Cheerleading on spordiala, mis nõuab tantsijatelt tõsist pühendumist, pakkudes sellega vaatajale emotsiooni ja meelelahutust ning andes sportlastele jõudu juurde. Spordivõistlustel näeme ainult tantsutüdrukute raske töö tulemust, aga seda, kuidas selleni jõutakse, uurisime lähemalt kahelt kogenud tantsutüdrukult.
Hanna Maria Rool ja Marin Saagpakk on kaks TTÜ tantsutüdrukut, kes oma igapäevatöö kõrvalt leiavad aega olla ka professionaalsed tantsijad. Marin on pärit Kuressaarest, kuid tänaseks elab Tallinnas ja töötab lasteaiaõpetajana. TTÜ tantsutüdrukutega liitus ta Tallinna ülikooli õppima tulles ja tänaseks jookseb tal juba kaheksas hooaeg. Sellest hooajast on Marinil uus väljakutse olla ka kõige pisemate TTÜ tantsutüdrukute peatreener.
Hanna õpib Gustav Adolfi gümnaasiumi 10. klassis ning TTÜ tantsutüdrukute ridades on tema juba kolmandat aastat. Hanna on mitmekülgne tüdruk, kes enne tantsu juurde jõudmist proovis erinevaid tegevusi, näiteks kergejõustikku, koorilaulu, tennist ja etlemist. Nüüd tunneb ta, et tants on tema jaoks see õige.
Tants on see õige
Marin tegeles Saaremaal elades võistlustantsuga ja tema soov oli tantsuga jätkata. Tallinna kolides sattus ta juhuslikult TTÜ tantsutüdrukute trenni ja sinna ta jäigi, takistuseks ei saanud seegi, et õpinguid alustas Marin sootuks teises ülikoolis.
Hanna sattus tantsutrenni juhuslikult sama trupi tantsija Paula Runneli kaudu, kelle soovitusel sai esimesse proovitrenni mindud, ja sellest hetkest oli Hanna kindel, et tahab seda teed jätkata. „Sügisel 2015 läksin katsetele ja pääsesin tiimi,” räägib Hanna rahulolevalt.
Isiklikud eesmärgid on seotud tantsuga
Tantsule suurt rõhku paneva Hanna eesmärk on saada painduvamaks, et ükspäev kolm spagaati ilma raskusteta maha saada. Lisaks on Hannat paelunud flyeri’ks (lendajaks) olemine. „Tahaksin olla tõstegrupis see, keda lae alla lennutatakse,” unistab Hanna. Samas tunnistab ta, et sinna jõudmiseks on vaja palju treenida.
Marinil on aga aja jooksul olnud nii isiklikke kui ka grupisiseseid eesmärke, millest paljud on ka saavutatud. „Suurim soov ja üldine eesmärk oleks arendada Eestis cheerleading’ut kui spordiala ning olla selles vallas eeskujuks,” ütleb Marin.
Mõlemad tüdrukud unistavad kõrgetest kohtadest Põlva tantstüdrukute festival-võistlusel, mis on ühtlasi ka Eesti tähtsaim tantsutüdrukute mõõduvõtt, kust eelmisel aastal ka võit koju toodi. „Kolmandaks tuli meie võrgutiim ja järelkasv oli kuues,” räägib Hanna. Viimastel aastatel on tüdrukud käinud ka Lätis Best Show’l, kus eelmisel aastal saavutas korvpalli- ja võrkpalli ühistiim väga napi teise koha. Marini soov on tiimiga ära käia ka chearleading’u Euroopa meistrivõistlustel.
Kolmest kuni kuue trennini nädalas
Kooli ja muude tegemiste kõrvalt tuleb Hannal leida nädalas vähemalt kolm päeva trenniks. „Enne võistlusi toimuvad meil ka lisatrennid, seega võib juhtuda, et tavalise kolme asemel on viis kuni kuus trenni nädalas,” räägib Hanna. Marini nädalas on aga viis trenni: tantsutrennid, akrobaatika ja jõusaal. „Ühe treeningu kestus on kuni kaks tundi ning esinemis- ja võistlusperioodil toimuvad ka lisatrennid,” ütleb Marin.
Ilma pühendumuseta ei ole ka saavutusi
Selleks, et olla tasemel ja teistest mitte maha jääda, ei tohi trennidest puududa. „See nõuab ikka väga suurt pühendumust, kuna muidu sellel alal lihtsalt läbi ei löö,” lausub Marin, lisades veel, et need, kes on tiimi pääsenud, kuid panustada ei soovi, langevad väga kiiresti välja. „Teatava taseme saavutamiseks on trennides maksimaalne kohalolek on väga oluline, seega puudun ainult väga-väga mõjuvatel põhjustel,” ütleb Hanna. Eriti tähtsaks peavad tüdrukud kohalolekut just akrobaatikas, sest seal võib ühe trenniga palju maha jääda.
Natukene hirmutunnet on hea
Tüdrukud motivatsioonipuuduse üle ei kurda, kuid natukene hirmu peab ikka tundma. „Ilma hirmuta ei saaks elemente korralikult sooritada, sest liigne enesekindlus võib hoopiski kahjuks tulla,” arvab Hanna. Marin on positsioonilt flyer, kes seisab hirmuga silmitsi kogu aeg. „Kui on usaldus nende vastu, kes sind viskavad ja spot’ivad (turvavad), siis ei ole mingit probleemi,” ütleb Marin. Alustavat tantsijat aga tüdrukud ära ehmatada ei taha. „Keegi kohe saltosid tegema ei pane,” räägib Hanna. „Alustatakse eelharjutustest ja lihtsamatest sammudest, liikudes ülespoole, kuni lõpuks oled suuteline elementi sooritama,” julgustab Hanna. „Ükski asi ei tule esimese korraga välja, harjutada on vaja,” lisab Marin.
Omadele kaasa elamas
Marin tunnistab, et tantsimisega alustades ei teadnud ta korvpallist mitte kui midagi, kuid nüüd jälgib ta mänge ka vabal ajal. Ka Hanna ütleb, et tänu mängudele on ta korv- ja võrkpallist rohkem aru saama hakanud. See, kellele tüdrukud mängudel pöialt hoiavad, on ilmselge. „Kuna oleme TTÜ tantsutüdrukud, oleme muidugi TTÜ poolt, koondisemängudel aga ilmselgelt Eesti poolt,” selgitab Hanna. Marin meenutab 2015. aasta kogemust, kui käidi korvpalli Euroopa meistrivõistlustel Riias tantsimas ja platsi ääres tuli jääda erapooletuks. „Eesti mängude ajal oli see väga keeruline ülesanne,” ütleb Marin. „Kui me pole platsil tantsimas, siis oleme oma sahistajatega platsi kõrval ja elame valjult kaasa,” ütlevad tüdrukud ühest suust.
Uutele tulijatele uks lahti
Igal sügisel avaneb kõigile soovijatele võimalus minna katsetele, kus valitakse välja TTÜ tantsutüdrukute tiimi jaoks sobivaimad kandidaadid. Need, kes valituks ei osutu, ei pea kurvastama, sest TTÜ tantsutüdrukutel on ka harrastustiim, kust on võimalus eri gruppidesse edasi liikuda. Hanna julgustab uusi tüdrukuid proovima: „Treenerid on sõbralikud ja aitavad tehniliselt ning ka kõige muuga.”
TTÜ tantsutüdrukute üks omadus on ka mitmekülgsus. „Me katsetame ja proovime väga palju eri tantsustiile, samal ajal ka cheerleading’ut, mis mujal maailmas on täiesti eraldiseisev spordiala, üritame leida kuldset keskteed, et kõigele võimalus anda,” räägib Marin.
Eeskujud aitavad edasi liikuda
Marinil on eeskujusid palju, näiteks toob ta oma ema. „Lisaks on mulle eeskujuks ka tantsutüdrukute hing ja minu hea sõbranna Sandra Raju, kellelt olen palju õppinud nii spordi kui ka muude väärtuste kohta.” Sandra on ka üks peamine põhjus, miks Marin esialgu üldse tantsutüdrukute truppi pidama jäi. „Lisaks on mul suur austus ja tänutunne Laura Karindi ja Elli Valla vastu, kes kunagi otsustasid tantsutüdrukute pundi luua ja on suutnud selle üle kivide ja kändude nii kaugele vedada,” räägib Marin.
Hanna peab suurimateks eeskujudeks treenereid ja tiimikaaslasi, kellelt on, mida õppida. „Tiim on sama tugev kui selle kõige nõrgem lüli, seega tuleb endast alati kõik anda,” ütleb Hanna.
Tekst: Taisi Kõiv
Fotod: erakogu
