Võistlustants on raske spordiala, mis lisaks füüsilisele pingutusele nõuab veatut väljanägemist. Suur osa viimases on tantsijanna kleidil. Aga kas teadsite, et ühe kleidi valmimiseks võib kuluda mitmeid meetreid kangaid ning lugematuid töötunde?
Evi Kaasik (71) on imeline ja sümpaatne võistlustantsukleitide õmblejanna, kes avab lahkelt oma kogemustelaeka ning pajatab kohvi ja värskelt ahjust tulnud õunakoogi kõrvale aastatetaguseid lugusid. Evi tantsukleitide tegemise lugu sai alguse, kui tema poeg hakkas tantsimas käima ja saabus esimene võistlus. Pojale tuli teha tema esimene frakk ja samuti kleit tema partnerile.
„Kui hakkasin esimesi kleite õmblema, polnud ju materjale saada, aga tänu sellele, et olin töötanud Lembitus, sain siide ja muid materjale lihtsamalt kätte. Õnneks tänapäeval on kõike juba saada,” räägib Evi.
38-aastane võistlustantsukleitidele õmblemisele pühendunud värviline ja särav teekond kestab tänaseni. Nende pikkade aastate jooksul on naine õmmelnud iga unikaalset kleiti hoole ja armastusega. Seda on näha tema arvukatest tehtud töödest ja kuulda kleidikandjate kiidusõnadest. Imetlusväärne on seegi, kuidas Evi on tantsuvõistlustel kõigile enda tehtud kleitidele kaasa elanud. Kui see pole piisavalt veenev märk oma tööle pühendumisest, siis mis see veel võiks olla?
Ateljee Julia
„Arvatavasti olen pärinud oma Muhu vanaema õmblemisgeenid,” mõtiskleb Evi. Muhu mustrid ja tikandid on teda saatnud läbi elu ja tekitasid juba lapsepõlves väikeses Evis õmblemise vastu huvi. See viis lõpuks teda ka Tallinna Kergetööstustehnikumi seda ala õppima. Edasi sai Evi tehnoloogina tööle tolleaegsesse tekstiiliettevõttesse Lembitu. Pärast 90ndate kriisi viis teekond edasi Maratisse konstruktoriks, kuid unistus oma ateljeest oli kõigist teistest ettevõtmistest suurem ja sundis tegutsema. „Tegutseja olen ma alati olnud ja ikka edasipürgija,” kinnitab ka naine ise ja tema silm lööb särama, kui meenutab oma ateljee Julia sündi, mis sai nime tema kadunud ema järgi. „Samal ajal kui oma ateljeed avasime, kinnitati üle tee asuvale Stockmanni uuele ehitisele ükshaaval tähti,” meenutab Evi.
Ateljee ajast mäletab ta, kui Matis Toome tantsis võistlustel Helen Klandorfiga ja jäi poolakatele silma nende ateljees tehtud frakiga. „Varsti olidki poolakad Julia ukse taga, sametirull kaenlas. Alguses tekitas väikesena tundunud sametirull hirmu, kuid seda asjata, sest peale frakkide saime kaheksale paarile standardtantsude jaoks ka kleidid tehtud. Lõpptulemusena sai maalimameistriks just meie kostüümides tantsinud paar,” räägib Evi.
Loendamatud tunnid näputööd
Kui oli juba mõni aasta pensionipõlve peetud, otsustas Evi ateljee kinni panna, kuid see ei takistanud südamelähedase ametiga edasi tegelemist. Õmblusmasin on ikka veel tööhoos ja nobedad näpud sadasid või isegi tuhandeid litreid ja sulgi satiinkangale kleepimas. „Tantsukleitide tegemine on natuke teismoodi kui tavaliste kleitide õmblemine, seda tuleb õppida. Vahel võib ühe kleidi jaoks isegi terve nädal kuluda, kui on vaja üle 6000 kaunistuslitri ükshaaval pintsettidega kangale kleepida. Kõrvaltvaatajad ikka imestavad, et kuidas ma viitsin sedasi nokitseda, aga aega mul on ja mulle nii meeldib see protsess, sest lõpptulemus on silmale nauditav,” hiilgab Evi oma positiivsusega. „Kõik kleidid olen teinud unikaalsed ja kordumatud.”
Seitse meetrit ühes kleidis
Materjal kleidi jaoks tellitakse tavaliselt Inglismaalt, mis valitakse välja koos tantsijaga. Peamiselt kasutatakse lükrat, tülli, venivat võrku ja satiinšifooni, lisaks sätendavaid kaunistuskive ja sulgede valikut. „Ühel korral oli vaja meeletu kogus sulgi ükshaaval kleidisaba külge kleepida. Punusin kannatlikult kalkunisuled boaks kokku. Tol ajal oli see suur asi, et Ladina-Ameerika tantsustiili tantsiti boakleidis,” meenutab Evi varasemaid töid.
Olenevalt tantsustiilist võib ühe kleidi jaoks kuluda isegi kuni seitse meetrit kangast, et kohevust tekitada. „Kõige keerukamateks töödeks võib nimetada Ladina-Ameerika tantsukleite, mille jaoks on küll vaja vähe materjali, kuid see-eest sisaldab õmblustöö erinevaid kanga keerdkäike ja keerulist lõiget. On olnud aegu, kus olen pidanud narmad ükshaaval seeliku serva äärde kinnitama. Samas võib ka standardtantsukleidi tegemine väga keerukas olla. Minu jaoks on eriti oluline, et kleit oleks tehtud kvaliteetselt nii seest kui väljas, oleks mugav tantsides, kuskilt ei kisuks ega käriseks,” naerab Evi.
Kuulsad kleidikandjad
Kui uurida, milline kleit Evi arvates kõige õnnestunum on, jääb naine mõttesse. Ta on kõikide kleitide ja nende kandjate üle uhke. Kogu näputöö on jäädvustatud ja pandud ritta paksudesse paberalbumitesse. Neid lahates ja pilte lauale laotades jääb tal aga üks pilte pikemaks kätte. Pikas punases kleidis Kerttu Tänav, Eesti meister, kellele ta on kleite õmmelnud tantsijakarjääri algusest saati. „Kerttu kõige esimene kleit sai tehtud punane, nagu ka tema kõige viimane. Seda viimast punast võistluskleiti olen veel korduvkasutuses näinud seeniortantsijate seljas, mis äratas minus rõõmu,” tunnistab õmblejanna. „Eks kleitide kasutusiga olenebki sellest, kuidas neid hoitakse ja kasutatakse. Tavaliselt vajavad tantsijad igaks võistluseks uut riietust, selle tõttu loovutataksegi vanemad rõivad noorematele tegijatele või riputatakse kodus seinale mälestuseks.
Peale teiste Eesti meistrite Karina Rooba, Kristina Tennokese, Emmaleena Kogeri ja Kaisa Oja on Evi nõelasilmast tulnud kleite ka „Tantsud tähtetega” saate kuulsustele, näiteks keerutas tantsusaates Evi kleidis Luisa Värk.
Jätkuv tahe ilu luua
Õmmeldud kleitide arvu Evi täpselt öelda ei oska, aga arvutab tagasihoidlikult, et neid võib olla tuhande ringis. „Kuna kõikidesse kleitidesse on pandud palju pühendumist ja aega, siis isegi telekat vaadates olen oma tehtud kleidi ära tundnud. Näiteks filmi „Kevad südames” vaadates jäi silma öödisko tantsustseen, kus Monika keerutas särtsakalt minu tehtud kleidis,” lausub Evi.
Pärast pikki aastaid õmblejana on Evis alles siiras elurõõm ja jätkuv tahe ilu luua. Enda sõnul naudib ta ikka veel seda, mida teeb. Tööd ei ole enam küll sellises mahus nagu aastaid tagasi, kuid kõik saab ikkagi tehtud samasuguse armastuse ja rõõmuga. Jätkuvalt hoolitseb Evi kleidi iga detaili ja kvaliteetse valmimise eest ning saadab neid võistlustele nagu oma lapsi.
Kommentaar:
Tantsija Karina Rooba
Tantsusport on väga subjektiivne ala ja olulist rolli mängib ka tantsupaari visuaalne väljanägemine. Tantsukostüümide õmblemine on aga suur täppistöö. Ühelt poolt peab õmbleja tundma tantsija keha, maitset ja pisemaidki iseärasusi, teiselt poolt peab tantsija 100% usaldama õmbleja oskusi ja kvaliteeti. Evi Kaasik on Eestis oma ala absoluutne tipp.
Olen õnnelik ja ülimalt tänulik, et sain temaga pikki aastaid suurepärast koostööd teha. Tema nõelaga valmis minule ligi paarsada tööd – võistluskostüümid, trenniriided, isegi koolilõpukleit.
Tänan südamest Evi Kaasikut, sest kindlasti aitas tema professionaalne looming kaasa minu tantsukarjääri edukale edenemisele.
Tekst ja fotod: Kerli Tamm
