline on olnud sinu teekond tervislikuma toitumise poole?
Ma ei ole otseselt kunagi pidanud ühtegi raamatudieeti või läbinud mõnd toitumisprogrammi, kuid esmane eesmärk oli siiski kaalulangus, et süda ja vereringeelundkond ei kannataks ülekoormuse all. Ma alustasin väga üldtuntud tõdemusest eemaldada oma menüüst valge suhkur, nisu ja suure kalorisisaldusega toiduained ning asendasin need puu- ja juurviljadega. Tulenevalt tihedast ja aktiivsest elutempost keskendusin sellele, et toit, mida ma söön, oleks kergesti seeditav, kuna ülesöömine stressirohketel perioodidel oli minu jaoks tavaline. Hakkasin vähendama liha ja loomseid rasvu oma söögikordades ning vältisin näksimist.
Aga iga kord, kui end liiga tugevalt piitsutama hakkasin, sain kehalt õppetunni, et liigne enese piiramine mõjub sama laastavalt, kui kontrollimatu õgardlus, sest keha on stressis mõlemal puhul. Kulunud tõde, kuid kõik peitub tasakaalus. Kõike võib süüa ja endale lubada, aga keha võimekuse piires. Keha on äärmiselt intelligentne instrument, milles peitub kogu tõde sellest, mida ja kui palju endale suhu pista. Teda tuleb õppida kuulama ja kõik küsimused saavad vastused – see on minu jaoks suurim avastus, mida toitumist jälgides olen saanud ning tänase päevani üritan oma keha nõudmistega kaasas püsida. Jah, see nõuab energiat ja fokuseeritust, kuid seda kõike parema enesetunde ja täisväärtuslikuma elu nimel.
Milliseid tervisliku eluviisi põhimõtteid sa praegu järgid?
Trenn ja sihipärane füüsiline tegevus on eriala tõttu minu igapäevaellu sisse kodeeritud, seega siin pikemalt enam ei peatuks. Küll aga pean väga oluliseks energiaallikaks und. Mulle väga meeldib magada. Mida aeg edasi, seda intensiivsemalt annab keha märku, kui oluline aspekt hea enesetunde tagamiseks on uni ja rutiinne unerütm. Magamatus nõrgestab vaimset seisundit ning mentaalne ebastabiilsus pärsib oluliselt fokusseeritust ja keskendumisvõimet, et oma eesmärkide saavutamisele kindlaks jääda. Seevastu puhanud keha on täis jõudu ja energiat.
Kas sul on mõned lihtsad soovitused teistele, et nii vaime kui ka füüsiline tervis võimalikult korras hoida?
Iga inimene peab enda jaoks ise leidma asjad, mis sobivad ja motiveerivad. Me kõik oleme erinevad ja vajame erinevat lähenemist. Oluline on kuulata oma keha ja valida väljakutseid vastavalt võimekusele. Nagu öeldud, siis kõik peitub tasakaalus ja tihtipeale pole vaja radikaalseid muutusi, vaid piisab väikestest sammudest, et parandada oma elu kvaliteeti. Küll aga tekib meil elus väga palju valikuhetki, mil tihtipeale langeb kaalukauss mugavuse kasuks – just nendel hetkedel tasub oma mentaliteeti muuta, naeratada ja öelda „JAA“ väljakutsele, sest inimkeha võimekus on piiritu ja seda ei maksa alahinnata.
Lisaks vallandab füüsiline koormus kehas endorfiinid, serotoniini ja dopamiini ning meile kõigile kulub ära üks mõnus õnnelikkuse ja rahulolu laeng.
Kas vaimsele vormile mõjub hästi ka teatrietenduste vaatamine ning kas teatri külastamine võiks aidata inimestel argielust välja lülituda?
Teater on koht mõttevahetuseks ja meie vaimset seisundit toetavad uued vaatenurgad ja perspektiivid. Kas teater aitab argielust välja lülitada, selles ma kahtlen ja ei pea seda ka vajalikuks. Pigem arvan, et teater avardab võimalustespektrit, kuidas oma argielus toimuvat vaadata, sellest mõelda ja sellega suhestuda.
Tekst: Merilin Piirsalu
