Kuigi Eesti vetes puudub troopiliste maade kristallselge türkiissinine vesi, on siinne sukeldumismaastik viimastel aastatel järjest rohkem huvilisi ligi tõmmanud. Võlu ei peitu värvilistes korallides, vaid Läänemere ajaloolises „veealuses arhiivis“, tehislikes karjäärimaastikes ja põhjamaise vee vaikuses, mis pakuvad sootuks teistsugust kogemust kui lõunamaades.
Läänemerre on uppunud hinnanguliselt tuhandeid laevu – kaubapurjekaid, kalalaevu ja sõjaaegset tehnikat. Tänu külmale ja vähese soolsusega veele on paljud neist säilinud üllatavalt hästi. Need võivad lebada vaid mõne meetri sügavusel, kuid jutustada lugusid aastakümnete või isegi sajandite tagusest ajast. Samal ajal on Rummu ja Aidu karjäärid kujunenud Eesti sukeldumiskultuuri visiitkaartideks: vee alla jäänud hooned ja mets ning valgusmäng tekitavad seal veidi sürrealistliku, filmiliku atmosfääri, mis sobib hästi nii algajatele kui kogenud sukeldujatele.
Keskkonnateadlik sukeldumine
Sukeldumine ei ole enam pelgalt seikluslik harrastus, vaid üha enam ka viis loodust hoida ja dokumenteerida. Viimastel aastatel on tõusnud keskkonnateadlikkus – sukeldumisel pööratakse tähelepanu sellele, et veealust elustikku võimalikult vähe häirida.
Sukeldujad osalevad järjest sagedamini liigijälgimisprojektides, kus dokumenteeritakse veealust elurikkust ja jagatakse infot teadlastega. Samuti toimuvad veealused koristusaktsioonid, mille käigus korjatakse välja prügi ja merre jäänud püüniseid. Siinne kogukond on üha enam võtnud eesmärgiks, et sukeldumishobi toetaks ka veekogude heaolu.
Keskkonnahoiu põhimõtted kajastuvad ka varustuses – eelistatakse vastupidavamaid ja pikema elueaga materjale, välditakse ühekordseid lahendusi ja rõhutatakse varustuse hoolikat hooldamist.
Tehnoloogia areng toob kaasa uued võimalused turvalisemaks sukeldumiseks
Ohutus on sukeldumise juures kõige olulisem. Eesti oludes tähendab sukeldumine jahedat vett, muutlikku nähtavust ja hoolikat ettevalmistust. Traditsiooniliselt on vee all suhtlus toimunud käemärkide ja valgussignaalide abil, mis eeldab partneri lähedust ja head nähtavust.
Uuemad teadusuuringud viitavad, et veealuse suhtluse ja navigatsiooni tehnoloogia areneb kiiresti. Illinoisi ülikooli uurijad toovad välja akustilised ja optilised lahendused, mida arendatakse selleks, et kriitilistes olukordades oleks võimalik infot edastada selgemalt ja kiiremini. Samuti katsetatakse tehisaru kasutamist, et tuvastada sukelduja käemärke ja võimalikke ohusituatsioone.
Praktilised lahendused on juba kasutuses: sonaarsüsteemid, mis võimaldavad kuni 30 meetri raadiuses vee all suhelda ka siis, kui mobiilset internetti ei ole. Samal ajal kasutavad hobisukeldujad sukeldumisandureid, mis jälgivad sügavust, rõhku ja muid parameetreid, ning pakuvad infot peaaegu samal tasemel kui eraldiseisvad sukeldumisarvutid.
Turule on tulnud juba ka sertifitseeritud nutikellad, mis pakuvad võimalust koguda nii sukeldusandmeid kui ka lahendusi veealuseks suhtluseks.
„Näiteks võimaldab sonaril põhineva sõnumivahetusega uus nutikell Huawei Watch Ultimate 2 vee all saata valmis sõnumeid ja SOS-signaale ka siis, kui mobiilivõrku ei ole,“ selgitab tehnoloogiaekspert ja Huawei koolitusjuht Jekaterina Mishina. „Lisaks on see sertifitseeritud sukeldumisaparaadina ja toetab kuni 150 meetri sügavusele sukeldumist. Tavapärane suhtlusulatus vee all on kuni 30 meetrit, kuid SOS-situatsioonides laieneb see kuni 60 meetrile, mis võib olla kriitilise tähtsusega juhul, kui kaaslane on kaugemal või nähtavus on halb.“
Turvalisus, ligipääs infole ja võimalus abi kutsuda – need on peamised suunad, mille tõttu nutikas sukeldumisvarustus on sedavõrd kiiresti populaarsust kogumas.
Allikas: Huawei Meedia
