Sportlase söömiskäitumine on teema, millest palju ei räägita. Siiski, aina enam rullub avalikkuse ette lugusid, kus sportlaste eduka karjääri varjus on peidus aastatepikkune probleem söömisega. Kui paljud lood on aga rääkimata ja kes käesoleval hetkel on selle murega üksi, ei tea me kahjuks öelda. Küll aga on selge, et tänases spordisüsteemis on üks oluline lüli puudu ja tagajärjed on kurvad.
Noore sportlase söömiskäitumine
Minu nõustamiskabinetti on jõudnud mitmeid noori, kes harrastavad sporti suure tahtejõu ja entusiasmiga, kuid ühtäkki on probleemiks saanud söömine. Probleemi teravik ei ole suunatud sportliku võimekuse ja saavutuste poole, vaid fookusesse on jõudnud keha kuju ja välimus. Treeningutel kuuldakse ebameeldivaid märkuseid nii ümber nurga kui otse. Üsna konkreetselt soovitatakse süüa vähem, unustada magustoidud. Nii nad siis omal käel kasinamalt söövad, jätavad toidukorrad vahele, nii mõnigi peab paastu ja harrastab ka veepäevi. Ääretult murettekitav on tõsiasi, et minu juurde jõudnud tantsijad, võimlejad ja uisutajad kõnelevad kui ühest suust, et nende spordialade viljelemisel olevat pidev nälg ja tühi kõht täiesti normaalne. Just sedasi on neid algusest peale õpetatud.
Kust saab aga kasvav organism oma vajaliku energia ja eluks olulised toitained, kui söödava toidu kogus on tegelikust vajadusest kordades väiksem? Alles hiljuti istus minu vastas nõustatava rollis 14-aastane iluvõimleja, kelle nädala treeningkoormus oli 20 tundi ja enam. Puhkepäevad graafikusse ei mahtunud. Tema füüsiline vorm oli võimas, võistlustulemused head ning antropomeetrilised näitajad igati eakohased. Treeningutelt lahkus ta aga iga kord teadmisega, et on liiga paks ning kõrvus kumises soovitus süüa vähem ja langetada kaalu. Kui tema tegelik energiavajadus küündis 2800 kilokalorini päevas, siis igapäevane kehakaalu ümber keerlev sõnavõtt on viinud tema tegeliku energiatarbimise äärmusliku kärpeni. Toidupäeviku analüüs avaldas päevaseks tarbitud energia väärtuseks vaid 700 kilokalorit. Sealjuures olid tasakaalust väljas makrotoitainete vahekorrad ja esinesid suured puudujäägid kõikide mikrotoitainete saamises.
Sellises energia- ja toitainete defitsiidis kannatab immuunsüsteem ja ka vigastuste tekkerisk kasvab. Söömishäire vallandumiseni pole siit samuti enam kuigi pikk tee. Lapse hirm pideva surve ja negatiivse tähelepanu ees on kordades suurem kui hirm oma keha piinamise ja piitsutamise ees. Kui kaalunumber väheneb, tulevad ka kiidusõnad. See omakorda kannustab kaalulangetamist jätkama ja ka ekstreemsemaid lahendusi proovima. Sotsiaalne kehakuju ärevus halvab sportlase loogilise ning terviseteadliku mõtlemise ja heakskiidu nimel ollakse valmis kõigeks.
Toitumisharidus spordis nõuab teadlikkust!
Tõenäoliselt ei ole ühegi treeneri teadlik ega ka alateadlik soov saata oma treenitavaid söömishäirete lõksu. Küll aga ongi just teadlikkus siinkohal võtmesõnaks, kuidas sportlase keha võiks käsitleda. Kas fookuses on keha kui sportliku võimekuse näitaja ja hea tervis või on olulisem esteetiline pilt? Kuidas integreerub siia tervise ja heaolu faktor? Milline üldse on treeneri pädevus käsitlemaks toitumisalast teavet?
Kõik avalikkuse ja nõustajateni jõudnud lood on tõenäoliselt vaid jäämäe tipp. Sõnum on meile aga selge – toitumisharidus vajab kandvamat rolli kogu ühiskonnas, spordisüsteemis aga selget ja teadlikku sissetungi. Kui mõnel spordialal on treeneri tasemeõppes toitumise algõpe vähesel määral kaetud, siis toitumisnõustajana näen, et see on sõltumata spordialast vajalik kõigile. Inimese organismi on tervik ja toitumine kui inimese baasvajadus ei ole mitte kuidagi eraldiseisev osa treeningutest. Iga treeneri teadvusse peaks jõudma mõistmine, et täisväärtuslik ja tasakaalustatud toit loob eeldused tugeva tervise ja füüsisega sportlaseks kujunemisel. Mida kõrgemal tasemel käib mäng, seda täpsem ja professionaalsem peaks olema toitmisalane sekkumine. Siinkohal olekski ehk ülekohtune nõuda olümpiasportlase treenerilt ka toitumisalase spetsiifika valdamist, kuid võiks tähendada kvalifitseeritud toitumisnõustaja kaasamist meeskonda. Eestis on riikliku kutsetunnistusega toitumisnõustajaid juba 13 ja toitumisterapeute 6.
Ka täienduskoolitusi juhtiv süsteem vajaks märksa terviklikumat lähenemist treenerite laiapõhjalise enesetäienduse vaatenurgast. Veel kõigest aasta tagasi minu läbitud toitumisalaseid koolitusi rühmatreeningute treeneri kutse taastaotlemisel oluliseks ei peetud. Toitumise põhitõed treeningute toetamisel, teadlikul kaalulangetamisel aga ka söömishäirega klientide märkamisel on rühmatreenerile tänasel päeval minu arvates isegi olulisem teadmine, kui õiged käemärgid aeroobikasammude juhendamisel. Treener saali ees on harrastajatele autoriteet ning kogemus räägib üheselt, aeroobikasaalis küsitakse toitumise kohta oluliselt rohkem nõu kui mõne lihasgrupi trimmimise kohta.
Treeneri roll on kõikvõimas. Üsna sageli ei tajuta aga oma eeskuju suurust ning suust väljuvate sõnade jõudu. Suurendades treenerite teadlikkust ja pädevust sportlaste ning spordiharrastajate söömiskäitumise juhtimisel, loob see eelduse ka teadlikumate ja targemate toiduvalikutega sportlaste ning harrastajate kasvatamisel. Küll aga saavad muutused suures süsteemis toimuda vaid siis, kui Eesti spordi kõrgeim juhtorgan koostöös alaliitudega seaks toitumishariduse prioriteediks.
Tekst: toitumisnõustaja Kärt Jalajas MA
