Võita on vinge – olla esimene, teistest parem, ja saada medal! Aga mis tunne on olla kusagil keskel või lõpupoole ja võistlusel lihtsalt osaleda? Kaotada esimesele, kaotada teistele? Kuidas see mõjub enesehinnangule?
Kui spordis keskendutakse eesmärgina ainult võidule, siis võib tasapisi kaduda sportimise sügavam mõte – rõõm treeningust kui protsessist. Nii on oluline seada endale treeningul eesmärgid ja siis nautida trennitegemist. Rõõm lihtsalt spordi tegemisest on kõige parem „polster” kaotusvalu vastu. Samas on ikka on magus küll seada eesmärke ja neid täita – võita! Mis siis ikkagi kaotuse nii valusaks teeb?
Ego tahab võita
Inimesed elavad kaotusvalu erinevalt läbi ning palju sõltub sellest, kellele ja kuidas kaotatakse. Kui on väga ülekaalukas vastane, pole kaotus häbiasi, kui aga kaotatakse vastasele, keda võinuks ka võita, on see kõva laks egole. Just ego on see, kes tahab võita, kes ütleb, et ega võistlusele ei minda osalema, vaid võtma. Ego on ambitsioonikas ja tahab olla teistest parem. Muidugi tänu ego eestvedamisele on sportlastel võistlusvaimu ja soovi olla võitjate poolel. Kaotuse teeb valusaks hinnangu andmine iseendale – kui võidan, olen väärtuslik, kui kaotan, siis mitte. Just nagu inimese väärtust saaks hinnata võitude põhjal. Kaotuse puhul kardetakse ka teiste inimeste halvustavat hinnangut, kuid tõsiasi on, et teised inimesed on rohkem huvitatud oma võitudest ja kaotustest ega pööra nii palju tähelepanu võõrastele sooritustele võistlustel.
Üheks inimese olulisemaks vajaduseks on tunnustus- ja tähelepanuvajadus. Tunnustusvajadusest ajendatuna tehakse suuri tegusid ja loodetakse, et keegi plaksutab kõvasti. Kaotades jäädakse ilma nii tunnustusest kui ka positiivsest tähelepanust.
Mida saab õppida kaotusest?
Kaotusega kaasnevad emotsioonid, millega tuleb toime tulla. Nendeks emotsioonideks võivad olla kaotusvalu, pettumus, viha või häbi. Oma emotsioonide kogemine ja nendega toimetulek võib vahel üpriski keeruline olla, kaotuse kaudu saab aga ennast paremini tundma õppida ja näha oma n-ö tumedat poolt. Kaotus näitab meile meie emotsionaalseid piire ja annab võimaluse kasvatada endas visadust, et oleks oskust säilitada motivatsiooni edasi tegutseda. Igal sündmusel on oma põhjus, nii kaotusel kui ka võidul. Kaotuse korral saab analüüsida selle põhjuseid, korrigeerida strateegiat ning tegeleda oma emotsioonide juhtimisega. Asi ei ole tavaliselt lihtsalt vedamises või ebaõnnes, vaid milleski olulisemas.
Kuidas säilitada motivatsiooni?
See, kuidas kaotust üle elatakse, näitab, mis „materjalist” inimene on. Visal hingel on kerge kaotusega toime tulla, hapral läheb aega, et oma ego turgutada. Motivatsiooni on kaotuse puhul siis kergem säilitada, kui nähakse oma tegevuses suuremat visiooni. Ei ole olemas ühte erilist võitu, vaid on elustiil, mille paratamatuks osaks on võidud ja kaotused. Kui sportlik tegevus on inimesele loomuomane, saadakse motivatsioonikriisist kergemini üle, kuna soov sportida on tugevam.
Lastele ja algajatele sportlastele on oluline kasvatada kõigepealt armastust spordi vastu ja muuta sportimine rõõmu toovaks elustiili osaks, alles seejärel pöörata rõhku nende sportlikele saavutustele. Ei pea olema iga hinna eest trennikaaslasest parem, vaid oluline on, et ollakse endast parem, aja jooksul täiustatakse paremaid tulemusi võrreldes ennast eelkõige iseendaga. Loomulikult mõjub alati turgutavalt trennikaaslaste positiivne tagasiside ja lähedaste toetus – rõõm ja tänu tunne seljatavad kaotusvalu.
Igal tegevusel on mitu tahku ja võistlus ei seisne ainult medali saamises. Eesmärgi saavutamise tuhinas võib kergelt ära unustada sõpruse ja koostöö oma trennikaaslastega, aga tehes koos teistega trenni, saab tunda sügavat tänutunnet võimaluse eest sportida ja võimaluse eest olla koos samu väärtusi kandvate inimestega. Põhirõhk pole mitte konkreetsel tulemusel, vaid sügavamal armastusel oma tegevuse vastu.
Kaotusega aitab toime tulla analüüs:
kas eesmärk oli realistlikult või idealistlikult püstitatud;
kas füüsilist trenni tehti piisava pühendumusega;
kas pöörati piisavalt tähelepanu oma meeleseisundile;
mis mind kaotuse juures kõige rohkem häirib ja miks;
kes toetab mind isikuliselt, sõltumata võidust või kaotusest;
mida järgmine kord teistmoodi ja paremini teha;
kas ma tegelen enda jaoks õige spordi või tegevusega.
Tekst: psühholoogiline nõustaja ja kutseline koolitaja Anneli Salk
