Mullu juunis sõitsime Ergo Meieri ja Raul Köstriga võidupüha maratonile ja spordijuttu ajades liikus mõttelend uutele spordiradadele. Kogenud jooksjatena (Ergol maratone 158, minul 114 ja Raulil 48) tõdesime, et just mägimaratonid on need, mis meile sobivad ja väärikust lisavad.
Väljavalituks osutusid Mont Blanci maraton Chamonix’is Prantsusmaal ja Zermatti maraton Šveitsis. Plaan oli leida lisaks mõni kaaslane, võimaliku lennutranspordi ja rendiauto asemel kaalusime ka autoreisi alustamist Eestist. Seoses 22. juunil toimunud Pärnumaa võidupüha maratoniga kujuneski nii, et jooksin koos Ergoga Torilt Pärnusse, et alustada seejärel autoreisi Alpide suunas ja joosta juba kolme päeva pärast esimeses taliolümpialinnas ning sellest omakorda kuue päeva pärast Zermattis. Meiega liitusid vastavalt 29 ja 27 maratoni jooksnud Roman Errapart ja Eve Härm ning toetustiimina Tallinna squash’i-meistrivõistluste hõbe Margit Errapart. Mont Blanci maratonile pääsemiseks vajasime loosiõnne, arstitõendit ja hulganisti varustust. Selleks, et kõik starti pääseksid, oli kavalam registreerida viiekesi koos ja loosiõnne meil oktoobris 2016 oli – pääsesime viiekesi 2271 Mont Blancil startinu hulka.
Kümne päevaga kolm maratoni
Ergo maratonirekord on 3:15, minul 3:19, Romanil 3:22, Raulil 3:29 ja Evel 3:41. Seega oleme sarnase harrastajatasemega ja see on lisaks sobivatele isikuomadustele hea maratonireisi suur eelis. Varasem kogemus mägedest oli suurim Evel, kes on matkanud kahel korral Tour du Mont Blanci radadel, mina olen aastaid tagasi roninud 5621 m kõrgusele Elbruse idatippu. Mõni väiksem küngas nagu Kucuk Demirkacik (3400 m) Türgis ja Mt Sinai Egiptuses (2285 m) on samuti vallutustereas esindatud, kuid sellegipoolest võis meie mägedekogemusi vähesteks pidada. Seda enam oli põhjust muretseda treeningute pärast, kuna Eestis on keeruline mägijooksudeks valmistuda. Harjutasime Nõmmel ja Toompeal ning püüdsime tervena püsida. Raulil juhtus küll jaanuari lõpus suusareisil õnnetus, kuid visa mees paranes ja pani varba mägimaratonide stardijoonele.
Kas ikka teame, mida teeme?
Vahetult enne Alpireisi võistlesime Laulasmaa Ultral, et Türisalu pangal natukenegi tõusude ja languste tunnetust saada. Huumorit saime jooksu lõpuosas, kui Romani nutikas telefon ütles, et Eesti mõistes küllaltki raskel Laulasmaa Ultral oli maratonidistantsil vaid 76 tõusumeetrit, meie olime aga rahuliku tempo juures ajaga 4:47 sellegi poolest üsna väsinud. Võrdlusmoment Mont Blanci 2730 tõusumeetriga tõi maa peale tagasi – kas ikka adume, kuhu jooksma läheme? Mägimaratonidel osalenud sõbrad soovitasid mõni päev varem aklimatiseeruda, kuid kahjuks see meil ei õnnestunud. Teadsime, et järsud tõusud ja langused, hõre õhk ning jooksu pikem kestus (harrastaja võib oma rekordile Mont Blancil kahekordse ja Zermattis pooleteistkordse lisa arvutada) ja võimalik temperatuurikõikumine jooksu erinevates rajalõikudes panevad keha teistmoodi proovile.
Seljatagune vaade Mont Blancile tõi pärast pingutusi pisarad silma.
Populaarne maraton
Kahjuks jäi meil Chamonix’is sooritamata ka n-ö laisa mehe aklimatiseerumine 3842 meetri kõrguse Aiguille du Midi tippu, kuna jõudsime kohale pärastlõunal ja tegelesime stardimaterjalide kättesaamise, pasta-party ja majutuse sisseseadmisega.
Mont Blanci maratoni eripära on kindlasti asjaolu, et kohustuslikku varustust (töötav mobiiltelefon, vile, isiklik joogitops, ellujäämiskile, tuule- ja veekindel kilejopp, joogiseljakott) kontrollitakse enne stardinumbri kätteandmist, alles pärast seda saad stardinumbri ja joogiseljakotile kiibiga lipiku.
Maratoni populaarsust kinnitab asjaolu, et kui varem müüdi pääsmed läbi kümnekonna päevaga, siis nüüd need loositakse. Start asub 1035 meetri kõrgusel Chamonix’ kesklinnas, finiš 2016 meetri kõrgusel Planprazis. Raja kõrgeim punkt Aiguilles des Possettes (2201 meetrit) on 23. kilomeetril ja sealsed vaated on selge ilmaga maalilised.
Varustus loeb
Sel aastal sadas öösel ja hommikul vihma ning jooksu esimeses pooles oli taevas pilves ja tihedas udus. Nii kogesime ehedalt, et varustuse olemasolu on väga vajalik, vilet küll ei puhunud, kuid näiteks kaasavõetud joogiseljakotil oli oluline roll, sest maratonirajal on kokku vaid kuus joogipunkti. Olemasolevates punktides kasutasime isiklikku topsi, et vältida prügi teket, täitsime vajadusel oma joogikotti ja pistsime kaasa mõne müslibatooni.
Mont Blanci maratonil võib kasutada käimiskeppe, aga isiklikult püüan igasugust lisavarustust vältida ja kepid on kindlasti need, mida rajale kaasa ei võtaks. Seetõttu sain vägagi pahaseks, kui püüdsin küll pikivahet hoida, kuid sellegipoolest sain vehklemistrenni kogemuseta lausa kuuel korral üsna valusalt torgata.
Joostes, kõndides, libedal
Maratoni start anti kell 7, olime eestlastega rõõmsalt võistlejaterivi viimaste hulgas. Esimesed kilomeetrid jooksime seenevihmas linnast välja suhteliselt tasasel rajal ning mul oli tegu, et Ergo ja Romani taga tempot hoida. Mõistlik, et kevadel häid aegu jooksnud Ergo püüab ettepoole liikuda, kuid meenub Everesti maratonil jooksnud Erkki Etverki manitsus, et rasked hetked on alles ees. Peagi hakkab metsarada üles-alla kõikuma, kuigi esialgu on tõusud ja langused suhteliselt tasased. Vahemikus 14–16 km õnnestub mul asfaldil allamäge joostes ettepoole nihkuda, nii jõuame Šveitsi piiri lähedale Vallorcine’i külakesse, kus on joogipunkt ja algab kuue kilomeetri pikkune tõus Aigulles des Possettes’i tippu. Jooks katkeb. Kõnnime hanereas vaevaliselt ülespoole. Vihmasajust porisel rajal on ohtlikult libe, saan ka hulgaliselt kepitorkeid. Reibas kõnd viib edasi sarnase aeglusega ja kulutab jooksust vähem energiat. Tipus on tihe udu ja maalilised vaated jäävad kahjuks nägemata. Telefonis kuulen saabunud sõnumite piikse ja loomulikult vaatan järele. Kummaline, et mulle teatatakse piiriületusest ja teise sõnumina võimalusest võtta soodne tervisekindlustus!
Üles-alla
Tuule käes on külm. Kasutan oma varustusest kilejoppi ja tunnen muret, et varjan niimoodi ju stardinumbri. Kõige kõrgemal punktis piiksutab vanem härrasmees stardinumbritel asuvaid kiipe ja kinnitab, et kõik on kõige paremas korras – jookse aga edasi. Algab järsk laskumine mööda kaljuseid radu, ligi kuue kilomeetriga rohkem kui 800 langusmeetrit. Mind hoiatati, et tõenäoliselt tuleb nina maas joosta ja mägedes harjutanud osavad prantslased-šveitslased-itaallased mööda lubada. Tunnen end laskumistel hästi ja jooksen allamäge teistega võrdselt. Põlved on tugevad. Uskumatu, et allamäge jooks võib niivõrd tehniline olla. Jään uusi tõuse ootama, sest siis ei ole kõnd mitte ainult häbiasi, vaid paljudes kohtades lausa hädavajalik ja ainuvõimalik.
Liigutuspisarad
Kohati on niivõrd ilus, teen joogipause, et kuristiku serval linnavaateid nautida, kose juures mütsiga vett võtta või liustikke imetleda. Kuna kilomeetripostidel infot ei jagatud, siis oma asukohta ma täpselt ei tea. Mingil hetkel küsin ja saan teada, et kilomeeter joogipunktini ja sealt veel viis finišini. Ilm on parem ja kohati särab ka päike. Nüüd on juba palav! Palju pole jäänud, kuid … oi kui pikad need lõputõusudega kilomeetrid ikka tundusid. Kiviklibused järsakud … ka kõige lühemad tõusud kõnnitakse troppis ja hanereas, laugjamad osad üritatakse läbida sörkides ning rivi venib taas pikaks ja hõredaks, laskumistel proovivad värskemad ja julgemad veel kohti võita. Näen lund ja katsun järele – hea on panna lund otsaette jahutuseks. Viimane kilomeeter on järsult ülesmäge ja nõuab pingutust, et jooksusammul lõpuni jõuda. Finiš on Mont Blanci mäevaatega ja liigutusest on pisar silmanurgas.
Eestlased olid rõõmsad enne starti ja ka pärast finišit.
Edasi Zermatti
Mont Blanci ja Zermatti maratonide vahele jääb viis puhkepäeva, mille sisustame Vahemere-külastusega. Alustame Annecy järvest ja vanalinnast. Albertville’is käime 1992. aasta taliolümpiamängude muuseumis ning Grenoble’is Bastille’i kindluses ja Mägivägede muuseumis. Veel saavad nähtud Verdoni kanjon, Avignoni vanalinn ja seitsme paavsti residents, Cannes, Nizza, Monaco ja Como järv ning olemegi Zermattis.
Võrreldes Mont Blanciga on Zermatti rada kiirem, see pole nii tehniline, on suuremate langusteta, kuid samas piisavalt salakaval, kuna pikad tõusud asuvad kilomeetritel 8–10, 24–31 ja 39–42. Start antakse St. Niklause linnakeses 1116 meetri kõrgusel, rada jõuab poolele teele Zermattis 1616 m kõrgusel ja finišisse Riffelbergi mägiraudteejaamas 2585 meetril. Zermatti maratonirada kulgeb algul asfaldil ja hiljem kruusateedel. Joogipunkte on Mont Blanciga võrreldes rohkem ja kohustuslikku turvavarustust ei nõuta. Kepid on keelatud ja nii pääsen torkimisest. Samas on Zermatti rajal siiski rohkem kui 1900 tõusumeetrit ning raja teine pool tunduvalt raskem.
Publik sõidab rongiga
Kuigi sellel maratonil on osalejaid vähem ja võistlema pääseb lihtsamalt, kiidan just nende korraldust. Kilomeetritähised on märgitud, joogipunkte piisavalt, transport suurepärane ja võistlejate eest hoolitsetakse suure tähelepanuga.
Stardipauk antakse St. Niklauses eliitjooksjatele kell 8.30, teatejooksjatele 8.35 ja harrastusmaratoonaritele 8.38. Esimene maratonipoolik kulgeb tasaselt ülesmäge ning paralleelselt Vispa jõe ja Zermatti kulgeva raudtee lähistel. Joostes läbime Randa ja Täschi külakesed. Pea samal ajal maratoniga stardib ka kaasaelajatele mõeldud rong, mis veereb aeglaselt jooksuraja kõrval ning kust jooksjatele alpikellade kõlinal häälekalt kaasa elatakse. Meie toetustiimist tegi tubli töö Margit, kes õigetel hetkedel rongiaknal, Zermattis ja 2222 m kõrgusel – 3 km enne lõppu, Riffelalpis – palju energiat jagas.
Raske, aga tehtud!
Esimene pool jooksust kulgeb suhteliselt kergelt, 500 tõusumeetrit jagunevad 21,1 kilomeetrile väga ühtlaselt. Zermattist läbi jõudnud, teeb rada paarikilomeetrise pauna, sisenedes uuesti linna Vispa jõe teisel kaldal ja keerab 24. kilomeetril üles mägede suunas. Järgmised seitse kilomeetrit kujutab endast lakkamatut kõndi ülesmäge Riffelalpi suunas. Rutiinne ülesrühkimine võtab jalad üpris läbi ja ka hapnikukraane hakatakse kinni keerama. 32 km kandis läheb korraks kergemaks ja siin on Matterhorni pildistamiseks sobilikud kohad, kuid kahjuks pole meil taas õnne – pilved ja udumassiiv varjavad vaated.
Rada on kuni 39. kilomeetrini suhteliselt mõnus ja joostav. Riffelalpi raudteejaama juurest algab aga kolmekilomeetrine lõputõus, mida võib pidada isegi raskemaks kui Mont Blancil. Nüüd tundub, et hapnikku enam ei jätku ja olek on uimane. Kombinatsioon kahest mägimaratonist ja hõredast õhust annab lõpuks selgelt märku. Õnneks on kohe finiš! Raske mägimaratoni lõpp viib taas silmad pisarakalkvele.
Mäed tõmbavad!
Soovitan mõlemad maratonid ühisesse reisikavva valida, sest asukoht on Haute Route matkapiirkonnas ja paarisaja kilomeetri läheduses. Küll eri riikides, kuid ilusa looduse rüpes, ja Vahemeri õnnestub eduka kodutöö tulemusena samuti reisiplaanidesse mahutada. Niimoodi saab siduda sporditegemise kultuuriga ning loodusvaikuse ranna- ja linnameluga. Mägedes on külgetõmmet ja neisse austusega suhtudes lubavad nad end ka joostes vallutada!
