Kui tugev peab olema võitlussportlase vaim?

Võitlussportlaste vaim

Absoluutselt iga sportlane peab heade tulemuste saavutamiseks ka vaimselt tugev olema. Eriti head psühholoogilist ettevalmistust vajavad aga need, kes üks ühe vastu võistlema peavad.

Seekordses loos räägivadki võitlussportlased sellest, kui suurt rolli omab psühholoogiline ettevalmistus, kuidas keskendutakse vahetult enne ringi astumist, kas otsitakse või välditakse silmsidet vastasega ja milliste nippidega on võimalik juba enne ringi astumist vastase ees eelis saada. Samuti saame teada, mille järgi sportlane aru saab, et vastane on juba murtud, ning milliste võtetega üritatakse oma konkurenti endast välja viia.

Moisar punaste kinnastega
Mirkko Moisar punaste kinnastega

 Mirkko Moisar, kikkpoksija:

„Psühholoogiline (vaimne) ettevalmistus mängib suurt rolli selles, et inimkeha oleks valmis võitlema. Mina keskendun vahetult enne ringi ainult sellele, mis hakkab ringis toimuma (enesekaitse, vastase ründamine, tähelepanuvõime jne).

Enne matši vaatan pingsalt vastasele silma sisse, sest silmad on hinge peegel ja mind huvitab, kas ta kardab või on valmis minuga võitlema. Ise jään enesekindlaks, näidates sellega, et olen valmis võitlema ega karda. See on parim, mida teha saab.

Matši ajal annavad vastase murdumisest märku füüsilised vigastused/kahjustused või tema kardiopool ehk võhm. Viimase puhul vastane hingeldab ja liigub ähkides, esimese puhul tuleks sihtida valusasse kohta, teise puhul tõsta tempot.

Kindlasti on proovitud ka minuga manipuleerida, aga õnneks teised mehed minu emotsioone ei kõiguta.”

Paremal Andra Aho
Paremal Andra Aho

 Andra Aho taipoksija:

„Vaimsel ettevalmistusel on tähtis rolli, sest ilma usuta oma võimekusse on ringis väga raske midagi ära teha ka head füüsilist vormi omades. Vahetult enne ringi astumist meeldib mulle kuulata muusikat, mis loob vastava meeleolu ja aitab keskenduda. Vastasega ma otseselt silmsidet ei otsi, aga kui see tekib, siis ma ei pelga seda. Ja ma ei pea väljaspool ringi oma vastaseid vaenlasteks, vaid austan neid inimestena.

Minu arvates on vastane murtud siis, kui ta nähtavalt närveerib ja tal puudub enesekindlus. Vastased, kes püüavad sind enne matši rivist välja lüüa, üritavad demonstreerida oma liigset enesekindlust ja n-ö söövad silmadega. Minu arvates on see hoopis märk sisemisest nõrkusest, üritades välja paista ülbe ja üleolev. Võitlusspordis on suur tähtsus austusel ja oskusel mitte isiklikult oma vastast kui inimest vihkama hakata, sest tegu on ikkagi spordiga, mitte isikliku vihaga kellegi vastu.

Kõige olulisem on säilitada vaimu tugevus ja võime edasi töötada ka siis, kui keha annab ilmselgeid väsimuse märke – see on üks raskeim osa, millega ringis olles silmitsi seista. Samuti on valuga, mis ringis tekkida võib ja mis tuleb lihtsalt üle elada. Kui vaim vannub alla väsimusele või ajutisele valule, lakkab keha töötamast, ent kui ennast psühholoogiliselt edasi sundida, tuleb keha alati kaasa.”

Romet Reislon punastes kinnastes
Romet Reislon punastes kinnastes

 Romet Reilson, kikkpoksija:

„Pean psühholoogilist ettevalmistust enne matši väga tähtsaks, kuna võitleja kes pole vaimselt valmis, võib matši ajal kinni kiiluda ja seetõttu kaotada.

Vahetult enne ringi astumist lõdvestan ennast, rahustan end maha ning keskendun võitlusplaanile. Enne matši pigem otsin vastasega silmsidet, kuna silmadest on näha, kui palju vastane kardab.

Mul on olnud vastaseid, kes on enne matši ülbelt rääkinud, kuid ringis pole see nende oskusi parandanud. Kui vastane taganeb ja keskendub pigem ellujäämisele kui löökide tegemisele, siis saan aru, et ta on murtud.”

 Hendrik Themas, kikkpoksija:

„Eelkõige pean tähtsaks vaimset valmisolekut, mis tähendab usku iseenda võimetesse. Spordis on äärmiselt tähtis, et sportlane näeb ja tunneb, et ta läheb võitma või konkreetset tulemust saavutama. Ta peab teadma, et see juhtub, mitte sellele lootma. Oluline on, et tagasilöökide järel suudetakse kindlus säilitada, negatiivsetest kogemustest tuleb suuta kergelt lahti saada ja need vahel ka unustada.

Hendrik Themas vasakul
Hendrik Themas vasakul

Vahetult enne ringi astumist, st lava taga olles, kui kohe-kohe on aeg astuda areenile, on keha juba füüsiliselt valmis, treeneriga on viimased lihvivad löögid lapadel tehtud, nahk soe ja käed-jalad valmis tulistama. See hetk enne ringi astumist, sadade-tuhandete vaatajate ees võitlemist, põhjustab tohutut ärevust ja kui sisenemismuusika läheb mängima ning aeg on astuda … siis lasen välja karjatuse – see vabastab üleliigsetest pingetest ja tunnen, et olen valmis.

Ma isegi otsin vastase silmsidet, naudin mängu ja reaktsioone. Suudan seda võtta niivõrd külmalt, et vastase märgid ebakindlusest söödavad mu enda kindlust, ja kui juhtub olema konkurent, kes samuti otsib silmsidet, suhtun asjasse kerge huumoriga.

Kui kaalumise järel teeme nii-öelda face-off’i siis vaatan vastase näos olevasse konkreetsesse punkti, mida ma hetkel ei täpsustaks, kuid see pidi tekitama ebamugavustunnet. Ja kui ei tekita, siis vähemalt tekitab see vastases segadust, mis on samuti hea, sest alati eeldatakse silmsidet ja poksis on ootamatused head.

Vastase murdumist tajub kehakeelest: närvilised liigutused, tühi või otsiv pilk. Kui tekib tunne, et vastane ei taha sisimas ringi minna, siis see tekitab kindlust. Pilgu vältimine ei tähenda automaatselt hirmu, meil kõigil on eri viisid, kuidas sellises olukorras käituda, kuid kehakeelest on küll võimalik hirmu või närvilisust välja lugeda. Ka liigse vaenulikkuse või üleoleku väljendamine tähendab minu jaoks nõrkust.

Olen võidelnud lugupidavate ja professionaalsete meestega, kellega pole olnud otsest ebameeldivat kokkupuudet, küll aga meenub olukord, kus võitlesin Lätis kohaliku võitleja vastu. Oli juba minu kord teha sisenemine areenile, olin selleks momendiks 100% valmis ringi minema, kuid viimasel hetkel teavitati Eesti meeskonda, et matšide järjestust muudeti ja tuli oodata veel 20 minutit. Vastased olid sellest loomulikult teadlikud. Kui palju see mind mõjutas ja kas oli vastaste käsi mängus, on raske öelda, kuid selle matši ma kohtunike otsuse tõttu kaotasin.

Ringis on määravad hetke energia ja võimude vahekord. Eelmisel aastal tegin matši valgevenelasega, tema alustas agressiivselt ja tempokalt, kuid mul õnnestus enamik lööke blokeerida. Liikusin terve esimese raundi peale, blokeerisin ja sealjuures tegin ise vaid üksikuid lööke. Tajusin, et raundi lõpuks ta jõud ja võitlushimu raugesid, kuna tehtud löökidel puutus efektiivsus. Muutusin sellest teadmisest ise ründavamaks ja lõpetasin esimese raundi nokaudiga.”

Alar
Alar

Alar Hutrov, vabavõitleja:

„Psühholoogilist ettevalmistust pean väga tähtsaks, see aitab tulevaseks paremini valmistuda. Olen enda puhul tihti täheldanud, et kui vaim ei murdu, ei anna alla, siis peab ka keha vastu. Vahetult enne matši mõtlen tavaliselt n-ö mänguplaanile ja visualiseerin seda, kuidas ma edukalt vastase peal oma võtteid ja tehnikaid sooritan.

Silmsidet enne võitlust kindlasti otsin, sest tahan vastast juba selles hetkes võita oma enesekindluse ja intensiivsusega. Vastasele silma vaadates saab vahel enam-vähem teada, kui enesekindel ta on või siis ei ole. Kui näen, et konkurent on väga enesekindel ja hakkamist täis, siis on mul hea meel – seepärast, et tulemas on tugev matš ning mida paremad vastased, seda paremini teen ka mina omad asjad ja võit on seda enam nauditav. Kui aga vastast on raske lugeda, siis olen niikuinii kõigeks valmis ja annan oma parima.

Eelise saamiseks ei olegi mingeid nippe – olen mina ise ja enne ringi astumist proovin valmistuda selleks elamuseks. Võib-olla tekitabki eelise see, kui vastane näeb, et ma tunnen asjast rõõmu ja olen 100% hetkes.

Polegi näinud veel ühtegi murtud vastast enne matši, küll aga saan esimestel minutitel aru sellest, kui hästi läheb mul võrreldes vastasega, ja kui asi on minu jaoks positiivne, siis see paneb mind veelgi paremat sooritust tegema. Ma ei sunni ennast siis rumalatesse olukordadesse, hingamine on rahulikum ja tunnen ennast väga hästi. See kõik murrab vastase lõpuks.

Olen elus päris pingelisi hetki läbi elanud ja riskinud väga suurte panustega ning seejuures ennast rahulikuks sundinud. Ma ei oska mõeldagi, mida peaks vastane tegema, et ma endast välja läheksin.

Pean kõige raskemaks seni tekkinud olukorraks seda, kui amatöörmatšis jäin kinni ühte kägistusse. Olin kägistuses ligikaudu poolteist minutit, mille jooksul olin 2–3 korda väga lühiajaliselt teadvusetuse lähedases seisundis, aga pidasin raundi lõpukellani vastu. See oli võrreldav tahtega elada, jääda ellu, ja kuni vaim vastu pidas, ei andnud ka keha alla.”

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu