Augusti lõpus jõuab lavalaudadele Eesti algupärand „OTTÕ“, mis räägib kirja- ja keelemehe, pastor Otto Wilhelm Masingu loomingust ning elust. Etenduse autor ja lavastaja on Jaune Kimmel (Rakvere Teater), kes teatritöö kõrval on end proovile pannud erinevate sportlike väljakutsetega. Ta usub, et pingutuse ja kannatlikkuse koostöös sünnivad parimad tulemused nii spordis kui igal pool mujal.
Räägi palun esmalt, kuidas juhtus nii, et sa hakkasid tegelema postitantsuga?
Postitantsu vastu oli huvi juba pikemat aega, sest mulle on alati meeldinud liikumine, aga pigem teistsugune kui näiteks showtants või muu sarnane. Kuna ma lugesin postitantsu positiivsetest ja negatiivsetest mõjudest, siis mind võlus teadmine, et selle tantsu õppimine on nii valus ja raske, et vaid vähesed jäävad sõelale. Ja muidugi pidin iseendale tõestama, et ma kuulun nende väheste hulka.
Milliseid väljakutseid postitants pakub?
Ehhee.. kust küll alustada? (naerab) Ennekõike ütleks, et postitants isegi ei paku väljakutseid, vaid lajatab. Ta lajatab sulle kannatlikkusega näkku! Kui sa arvad, et kõik õnnestub kohe suurepäraselt või vähem suurepäraselt, aga ikkagi õnnestub, siis nii see ei ole. Kohe mitu nädalat ei ole. Seda olen ma küll postitantsust kõige rohkem õppinud. Ajab ikka vihale ja nutma, kui kohe ei tule välja ja mõtled, et järgmine nädal õnnestub või… no ülejärgmine nädal ikka… Noh jah…
Aga oi seda rõõmu ja uhket tunnet, kui kaks kuud hiljem tuleb kaua õpitud trikikombinatsioon välja.
Kus ja kui sageli sa praegu postitantsuga tegeleda?
Meil oli kenasti kaks aastat õpe kohapeal Rakveres, kuid meie suurepärane õpetaja on päälinnas nii hõivatud, et ei jõudnud sel aastal kord nädalas enam meie juurde tulla. Küll aga ostsin kaks aastat tagasi endale ka posti. Vahepeal ikka ronin ja möllan, aga tunniajast trenni kodus teha ei saa, sest postitantsu treeningruumis peab olema tasemel ventilatsioon, et üldse postist kinni haarata. Postitantsu juurde käib aga palju venitusharjutusi ja kerelihaste treeningut. Nendega tegelen sagedamini.
Miks postitants sulle meeldib?
Sest ma pean selle kallal vaeva nägema. See on hea meeldetuletus aina mugavamas maailmas, et asjad ei käi nipsust. Kui nutitelefon pakub igapäevaselt pöidlalihase treenimist ning annab ka võimu iga kell „aknad“ sulgeda, kui miski ei meeldi või on igav, siis postitantsuga nii ei ole. Muidugi on lihtne loobuda ja enamasti, mitte ainult sporti tehes, inimesed loobuvadki väga kiirelt liigitades oma valiku igavuse, tüdimuse, oskamatuse või pohhuismi alla. Aga ma tahaks teada, et kui tihti sa küsid endalt peale kohest mõtte/idee/katsumuse mahaviskamist: kas tõesti on olukord juba nii hull, et alla anda või olen ma lihtsalt laisk ja mugav? Kui inimesed seda endilt tihemini küsiks ning teeks vastusest järeldused, oleks nad ka kõvasti võimekamad, rõõmsamad ja tervemad.
Kuidas postitants sind inimesena on arendanud?
See on õpetanud kannatlikkust endale seatud eesmärgi saavutamisel ning selle nimel töö tegemist. Täiskasvanud inimese maailma üks suur osa on see, et sa pead pingutama ja olema samal ajal kannatlik. Mina olen kohati ikka väga lapsik ja jonn tuleb kiirelt peale, kui ei saa kohe asjadega hakkama, aga postitants, ja ka viiulimäng, millega sel aastal lavastuse tarbeks alustasin, on mulle õpetanud räige töömahu ja kannatlikkuse kooseksisteerimist.
Füüsiliselt annab postitants väga hea painduvuse ja hoiab keha kuidagi värskena. See võib nii olla ka meeletute sinikate pärast. Postitantsutrennist ei välju sa kunagi nõnda, et puuduksid sinikad ja nahk poleks hõõrutud. See tulitav tunne treeningperioodil on omaette kogemus. Keha ju saab haiget, kusjuures tegelikult sa ise teed endale haiget, aga pikapeale harjub ära ja see valu ei ole enam üldse valu. Siis mõistad, et esimene valutunne ei ole ka muud, kui pingutus oma eesmärgi nimel.
Kellele sinu arvates postitants võiks treeninguna sobida?
Kõigile! Ja siinkohal ma ei tee nalja. Mu suurim üleskutse oleks ennekõike nendele, kes pelgavad kas oma kehakaalu, olgu see siis kõrge või madal või vanuse pärast. Postitants ei küsi kaalu ega vanust. Ta küsib eesmärgi püstitamist ja valmisolekut.
On teada, et sulle meeldivad väga hobused ja ratsutamine, aga sul on sellega seoses üks karm kogemus. Palun räägi meile seda lugu.
Kunagi tahtsin väga ratsutada ning sain võimaluse vabal päeval minna esimest korda hobustega metsa… See algas nagu kena muinasjutt: Ühel ilusal päeval läks Jaune hobusega metsa… Hobune oli must ja ilus, nimeks oli tal Ralli. Jaune polnud kunagi varem hobusega nii pikka matka ette võtnud. Ta proovis traavi, paar korda galoppi ja kõik läks suurepäraselt. Jaune tundis, et hakkab juba esimese korraga täitsa välja tulema (meeldetuletus postitantsu kannatlikkusest ja töötegemisest oli Jaune ajus lahustunud).
Tähendab, et ei tulnudki nii kenasti välja nagu alguses tundus. Mis siis juhtus?
Tõestisündinud muinaslugu jätkus viimase galopiga. Ees ootas sirge metsatee, mis oli ka hobusele koduteena tuttav. Eks ta oli harjunud seal galoppi tehes kiiresti kopli poole kappama, aga mina ilmselt olin algajana teda juba selleks ajaks ära tüüdanud. Kui ma siis galopi käskluse andsin, pani tema mitte sirgelt teelt, vaid puude vahelt kiiresti kodu poole. See oli nii ehe nagu filmis. Mina hoidsin ratsmeid laisalt käes ja üritasin neid tõmmates pidurdada. Aga see ei õnnestunud. Järgmise hetkena mäletan tohutut matsu vastu pehmet pinnast ning nelja-viie minutilist maas lebamist, sest jube valus oli. Vaatasin kõrgeid mände ja HOBUSENIMI ja mõtlesin, kui loll ma ikka olen. Palusin hobuse käest vabandust ja kuna ma olen mõtlemisega, et kui juhtub õnnetus või olukord, kus sinusse tekib hirm, siis tuleb kohe sinna tagasi minna, et see hirm kaoks, mitte ei jääks su elu segama. Loomulikult ronisin hobuse selga tagasi. Tegin isegi traavi, kuigi vahepeal olid alaseljas tohutud valutorked.
Toimetasin peale kukkumist veel paar tundi oma asjadega ning siis otsustasin siiski EMO-sse minna. Seal öeldi, et põrn sai veidi muljuda, kuskil kehas on ka vedelikku ulpimas, aga seda kõike on vähe. See on ikkagi trauma ja põrutused kehal on suured, aga on ka muud – nimmelüli ogajätke murrud. Siis lõi mu keha ja aju küll valvsaks. Mõtlesin, et see pole ju võimalik, ma ju kõnnin, küll läbi valu, aga kõnnin. Aga jah. Murd paraku oli. Esimesed paar päeva lamasin voodis ning iga väiksemgi liigutus oli jube valus. Püstisaamisi ja pikaliminemisi saatsid oiged ja pisarad. Nädala pärast sain end juba jalule, pidin saama kohe kõndima! Seisin püsti mitmeid tunde ja kõndisin palju, aga ei istunud kordagi. Pisut rohkem kui kuu aega olin füüsiliselt eemal teatritööst ja etendustest. Näiteringistuudiot tegin kodus ning proove videoteel. Siis sain juba füsioterapeudi juurde ning hakkasin kõvasti jõutrenni tegema.
Kuidas ja kui kaua taastumine kulges?
Siiamaani taastun. Tundub, et ongi nii, et põrutus taastub umbes aasta aega. Mõnikord annab mingites asendites siiamaani tunda ja see on üsna vastik. Aga trenniga tuleb selg vormis hoida ja loota, et see kaob. Saan kõike teha ja miski harjutuste ajal tunda ei anna ega pidurit ette ei pane (sülitab kolm korda üle õla) . See esimene tunne üle pika aja, kui sain õhku hüpata, marssida, trampida või joosta, rääkimata istumisest… Ma ei saanud pärast kukkumist peaaegu kuu aega istuda, aga nüüd tekitas rõõmsa meele isegi istumisasend, kus ma hea meelega muidu üldse ei oleks.
Kas tahad veel ratsutamisega tegeleda?
See küsimus paneb mind muigama. Muidugi ma tegeleks, kui mul ei oleks nii kiire. Ratsutama läksin ma ju ka sellepärast, et hetkeks aeg maha võtta, kuna tempo oli kogu aeg peal ja ma tundsin, et tahaks täiesti teistsugust vaheldust. Keha, mis samuti selle koorma all tööd tegi, saigi nüüd võimaluse saatusega koostööd teha ja mind sundpuhkusele saata, sest ega ma ise poleks aega maha võtnud.
Praegu, ja ma loodan seda mitte ära sõnuda, ei ole samuti ratsutamiseks aega, aga eks ma ikka alateadlikult ka hoian eemale, et mitte rajalt maha langeda, kuna tegemisi on palju. Hobune ei oota ju ka akna taga, vaid talli sõit võtab oma aja jne. Oleks hobune akna all, siis ma Rakvere vahet ainult temaga traavikski.
Kas ja kuidas erinevate treeningutega tegelemine aitab sul teatritööga paremini hakkama saada?
Teatritöö on suuresti füüsiline ning treeninguta ma elu ette ei kujutakski. Olen väga seda usku, et hea füüsiline vorm hoiab ka mõttetöö erksana. Teistpidi on treening miski, mis aitab muust välja lülitada. Näiteks hakkasin paar aastat tagasi iseseisvalt õppima stepptantsu ning see oli üks hea väljalülitus teatritööst, sest sa pead looma rütmi ja seda hoidma. Sul ei saagi sel hetkel muud mõtted pähe karata ja tähelepanu on ainult stepptantsul.
Treening on inimesele igatpidi vajalik. See loob erksust ja puhastab liigsetest töömõtetest ja ebavajalikust mulast. Trenni tehes soovitan mitte taga ajada kohest tulemust, vaid nautida protsessi.
Oleme rääkinud pikalt postitantsust, ratsutamisest ja muust liikumisest, aga see ei ole sinu põhitöö. Töötad teatris ja augustis jõuab Viru-Nigula koduloomuusemis lavalaudadele sinu enda kirjutatud ja lavastatud„OTTÕ“. Millest etendus räägib?
Sellega pakun eestlastele võimalust vaadata tagasi 19. sajandi algusesse, et näha, millisest puust oli meie eesti keele kirjamees ja pastor Otto Wilhelm Masing. Ta on jäänud üpriski oma kaasaegsete Kreutzwaldi, Jannseni ja Faehlmanni, Kristjan Jaak Petersoni varju, aga kui öelda, et: tema on ju see Õ-tähe leituaja, siis inimestel ikka midagi lööb koitma.
Kui aga lähemalt Ottosse süveneda, siis oli ta kõvasti rohkem kui Õ-tähe mees. Ta võitles eestlaste kui rahvuse säilitamise eest, pannes suure rõhu eesti keele arendamisele ja õpetamisele, koolitades õpetajaid ja rajades rahva- ja kihelkonnakoole. Ta oli mees, kes ütles sakstele, kes meie keelt maakeeleks pidasid ning hävitada tahtsid, et kui saks tahab tulla talupojaga kõnelema, siis tehtagu seda eesti keeles. Ajal, mil tehti esimesed sammud pärisorjuse kaotamise suunas, oli Ottol suur roll Liivimaa talurahvaseaduse tõlkimisel, mida ta on pidanud oma raskeimaks tööks, kuna ta oli mees, kes ei tõlkinud sõnu, vaid mõtet. Kogu selle panuse kõrval oli ta ikkagi inimene oma tahtmistega, lootustega ja südamega. Ja sinna olen ma pea pistnud kõige rohkem – et mida ja kuidas Otto üldse suutis nii palju ära teha, kui talle pidevalt kõiges, mida ta eestlaste püsimiseks teha tahtis, ära keelati või välja naerdi. Ometigi pani tema eesti keele põllule mulda seemne, millest kasvas ja arenes meie oma eesti keel. Otto oli omamoodi eesti keele tippsportlane. Mis 1900. aastal paljuks peeti, selle tegi Otto juba 1800. aastal ära.
Millal etenduse proovidega alustasite ja kuidas need on kulgenud?
Esimene proov näitlejatega oli 20. mail ning see kulges huvi tundvate silmade ja juba üsnagi vajaliku aruteluga. Püstitatud said esimesed küsimused ja ideed, mis on ainult hea märk.
Kellel ja miks soovitaksid seda etendust vaatama tulla?
Kõigil, kes on vähegi teatrihuviline ning kes soovib kohtuda üheks õhtuks Otto ning tema mõtete, soovide, äparduste, murede ja õ-tähe kujunemisega.
Novembrikuus hakkasin kõikvõimalikke raamatuid- ja artikleidpidi temaga tutvuma ning nüüd on ta minu jaoks päris inimene valmis – nii oma pahedega kui headusega. Ja inimlikkus, mille olen küllaltki formaalsetest tekstidest temas üles leidnud, tema head ja vead, selle inimeseks olemise nii mahukate tööde kõrvalt nagu Otto tegi, selle olen ma lavastuse vundamendiks ladunud. Kõik suurmehed on ennekõike lihtsalt inimesed. Otto oli lihtsalt inimene, kes tegi tööd ja nägi vaeva kiskjate ja murdjate keskel, aga kes läks hoolimata raskustest alati edasi.
Tekst: Merilin Piirsalu
