2015. aasta Skandinaaviamaade politsei meistrivõistlused peeti Islandil Reykjaviki maratoni raames ning politsei- ja piirivalveametnik Kaisa Kukk võitis mõlemas arvestuses ajaga 2:53.09. Tema on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ja EL eesistumise puhul sportlike riigitöötajate sarjas järgmine külaline.
Mainitud Reykjaviki maratonil esindas Eestit peale Kaisa veel Alar Ridamäe. Võistluspäevale tagasi vaadates meenutab Kaisa, et ilm oli tuuline ja sajune ning võis sekunditega muutuda. Ajavahe Eestiga oli kolm tundi, mis sobis maratoni jooksmiseks ideaalselt, sest startida sai Eesti aja järgi keskpäeval. Kaisa maratonikogemus enne seda piirdus 2014. aasta SEB Tallinna maratoniga, mille ta lõpetas ajaga 2:59.10, kui oli raja läbinud koos kolme tunni tempomeistri Margus Pirksaarega. Nüüd oli aga uus olukord – ei mingeid tempomeistreid ega teadmist, kes ja millise tempoga jookseb ning mis ajaga teised üldse jooksevad.
Tubli saavutus
„Maratoni ja poolmaratoni jooksjad lasti rajale koos ning kuigi numbri värv oli erinev, siis selja tagant seda ei näinud ja seega ei teadnud ka, kes on minu arvestuses. Kuigi tegemist oli minu esimese välismaratoniga ja üldse teise maratoniga elus, siis pean seda siiani kõige kergemaks võistluseks sel distantsil. Jooksin täiesti enesetunde järgi ega vaadanud pulssi,” räägib Kaisa. „Rada oli osaliselt mägine, aga enamasti siiski kergemate killast. Rahvast raja ääres palju kaasa elamas polnud, kuid vaated olid imelised ja sai täiesti pühenduda jooksmisele. Olin umbes 30–32 km jooksnud Alari ees ja alles lõpuosas, kui läks ka tuulisemaks, möödus Alar minust ja lõpetasime mõnesekundilise vahega. Päris lõpp oli küll veidi raskem, kuid võrreldes teiste maratonidega olid jalad nii head, et läksin isegi lõdvestussörgile,” meenutab Kaisa tunamullust saavutust.
Jooksmas Pirital
Inglismaa jalatsiäpardus
Mullu 23. märtsil esindas Kaisa koos Kelly Nevolihhiniga Eestit Euroopa politsei meistrivõistlustel Suurbritannias 8 km pikkusel krossijooksul. Vaid nädal varem tuli ta Portugali laagrist, kus vaevles põlvevigastuse käes ja treenis vaid jalgrattal. Häda oli ka selles, et nad olid Kellyga ainukesed, kes jooksid tossudes naelikuomanike vastu. Neiud arvasid, et ees ootab mägine ja metsamaastikul kulgev krossirada, aga tegelikult oli tegemist täielikult libedal, veeloikude ja poriga kaetud murul toimuva jooksuga. „Tossudega oli pea võimatu joosta, kuna pinnas oli ülilibe. Samas andsime Kellyga oma parima, mina lõpetasin 10. ja Kelly 14. kohal. Saime väga hea kogemuse ja nägime kääre, mis on suurriikide ressursside ja Eesti politsei rahaliste vahendite vahel,” räägib Kaisa.
Alati sportlik
Sportlikku põhja hakkas Kaisa laduma juba lapsepõlves, kui suved vanaema juures maal olid alati liikumist ja aktiivseid tegevusi täis. Paljud tippsportlased ja tublid harrastajad on sirgunud hoovispordist, nii Kaisagi. Linnas olid tema mängukaaslased peamiselt poisid, kellega koos mängiti pallimänge, sõideti jalgrattaga ja korraldati muud sportlikku. Maal meeldis talle telefoni ja arvuti puudumisel rohkem puu otsas ronida, kui näiteks nukkudele kleite õmmelda. Tüdruk pidas füüsilise ja vaimse tasakaalu hoidmiseks lugu raamatute lugemisest ja hiljem ka tantsimisest. Liikumine oli ja on Jõgevamaal elustiil.
Tallinnas 2015
Esimene jooksueeskuju Heino Põldoja
Koolis oli Kaisa lemmikaine loomulikult kehaline kasvatus. Tunnis prooviti erinevaid alasid, näiteks Jõgevale omaselt talvel uisutamist ja hokit. Kooli ajal käis Kaisa tantsutrennides ja tantsugrupiga esinemistel, mängis klassijuhataja juhendamisel võrkpalli. Oma kooli esindas Kaisa maakondlikel võistlustel alati, sest isegi ilma spetsiaalset trenni tegemata oli ta klassi kiireim tüdruk. Teiste vihatud Cooperi test oli kooliajal üks Kaisa lemmikuid. Kevaditi ja sügiseti osales ta Jõgeva pargijooksudel ja käis isa töökaaslase, legendaarse Heino Põldojaga erinevatel maakondlikel jooksuvõistlustel kaasas. Heino oli Kaisa ja ka artikli autori esimene jooksueeskuju. Huvitav, et kuigi Kaisal oli jooksmise vastu huvi ja ka võimeid, ei suunanud keegi teda otseselt jooksmise juurde ja ise ka vajadust ei tundnud. Tagantjärele on selge, et Heino toetas meid isikliku eeskujuga ja soovis, et me ise jooksupisiku üles leiaks.
Väga mitmekülgne
Tantsimine ja muu aktiivne liikumine andsid Kaisale üldise vastupidavuse, nii et ta suutis teistega sel alal võistelda ka ilma trennita. Alles keskkoolis, kui kehalise õpetajaks sai Piret Koll, kutsus ta Kaisa kergejõustikutrenni. Seejärel õppis Kaisa pärast gümnaasiumi sisekaitseakadeemias ja elus tulid uued väljakutsed. Treeneritest oli Piret Koll esimene, kelle juures Kaisa hakkas spetsiaalset jooksutrenni tegema. Tallinnas õppides tegeles ta paar aastat edasi tantsimisega ja oli Sylvesteri võrkpallurite tantsutüdruk. Kui tantsugrupp laiali läks, avastas Kaisa enda jaoks Audenteses Fitnessi rühmatrennid ja sealt edasi otsustas end proovile panna ka rahvaspordiüritustel jooksmises. 2010. aasta Kõrvemaa kevadjooksul märkas teda jooksutreener Olavi Valner, kelle käest ta saigi esimesed nõuanded ja võistluskogemuse, kuidas ja mida teha. Paralleelselt käis Kaisa ka Spartas Marius Unti rasketel treeningutel.
Olümpiasooviga riigiametnik
Pärast poja sündi ja aastast pausi liitus Kaisa Jooksupartneriga, kus olid toeks ja abiks Margus Pirksaar ja Einar Kaigas. Urmas Randma juures treenides on Kaisa isiklikud rekordid paranenud lausa nii, et võiks püüda tiitlivõistluste norme – 2015. aasta hooaja lõpus otsustas Kaisa Valencias ühe plaanivälise maratoni läbida ja üllatuslikult jooksis pingevabalt olümpianormi lähedale. Norm 2:42 viidi tookord 2:45 peale ja Kaisa tulemus jäi sellele alla vaid 29 sekundiga! Kuna õnnestumine jäi normi taga ajamata nii lähedale, sai Kaisa aru, et õigesti treenides võib Tokyo maratoninormi täitmine võimalik olla. Just nimelt võimalik, kuna ta teeb tippsporti riigiametnikuna töötades ja last kasvatades!
Trenn Kaisa juhendamisel
Tööalasest karjäärist
Füüsiline võimekus oli Kaisale erialavaliku tegemisel määrav, sest liikumine oli talle juba koolis hingelähedane. Kaisa ema töötab Jõgeva kohtumajas ja sealt pärineb naise huvi juriidiliste teadmiste vastu. Huvitav on, et Kaisa pääses pärast gümnaasiumi nii Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda kui ka sisekaitseakadeemiasse, kuid valis viimase. Nüüd on ta jõudnud ka politsei- ja piirivalveametis töötades ringiga tagasi spordi juurde. Aastal 2013 PPA-s tööd alustades töötas ta täiskohaga uurijana üldkuritegudes. Töö toimikutega, inimeste välja kutsumine, andmete sisestamine – pidev dokumendikuhi oli laual. Kaisat arendas see tööalaselt, sest mõttetööd oli palju, aga selle töö kõrvalt oli raske trenni jõuda ja lapse jaoks aega leida. Aastast 2016 töötab Kaisa osalise koormusega konvoiteenistuses, kus on olnud ka teised tippsportlased, näiteks Allar Raja.
Kogenud ka ületreeningut
Pärast isiklikku maratonirekordit 2:45.29 oli Kaisa väga heas vormis, kuid vigastusperiood röövis parima plaani tiitlivõistluste normi täita. „Pole saladus, et kui kolmeaastase tööga tõusta väga lähedale tippsportlaste tulemustele, siis on see kindlasti tulnud tervise arvelt. Raskeid treeninguid tegin pärast tööpäeva, kannatas uni ja taastumine. Võistlesin tihti ja eks ülekoormusest ka vigastus „jooksja põlv”, mistõttu pidin jooksmisest pausi tegema,” räägib Kaisa. „Üle sain puhkusega, asendasin treeningud alguses rattasõiduga, aga kuna ma ei osanud seda rahulikult teha, siis pidin ka neist treeningutest loobuma. Kuna olen nüüd kaks viimast aastast oma töö tõttu iseseisvalt treeninud, pole erilisi eesmärke seadnud. Eelmise aasta lõpust olen hädas puusa limapauna põletikuga, mistõttu ei saa ma suurte koormustega treenida. Sel aastal on olnud eesmärk pigem mingit taset hoida, teha kaasa rahvajooksudel ja treenida teisi.”
Tase on ikkagi kõrge
Samas on Kaisa tase ka rahvajooksudel lihtsalt kaasategemise nime all suurepärane, ta on võitnud mitu rahvajooksu, viimati Ülemiste järvejooksu ajaga 53.07. Mingit kindlat treeningkava Kaisal praegu pole. Varem osales ta Treeningpartneri jooksutreeningutel, ent kuna annab nüüd õhtuti ise trenne, siis pole selleks enam võimalust. Kõige pikem päev on neljapäev, kui Kaisa ärkab 6.30, on õhtuni tööl konvois ja pärast seda annab Nõmmel jooksutrenni. Koju Piritale jõuab ta alles õhtul kella kümne paiku. Kui hommikupoolik on vaba, käib ta ise jooksmas ja õhtul annab treeninguid. „Vigastuse tõttu on sel aastal pigem kujunenud nii, et õhtustes trennides kaasategemine ja nädalavahetuse võistlused ongi kogu mu trenn. Kui aega on, käin ka ujumas ja joogas,” räägib ta.
Sportlik algatus
Mullu Pärnus toimunud PPA spordikonverentsil otsustati, et amet peab sportimise poolest rohkem pildil olema. Inimestel on kõrgendatud lootus, et politseinik jõuab kiiresti reageerida, kurjategijale järele joosta ja on füüsiliselt tugev. PPA-s on igal aastal töötajatele sportlikud katsed laskmises, enesekaitses ja jooksmises. Esimest kaht sai varem harjutada, kuid vastupidavust pidi iseseisvalt arendama. Tähtis oli leida organisatsiooni seest töötajad, kes oma kogemustele tuginedes saavad teistele abiks olla, seetõttu võeti PPA spordikonverentsil vastu Kaisa ettepanek luua ametisisene jooksutrenn.
Spordiarmastust edasi andes
Suveperioodil alustati väljas jooksutrennidega, lisaks on Kaisa muul ajal juhendanud Suusahullude gruppi ning maksu- ja tolliameti jooksukooli seltskonda. Tegemist on PPA jooksu- ja üldkehalise treeninguga, mis toimub neli korda nädalas. Tänu Kaisa eeskujule nähakse, et töö ja pere kõrvalt on võimalik trenni teha ja endale edukaid eesmärke seada. „Hea sportlane pole see, kellel on endal head tulemused ja karikad kodus, vaid see, kes suudab spordiarmastust ka väljapoole anda ja teisi spordi juurde tuua,” leiab Kaisa.
Trenn toodab energiat
Hooaja keskel oli Kaisal taastumiseks esmaspäeviti puhke- ja massaažipäev. Pärast seda valdas teda väsimus ja õhtuti trenni andma minnes tundis ta tihti, et üldse ei jaksa. Pärast rasket tööpäeva treeningule tulnud entusiastlike kolleegide sära nähes aga kadus igasugune väsimus ja Kaisa sai ka ise alati energia tagasi – trenn toodab energiat.
Kogenud ka ületreeningut
