Eelmisel aastal, Kõva Mehe jooksu finišis, oli tunne, et sellise formaadiga jooksuvõistlusel võiks isegi tulevikus joonele asuda. Tädipoeg Margus, kes oma pensionisammast Norra riigis kokku klopsib, teavitas, et Oslos, täpsemalt Holmenkolleni küngastel, toimub Tough Viking jooks, mis on igati paslik neile, kes soovivad pisut ekstreemsemat ja vaheldusrikkama maastikuga jooksu.
Eelmise aasta novembris kandsin portsu eurosid korraldajatele üle, andsin Norra saatkonda viisapaberid sisse, sain positiivse vastuse ja teed olid sama hästi kui valla.
Juuni alguses oli aeg minna. Kahjuks muutus kahetunnine lennureis erinevate äparduste tõttu 9,5-tunniseks, jättes olulise jälje ettevalmistusprotsessi – ära jäi õhtusöök kohaliku õllega ehk B-vitamiini laadimine. Tegin kaotatu tasa hommikusöögilauas ja asusin stardipaiga poole teele. Kui Oslo kesklinnas oli kerget hommikupäikest näha, siis mida meeter kõrgemale, seda paksemaks läks udu ja külmemaks õhk. Stardipaigas oli napp 7–8 kraadi ja tekkis küsimus: mis riietusega rajale minna? Otsustasin pika püksi ja T-särgi kasuks (nojah, tegelikult polnudki muud kaasas) ning kätte sai tõmmatud ka libisemiskindlad kindad (kummijunnid peopesas), mida korraldajad infolehes tungivalt soovitasid.
Kodumaa väärikas esindaja
Kogu stardipaik oli kummaliselt tagasihoidlik, 3–4 varjualust, riietumisvõimalused lageda taeva all, ei mingeid pompoosseid reklaamtahvleid ega muud säärast. Ja saadi hakkama, kohati tekkis tunne, et Eestimaal on inimesed kuidagi ära hellitatud – kui stardiümbrikus nänni ja sooduskaarte pole, siis enam ei tule ja hakkan jonnima. Etteruttavalt lisaksin, et pärast finišit selgus, et puudub ka pesemisvõimalus ja soe koht, kus kanged liigesed ülesse soojendada. Rong oli täis sopaste tossude ja pükstega kohalikke, aga tundus, et see on sealkandis normaalne.
Stardis oli kokku viis eestlast, peale minu ja Marguse veel Aare, Ele ja Ege. Starditi kümneminutiliste intervallidega ligi 50 jooksjat korraga. Tädipoeg startis kell 10.10, mina 10.50. Sai püstitatud ka väike eesmärk – sugulane kätte saada ja kotti panna! Arvestades tema jõulist kehakaalu, mis 115 kg kanti kaldub, oli selge, et pisut saledamal poisil nagu mina on lihtsam, korraldajad lubasid 10 kilomeetri distantsil 700 tõusumeetrit. Esmakordselt minu spordikarjääris ei olnud vajadust kinnitada rinnale/seljale numbrit, anti peapael, kus number peal. Vist õige ka, neid roomamisi ja ronimisi arvestades oleks number varsti õhtal olnud.
Sooja tegema ei hakanud, küll aga tegin seekord stardikoridoris kolm kükki, siiski rahvusvaheline võistlus ja vaja Eestit väärikalt esindada. Õhus oli tunda Trofodermini huulekreemi lõhna, stardikoridori kogunes läikivate huultega norrakaid, toetus Therese Johaugile tundus sealkandis tugev olevat.
Külm oli …
Umbes 100 m stardist oli juba esimene takistus, kümmekond Ameerika jalgpalluri vormis härgsportlast olid valmis sind maha murdma või rajalt välja puksima. Hoidsin laiaõlgse norraka selja taha, panin rehepappi ja lipsasin kahjusid tekitamata kiivriga meestest mööda. Edasi asuti laskuma mööda imekaunist singlit, iga flatland Estonias elava jalgratturi unistust. Järgnevad paar takistust kujutasid endast lihtsamat sorti ronimisülesandeid, eesmärk oli hoopis jalge ette vaadata, et harjumatult pikk allamägejooks saatuslikuks ei saaks. Kõik ilus sai otsa, kui joostud oli üks kilomeeter ja selgus, et jooksurada lõppeb järves … Ei olnud soe vesi, ei olnud … Kaldale jõudes näitasid nooled mäetipu poole. Üritasin tõusudel vähegi võimalikes kohtades joosta, aga väga palju sai ikka kõnnitud ka. Imelik maa see Norra Kuningriik, juuni käes, aga lumi ikka maas! Vähe sellest, et külmast järvest tulles on veel till härmas, oli lumelappidele seatud sellised takistused, millest pääses läbi vaid kõhuli roomates! Vahetult enne mäetippu oli kahe kilomeetri märk, seega sai tervelt kilomeeter ronitud!
Kukkudes ja hangedes sumades
„Spinning wheelsi” nimelist tõket nähes muutusin murelikuks, nimelt vasak õlg oli juba mitu kuud muret teinud, lootsin ibuprofeenile, mille enne starti alla neelasin, ja adrenaliinilaksule. Loll lootus, õlg andis valusööstuga teada, et pole siin korras midagi, ning kukkusin teise ratta pealt alla nagu küps ploom. Takistust mitteläbinule olid kavas trahviringid, umbes 50 m pikk ja tiirutada oli vaja viis ringi. Tegin ära, mis muud üle jäi.
Taas suund allapoole. Jälle lumi ja mõni ronimissein ning siis ootas slide ehk lumele tõmmatud kile, mida oli muudetud mingi vahuainega libedamaks, ja aidaa, anna allapoole minna. Surusin kõik küüned kilesse, kuid hoog aina kasvas ja kasvas. Enne mind vabalangemisse kadunud neiud tõid altpoolt kuuldavale kiljed, mis paneksid ka parimate õudusfilmide helirežissöörid kadedusest kahvatuma. Õnneks on igal asjal lõpp, kaevasin ennast lumehangest välja ja sulalumi kustutas ka kärssavad p…ekarvad. Tädipoeg rääkis pärast finišis värvikalt, kuidas tema 115 kg olid laskumisel 100 km/h sisse võtnud, lisaks oli ta ebaõnnestunult sattunud mingi lumenuki otsa, kust siis tegi raketina korraliku õhulennu, maandudes teisel pool pidurdusvalli. Kohalikud meedikud ja rajaturvajad olid kohale lennanud nagu raisakotkad raipe peale. Kui ta lumevallist labidaid appi võttes välja oli kaevatud, oli ta öelnud kohalikus keeles mõne roppuse ja jalutanud muretult minema, jättes vikingite järeltuljad lolli näoga jõllitama.
I hate Norway
Mõnekümne meetri kaugusel oli ootamas kombinatsioon lõketest, kust pidi üle hüppama – päeva parim hetk, soe ja mõnus. Esimesel hüppel meenus lapsepõlve karjamaa, teisel jaanipäev ja õlleankur ning kolmandal kärsanud grillvorst. Et lõkkesoojusest kehasse saabunud soojusmolekulid ja heaolutunne neutraliseerida, ootas taas järv. Teatasin kaldal viibinud pealtvaatajatele „I hate Norway” ja sukeldusin. Ei olnud sugugi soojem kui paar kilomeetrit tagasi. Kuna juba järve ääres oldi, pidi taas jalgupidi järve ronima, ämbri veega täitma, seda pisut mäkke tarima ja taas alla tulema, kogu selle asja nimeks oli buckets. Järgmine proovilepanek oli „Irish table” – kõrge lavats, kuhu ülesronimiseks oli vaja koostööd teha. Keegi noormees tegi mulle pätti, mina omakorda tirisin ta turjapidi üles. Peaks lausa ajalugu uurima, kas iirlastel on mingid kõrged lauad, kuhu vanemad toidu ära peitsid, et lapsed seda kätte ei saaks, või mis mõttes Iiri laud on 2,5 meetrit kõrge lavats?
Võluvad trahviringid
Huvitavamaks läks. „Thor by Gymgrossiten” tähendas tegelikkuses 32-kilogrammise sangpommi tõmbamist kuhugi taevalaotusesse kinnitatud palgini. Musklimehed tegid seda käte abil, kavalamad eestlased kasutasid kehamassi.
Teist korda suundusin trahviringile köieronimise sektsioonis, plaan oli ikka lõpuni tulla, mitte õlga päris katki teha. Trahviringidel oli ka oma võlu – reeglina tiirutasid seal siresäärsed norra neiud ja kellel erinevate jõuharjutuste tegemisel rammu väheseks jäi, sel oli, mida vaadata (loodust loomulikult, väga ilusad vaated).
Taas suund alla, erinevad takistused (kuskilt üle, kuskilt alt, natukene muda jne) läbitud, algas päeva pikim ja järsum tõus. Esimesed 200 m tegin eriti kõva tempoga, kuna Marguse selg paistis ja oli võimalus oma üleolekut demonstreerida. Lõime patsu, vahetasime natukene muljeid ja ma läksin oma tempoga edasi. „Slackline”, kitsukesel poomil kõndimine jms lihtsamat sorti tegevused pole taas mainimist väärt.
Lõpp hakkab paistma
„Bulgarian bags” kujutas endast 25 kg kotiga tiiru tegemist. Taas kord kummaline nimi, küllap kohalikud transamehed kauplustes või ladudes on bulgaarlased, kes siis armastavad kotte õlgadel tassida, mitte ei kasuta transpordikäru …
“Heavy bulliks” kutsuti pirakat betoonplokki, millele oli jõhker teraskett külge monteeritud, taas tiir mäenõlval, törts mäkke ja alla. Sain härrasmehelikkust demonstreerida, aitasin tõusu osal piitspeenikesel neidisel pisut plokki sikutada. Oma plokk lohises paremas käes, neiu oma vasakus, isegi õlavalu kadus! Vaat mis tähendab meeldiva naeratusega neiu distantsil!
Ainus kord, kui pidin, käed puusas, takistuse juures oma korda ootama, oli „Net climb” köisseinal. Kolm abitut svenssonit rippusid kui kaltsud tuule käes, ei liikunud üles ega alla. Näitasin siis, kuidas mehed, kes lapsepõlves puu otsa onne on ehitanud, sellest takistusest nagu muuseas üle ronivad.
Kui plokivedu ja Bulgaaria koti tassimine käis ühe hingetõmbega, siis „Jeep tanksi” vedimisel tegin kaks pausi. Kaks kanistrit kätte ja mäkke, aga mäenõlv oli raske ja pikk, kanistrid ka tinarasked.
Kolmandat ja viimast korda siirdusin trahviringe tiirutama „Atlas stone’i” kivide juures ehk meestel oli vaja 80 kg (naistel 50 kg) jurakas õlitünnile tõsta. Krt, ma ise kaalun 75 kg! Korra proovisin, jäin häbisse, aga õnneks polnud ma ainuke, trahviring oli liiklusest tiine.
Ja jälle lumme kõhuli, aitab juba! Lõpp paistis, algamas oli viimane tõususuts finišialale, kus mu kallis abikaasa Siret ootamas oli ning muretult ja õnnelikult naeratades lehvitas. Järgmisel aastal registreerin Sireti ära, saadan rajale ja lehvitan ise.
Kolm viimast
Oli jäänud veel kolm viimast tõket, esimene – „Mega monkey bar” – läks õlavalu trotsides, hambad ristis, rahvamassi ees edukalt. Pisut kauem võttis aega „Super rampist” ülessaamine. Fikseerisin pilguga kõige pikema köieotsa ära, kuid esimese korraga ei suutnud korralikku haaret saada ja lohisesin alla tagasi. Teine kord sain köie pihku, vinnasin ennast rambi servale ja jäin siis lollakalt sinna rippuma, lihtsalt ei jõudnud ennast üles tõmmata. Rippusin seal seni, kuni abivalmid kaasvõistlejad mu paksu tagumiku üles tõmbasid. Tundsin moraalset kohustust ka mõnda hädasolijat aidata ning nägin samas hädapätakana rippumas rasvasel maapiimal kasvanud ning tugevaks ja jõuliseks saanud kohalikku piigat. Et mitte naba katkestada, kutsusin appi kohaliku noormehe, kes rambil ringi kõndis ja muskleid näitas, ning ühisel jõul said kõikide soovid täidetud – mina täitsin abistamisvõla, neiu sai rambist üles ja norra noormees sai muskleid pingutada.
Rambilt alla ja viimane – „1000 volti” – ehk rippuvaid juhtmeid täis konstruktsioon, kus osas juhtmetes ka väike elektrisutsakas sees. Kuna järveskäimisest oli juba palju aega möödas, kasteti kere voolikuga uuesti märjaks ja läks! Kolm sirakat tuli ära ja läbi ta oligi.
Medal kaela, võimalik oli manustada vett ja pisike müslibatoon anti ka. Ei suppi ega kohukest. Peab korraldajad vist külla kutsuma, las vaatavad Saku 100 rattavõistluse puhvetit …
Aeg 1.37,48 (esimesel 1.01,32). Kokku 1475. lõpetajat, mulle 285. koht. Vanuseklassis M40–44 isegi 21. positsioon! Lihtsalt ajaloo huvides: parim eestlane ka. Pika puuga kusjuures. Margus, mitmes sa olid? J
Nautisin igat sammu
Lõppkokkuvõtteks – soovitan. Ma pole küll suurem jooksusõber, aga nautisin iga sammu, sellist jooksurada lihtsalt pole meie maastikule võimalik joonistada. Looduslikud või ehitatud takistused läbitavad, heaoluriik siiski, keegi ei taha ju vigaste osalejate pärast kohtuskäike kaela. Kus kukkuda oli võimalik, seal oli pehme matt all jne. Pigem olid mulle keerulisemad kohad pikad laskumised, pole ju harjunud, et vaja kilomeeter allamäge joosta, lisaks ebatasasused ja kiviklibu, tõusu seevastu oli ülimõnus joosta/astuda.
Samasse sarja kuuluvad veel jooksud Helsinkis, Göteborgis, Pariisis ja Stockholmis. Teadjamad räägivad, et Helsingis pidi kõige raskem rada olema, tuleb üle vaadata, seega Soome ootab!
Tekst: Raul Kaldre
Fotod: erakogu
