Kui lähtuda vanasõnast ,,Käbi ei kuku kännust kaugele”, siis järgnev lugu on ehe näide, et nii see ka on. Selles loos võib julgelt sõna käbi asemel kasutada noort ja värsket käbikest ning känd on tõesti vana ja seisnud unustusse vajununa pikka aega. Alljärgnev lugu toob kännu unustusehõlmast välja ja tutvustab käbikest.
Tänavu 5. juunil toimus MTÜ Spordiajaloo Klubi Alfred eestvedamisel ja Eesti Spordiseltsi Kalev kaasabil mälestusüritus ,,Jaan Kikkas 125”. Ürituse raames avati mehe viimases puhkepaigas – Liiva kalmistul – uus hauakivi, Kalevi majas peeti vastavateemalist ajalootundi ja Eesti Post esitles tervikasja. Kes oli Jaan Kikka
Jalgratturist tõstjaks
Jaan Kikkas sündis 1892. aasta 5. juunil Võrumaal Hargla kihelkonnas Laanemetsa külas. Tema sünnikohaks on teatmeteostes märgitud Valga linn, kuid täpsemal uurimisel selgus, et mees nägi ilmavalgust hoopis mainitud kohas. Kui Jaan oli 9-aastane, kolis ta koos vanematega Venemaale Peterburi kubermangu Jablonitsa külla. Noormees hakkas harrastama jalgrattasõitu ja tuli Petrogradi esivõistlustel auhinnalistele kohtadele. Jablonitsast, kus oli küllaltki suur eestlaste kogukond, leidis ta ka oma tulevase abikaasa. Varsti muutus Venemaal olukord ärevaks ja 1919. aasta lõpus opteerus perekond Eesti Vabariiki, kus nende elukohaks sai Valga linn. Aasta hiljem sündis perre poeg Voldemar. Valgas tutvus Jaan Kikkas Alfred Neulandiga ja sellest hetkest alates sai jalgratturist tõstja. Treeningud Neulandi juhendamisel kandsid vilja ja juba 1921. aasta Eesti meistrivõistlustel võitis ta Valga Kaitseliidu spordiringi esindades poolraskekaalus pronksmedali. Seejärel kolisid Kikkad Tartusse. Tartu Kalevi liikmena võitis ta 1922. aastal teise Eesti meistrivõistluste pronksi, aasta hiljem hõbeda. Eestit esindades tuli sama värvi medal ka Göteborgi mängudelt. Samal aastal sündis perre teine poeg Viktor.
Tähetund Pariisis
Kuigi 1924. aasta Eesti meistrivõistlused Kikkal ebaõnnestusid, arvati ta vabariigi olümpiakoondisse. Samal aastal kolis perekond Tallinna, kus perepea asus tööle Noblessneri tehasesse. Pariisi olümpiamängud olid Jaan Kikka elu tähetund: oma esimese treeneri Alfred Neulandiga ühes kaalukategoorias võisteldes sai ta olümpiapronksi. Selle võistluse kohta võib julgelt öelda, et Neuland kaotas üllatuslikult kulla, aga Kikkas võitis üllatuslikult pronksi. Enne viimast tõsteviisi oli ta neljandal kohal, 10 kg maas kolmandal kohal olevast egiptlasest Ahmed Samyst. Et pronksmedalit võita, pidi ta tõukama maailmarekordi 127,5 kg. Sellega sai meie atleet suurepäraselt hakkama. Nii võitis Eesti esimest ja seni viimast korda suveolümpiamängude ajaloos ühel alal kaks medalit!
Oma viimase Eesti meistrivõistluste medali – kulla – võitis Jaan Kikkas 1925. aastal. Pärast seda tõmbus ta suurest spordist tagasi nagu kõik meie esimese laine tõstjad. Viimane suurem võistlus oli Kikkal 1928. aastal Moskvas peetud I üleliidulisel spartakiaadil, kuid auhinnalisele kohale ta seal ei jõudnud.
Tervikasi Jaan Kikkas 125.
Võitlema peab
Pärast nimevahetust (Jaan Kikkast sai Juhan Kikas) 1936. aastal asutas mees omanimelise metallitöökoja. Uue nime all sai ta aga elada ja tegutseda vaid kaheksa aastat – Juhan Kikas hukkus Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944.
Voldemari poeg Vello Kikas meenutab: Isa ja vanaema rääkisid vanaisa Juhanist väga vähe. Isa mainis vaid, et vanaisa lemmikütluseks oli: ,,Elu on võitlus ja võitlema peab.” Vanaema aga meenutas sageli oma abikaasa surmasaamist. Nad elasid tollal sakslaste staabi läheduses. Pommitamise ajal oli vanaisa läinud nende maja ees haavata saanud sõpra päästma. Sõber jäi ellu, kuid tema päästja hukkus.Mäletan, et mängisime vendadega lapsepõlves vanaisa medalitega, aga kuhu need said, ei oska tõesti öelda. Ehk andis vanaema medalid oma teisele pojale, onu Viktorile, kes käis mitmel korral meil Rootsist külas. Loodan väga, et vanaisa Juhani medalite saatus saab ükskord selgeks.
Elise Marie Väljaots
Sporditraditsioonid jätkuvad
Mälestusüritusel viibis ka kena noor daam Elise Marie Väljaots Islandilt. Temaga juttu puhudes selgus, et Jaan Kikkas (ehk Juhan Kikas, nagu sugulased olümpiameest meenutasid) oli neiule vanavanavanaisa (Vello K. tütretütar) ja et Elise Marie on tubli sporditüdruk, kes esindanud rahvusvahelisel areenil nii Eestit kui Islandit. Tegime temagagi pisut juttu.
Elise Marie, millal sa teada said, et sul on olümpiamedalivõitjast esiisa?
Ikka päris väiksena. Olen küll sündinud Tallinnas (16.05.1994), aga kui olin kolmekuune, kolisid mu vanemad Islandile ja sinna me olemegi elama jäänud.
Island on nüüd tugev spordiriik. Kuidas selline areng on saavutatud?
Riik maksab sportimise osaliselt kinni. Iga kooliikka jõudnud laps saab riigilt kirja ja õiguse rahalisele toetusele, mis katab enamiku spordikooli kuludest. Siis on kõikidel, vaatamata pereoludele, sarnased võimalused spordist osa võtta ja tutvuda eri aladega, mille hulgast leida endale see õige ja sobiv. Sporti panustab riik tõesti palju ja nii ongi areng saavutatud.
Milliste aladega oled tegelnud? Kas ka tõstmisega?
Ka tõstespordiga olen kokku puutunud, aga mitte klassikalise, vaid jõutõstmisega. Minu lemmikaladeks on aga kujunenud talialad. Olen seetõttu saanud küllaltki palju reisida. Algul tegelesin mäesuusatamisega, treenisin professionaalsel tasemel Austria ja Itaalia mäesuusakeskustes. Esindasin Eestit 2011. aastal nii juunioride MM-il Šveitsis Crans Montanas (slaalomis 45., suurslaalomis diskvalifitseeriti) kui ka Euroopa Noorte Olümpiafestivalil Tšehhis Liberecis (slaalomis 42., suurslaalomis 48.). 2009. aastal sain Soomes toimunud Eesti meistrivõistlustel (täiskasvanute klassis) suurslaalomis II ja ülisuurslaalomis III koha.
Jäähokiga puutusin kokku 2009. aastal tänu oma õpetajale Ingvar Thor Jónssonile, kes on Islandi jäähokimeeskonna kapten. Meie klass elas Ingvarile alati kaasa ja tundis huvi tema tegemiste vastu. Sageli käisime ka meeskonna mänge vaatamas. Sel ajal oli jäähoki mulle lihtsalt meelelahutus. Mäesuusatamine on aga küllaltki vigastustealdis spordiala. Ükskord Austrias treenides sõideti mulle tagant sisse ja mu jalg sai vigastada. Ega ma päris terveks ei saanudki, kand paistetas tihti üles ja pidin sageli treeningpause tegema. Pärast juunioride maailmameistrivõistlusi jõudsin järeldusele, et aitab mäesuusatamisest. MM-ile järgnenud olümpiafestival jäigi minu mäesuusakarjääris viimaseks. Just Euroopa Noorte Olümpiafestivalil süvenes mu huvi jäähoki vastu. Mäesuusavõistlused olid hommikuti ja pärast lõunat tekkis võimalus hokimänge vaatama minna.
Kas edaspidi oled olnud ainult hokimängija? Palun iseloomusta Islandi naiste jäähokit.
Jah, mulle jäähoki meeldib. Kogu oma senise karjääri jooksul olen olnud väravavaht ja usun, et nii ka jääb. 2013. aastal liitusin naisharrastajate liigaga, aasta hiljem olin juba Islandi naistekoondise varuväravavaht. Hooajal 2015/2016 Skautafélag Akureyraris mängides tulin Islandi meistriks ja mind tunnistati naiste meistriliiga parimaks mängijaks. 2016. aastal läksin õppima Glasgow’ ülikooli – õpin füsioloogiat spordi ja toitumisteaduse baasil, uurin, kuidas need inimeste fundamentaalseid eluprotsesse mõjutavad – ning minu naiskonnaks sai Suurbritannia naiste meistriliigas osalev Solway Sharks Ladies. Islandi koondises olen tõusnud aga põhiväravavahiks. Selleks tuli seada selge eesmärk ja teha väga palju tööd.
Kui võrrelda Islandi ja Suurbritannia naiste jäähokit, siis võib kindlalt väita, et viimane on jõulisem ja ka tehnilisem. Islandi naiste jäähoki on siiski alles lapsekingades. Meistriliiga asutasid kolm klubi 1998. aastal. Viimasel aastakümnel on aga märgata elavnemist ja seda suuresti tänu kanadalanna Sarah Smileyle, kes kolis Akureurisse 2006. aastal pärast karjääri lõppu rahvuslikus naiste hokiliigas. Smiley kutsuti Islandile arendama naiste jäähokit ja sellega on ta suurepäraselt hakkama saanud, mängijate arv on neljakordistunud. Ta oli pikka aega ka naiste koondise peatreener.
Milliste riikidega Island maailmameistrivõistlustel ühes grupis mängib? Kuidas on läinud?
Islandi naised mängivad MM-il II divisjoni B-grupis, kohtadele 27–32. Olen osalenud maailmameistrivõistlustel kolm korda: 2015. olin koondise teine number, 2016. ja 2017. aastal põhiväravavaht. Hästi mängisime mullu Hispaanias (III koht, kokkuvõttes 29.). Võitsime Uus-Meremaad (8:2), Türgit (7:2) ja Mehhikot (2:0), kaotasime aga napilt 2:3 nii Austraaliale kui ka Hispaaniale. Olin turniiri paremuselt kolmas väravavaht. Tänavu kodus toimunud MM-il nii hästi ei läinud (4., kokkuvõttes 30.), jäime alla Hispaaniale (1:3), Uus-Meremaale (3:4) ja esikohale tulnud Mehhikole (2:4); võitsime Türgit (6:0) ja Rumeeniat (7:2).
Sa kasutad kaislandipärast nime Valmarsdóttir. Kas tunned end eestlannana või islandlannana?
Seda küsimust küsitakse minult päris tihti. Olin sülelaps, kui vanematega Islandile kolisin. Kodus olen suhelnud ema-isaga eesti, kolm aastat noorema venna Magnus Mariga islandi keeles ja mõtlen samuti islandi keeles. Minus voolab eesti veri ja mul on ka Eesti kodakondsus lisaks Islandi omale, kuid pisut rohkem tunnen ma end siiski islandlannana. Olen ju terve elu Islandil elanud.
Jalgratturist tõstjaks
