Kui ise ennast piisavalt motiveerida ei suuda, siis ammutage jõudu headest eeskujudest, näiteks blogipidajatest. Saame tuttavaks Margiti ja Regiinaga, kel mõlemal on inspireeriv lugu ja häid nõuandeid.
Margit Partei alustas toitumisest ja spordist blogimist 2013. aasta suvel, seega varsti täitub juba neli aastat. Tema veebikodu asub aadressil: healthymargit.com
„2013. aasta veebruaris alustasin üpris spontaanselt kaalulangetamisega. Mu ema rääkis ühest kolleegist, kes oli huvitava toitumisfilosoofia toel mitukümmend kilogrammi kehakaalu nälga kannatamata alla võtnud. Ülekaalulise, tegelikult lausa rasvunud neiuna köitis selline dieet loomulikult mu tähelepanu ja mõtlesin, et proovin ka niimoodi süüa, et tarbin vähe süsivesikuid ja palju rasva. Ma ei kujutanud ettegi, et nelja kuuga suudan nii oma kehakaalu taas normi piiridesse saada. Tekkiski mõte, et peaks seda efektiivset moodust ka teistele abivajajatele tutvustama.
Aastate jooksul on mu põhimõtted, elu ja blogi palju muutunud: dieeditajast on saanud sporditüdruk, toitumis- ja kaalulangetusblogist on saanud spordiblogi, kus fookus on eelkõige treeningutel, spordialastel plaanidel ja mitmesugustel võistlustel. 2016. aastal tunnustati mu blogi Eesti parima spordiblogi tiitliga. See oli mulle loomulikult suur au.
Blogipidamine motiveerib kindlasti tervislikumalt toituma ja sportima. Trenni teen nii palju, kui ise heaks arvan, ja söön täpselt seda, mis mulle meelepärane ja õige tundub. Aga nn õigel rajal hoiab blogimine siiski: kui oled oma suured eesmärgid mustvalgel kirja pannud ja jaganud neid mitmesaja inimesega, siis on ka natuke rohkem motivatsiooni neid aasta jooksul mitte ära unustada.
Blogimine on nagu päeviku pidamine, see on koht, kuhu olen talletanud palju mõtteid, tundeid ja mälestusi. Väga tore on lugeda vanu postitusi ja meenutada, mis oli ja kui kaugele ma tänaseks jõudnud olen. Kirjutan nii heast kui ka halvast, et mäletada kõike objektiivsest vaatenurgast. Blogimise ja spordi kaudu olen leidnud endale tohutul hulgal väga häid sõpru ning isegi elukaaslase.
Trenni teen umbes 4–5 korda nädalas. Püüan olla mitmekülgne ja tegelen mitme alaga. Põhiline on jooksmine, talvel teen suhteliselt palju jõutrenni (ÜKE ja BodyPump), suvel sõidan ka rattaga, vahel satun ujuma ja eelmisel aastal õppisin isegi rulluisutama.
Nelja aasta jooksul olen osalenud ligi 50 rahvaspordiüritusel, aga suurima saavutusena ei tahaks ühtegi võistlust eraldi välja tuua, sest igaüks neist on olnud omamoodi eneseületus. Võib-olla on saavutus see, et vaatamata mitmesugustele raskustele ja takistustele, mis mu teele ette on sattunud, olen jätkanud kindlameelselt oma eesmärkide poole liikumist? Et olen täitnud ka need eesmärgid, millest ma isegi unistada ei osanud? Ilmselt suurimad saavutused ootavad alles ees.”
Margiti kolm soovitust
1. Leia spordiala, mis sulle meeldib. Valik on väga lai!
2. Leia endale (mõtte)kaaslased, kellega koos sporti teha ja/või oma rõõme ja muresid jagada.
3. Just do it and never ever give up! (Lihtsalt mine ja tee ja ära kunagi anna alla!)
Naerul näo nimel tasub pingutada
Regiina Sepal täitub septembris blogi alustamisest viis aastat. Tema tegemistega saab kursis olla aadressil: regiinatrennijutud.wordpress.com
„Peamiselt kirjutan spordist, tervislikust toitmisest ja võistlustest. Üks oluline rubriik on veel, nimelt oli mul mõni aasta tagasi rinnavähk ja blogis olen kajastanud kogu raviportsessi (keemiad, operatsioonid jms), jätkuvalt leiab kajastust minu rinna taastamise saaga. See on päris huvitav ja põnev lugemine, nii et uurige minu ravi rubriiki. Muidugi ei saa ka ära unustada projekti „Titekilodele tuld” – viimase aasta jooksul kaotasin 23 kilo ja ka see on blogis kenasti kirjas.
Ausalt öeldes blogipidamine mind rohkem liikuma ei motiveeri, sest minu jaoks on liikumine meditatsioon, ravi, puhke- ja eneseleidmise hetk ning kindlasti aeg, kus laen patareid, et olla parem ema, naine ja inimene. Mõnel üksikul korral, kui üldse ei ole viitsinud trenni teha, olen mõelnud, et oi, mida nüüd nädala ülevaates kirjutan, aga seda juhtub siiski väga harva. Ja tavaliselt on selline laiskus põhjustatud hoopis suurest väsimusest, millest tulebki välja puhata, et uue jõuga jätkata.
Peamiselt tegelen jooksmisega ja käin jõusaalis, aga tihti leiab mind ka basseinist, joogatunnist ja kindlasti ratta seljast. Olen mitmekülgne tüüp, kes teeb kõike ja armastab kõike, näita aga midagi põnevat ette ja kohe olen nõus proovima. Nädalas teen trenni 4−5 korda, rohkem pole mõtet ja vähemaga ei oska.
Minu esimene ja kõige tähtsam eesmärk on olla ja jääda terveks, see hõlmab endas tervislikku toitumist ja regulaarseid treeninguid. Aga lisaks on mu suureks unistuseks läbida Otepää Ironman ja joosta maraton. Viimast ehk juba järgmisel aastal, aga see triatlon … See tuleb kunagi kindlasti ära teha. Leiaks ainult sponsori, kes rattaostuga aitaks, ja treeneri, siis võtaks kohe plaani. Visadust mul on ja sihikindlust ka, nii et tegemata ei jää, lihtsalt võib-olla läheb sinna natuke kauem aega, kui praegu loodan.
Kas olen suutnud blogiga kedagi aidata? See on raske küsimus. Kirjutatakse küll, et motiveerin, aga arvan, et välised motivaatorid on lühiajalised ja püsiv motivatsioon peab tulema meie seest – tahe saada paremaks, kui seda oleme täna. Ise tuleb tegusid teha ja endasse uskuda. Kui on tahe muutuda, siis kõik muu tuleb järele. Tuleb ainult järjepidev olla ja takistuste ilmnedes mitte püssi põõsasse visata.”
Regiina kolm soovitust
1. Alusta algusest ehk ära torma ummisjalu maratoni jooksma, vaid hakka hoopis kõndimas käima. Aga viimast tee siiski nii, et nahk seljas märjaks läheb. Kui oled trenni maitse suhu saanud, kasvab ka isu – siis suurenda tasahilju koormust. Alguses suurt tükki võttes läheb suu lõhki ja trennituhin ruttu üle.
2. Sea eesmärgid, aga olgu need realistlikud ja saavutatavad. Jällegi pisitasa suuremate tegudeni, siis on kogu aeg motivatsiooni edasi pürgida ja paremaks saada.
3. Leia/tee spordist oma akude laadimise hetk, mis tähendab, et kaks eelmist punkti on täidetud, ja kui teed trenni mõnuga, siis tunned, kuidas pinged kaovad ja pärast trenni on nägu naerul. Selle nimel tasub pingutada.
Ausalt öeldes blogipidamine mind rohkem liikuma ei motiveeri, sest minu jaoks on liikumine meditatsioon, ravi, puhke- ja eneseleidmise hetk ning kindlasti aeg, kus laen patareid, et olla parem ema, naine ja inimene. Mõnel üksikul korral, kui üldse ei ole viitsinud trenni teha, olen mõelnud, et oi, mida nüüd nädala ülevaates kirjutan, aga seda juhtub siiski väga harva. Ja tavaliselt on selline laiskus põhjustatud hoopis suurest väsimusest, millest tulebki välja puhata, et uue jõuga jätkata.
