Eesti maastikuratturite koondis sündis vaid aasta tagasi, kui omavahel istusid maastikusõidu tuleviku üle arutamiseks maha Martin Loo treener Karmen Reinpõld ja Eesti Jalgratturite Liidu juhatuse liige Sulev Lipp.
Murekohaks oli olümpiale kvalifitseerumise reglement, mis vaatamata Martini tugevatele tulemustele jättis Eesti parima maastikuratturi Rio de Janeiro mängudest eemale. Maailma edetabeli 17. koht ei andnudki olümpiapääset. Aga, miks? Reglement nägi ette, et kvalifitseerumise punktisumma koguneb iga riigi kolme parema sõitja punktide liitmisel. Loo üritas olümpiapääset lunastada teiste tugevate sõitjate puudumise tõttu üksinda. Ta suutiski tõsta Eesti riikide edetabelis 26. kohale, ent otsepääsme said vaid 23 edukamat riiki. Individuaalses edetabelis oli Loo sel hetkel oma karjääri kõrgeimal, 17. kohal. Samal aastal võitis ta Euroopa meistrivõistlustel 11. koha ja MK-sarja parimaks tulemuseks oli Saksamaa etapilt teenitud 11. koht. Seega eestlase olümpiamängudelt eemale jäämine oli ilmselge ülekohus.
Foto: Eerik Överus
Süsteemne lähenemine
Arutelu käigus jõudsid Reinpõld ja Lipp ühiselt arusaamani, et Eesti maastikurattasport nõuab süsteemset lähenemist. Seepärast loodi Eesti maastikuratturite koondis, et kasvatada Loo kõrvale lähiaastatega väärilist järelkasvu ja teenida süsteemse tööga vähemalt ühele Eesti maastikusõitjale olümpiapääse 2020. aasta Tokyo olümpiamängudele. See on Eesti maastikurattaspordis uudne lähenemine, kus töötatakse päevast päeva mitme aasta kaugusel olevate eesmärkide nimel.
Maastikusõit on populaarne
Eesti maastikuratturite koondise põhisõitjad on Martin Loo, Janika Lõiv ja Markus Pajur. Seda seepärast, et XCO ehk maastikukross on ainus maastikusõidu olümpiaala. Lisaks on koondist maailmas esindamas maastikumaratonisõitjad Greete Steinburg, Peeter Pruus ja Peeter Tarvis. Lisaks neile sportlastele saavad koondise tegevusest osa paljud teised noored maastikusõiduhuvilised, kellele luuakse erinevaid võimalusi välisvõistlustel osalemiseks. „Noortel on olemas väga suur huvi ala vastu,” tõdeb Eesti maastikuratturite koondise peatreener Reinpõld. „Nende huvi säilitamiseks loodi Eestisse olümpiakrossi võistlussari, mis oma tehniliste radadega meenutab välismaailmas toimuvat.”
Võistlussari koosneb seitsmest etapist läbi koduse rattahooaja ning lisaks noor- ja eliitratturitele oodatakse starti ka kõiki harrastajaid, kes tahavad end tehnilistel radadel proovile panna.
Foto: A.Diaz
Esimene hooaeg möödus edukalt
Juba esimesel tegutsemisaastal sõitis värskelt loodud Eesti maastikuratturite koondis aprilli lõpus noorte sportlastega Rootsi ja Norra UCI (Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu) profikategooriaga võidusõitudele. Kõrget potentsiaali maailma tippu jõudmiseks nähti kohe, sest UCI 2. kategooriaga sõidul võitis juunioride esikoha Markus Pajur. Noormehele oli see esimene võit sedavõrd kõrgel tasemel. Esikolmikusse mahuti veel ühel ja esikümnesse viiel korral. Lisaks võisteldi ühiselt Eesti koondise eest Itaalias toimunud mägirattakrossi Euroopa meistrivõistlustel, kus täieliku õnnestumiseni ei jõutud ja meie parimana saavutas Loo 31. koha.
Uuel hooajal samm edasi
Tänavusel hooajal alustab Loo kõrval MK-etappidel sõitmist Janika Lõiv, kes alles 2014. aasta hüppeliigesevigastuse tõttu jooksutossud rattakingade vastu vahetas. Ta ei aimanud sel hetkel, et suudab vaid paari aastaga Eesti maastikuratturite paremikku tõusta. Juba möödunud hooaja lõpus pani Lõiv end proovile maailma paremikuga Val di Sole MK-etapil Itaalias. Protokolli sai endine kesk- ja pikamaajooksja kirja 54. koha. Selleks, et uuel hooajal samm edasi astuda, elab ja treenib graafilise disainerina töötav Lõiv Hispaanias. „Esimesel MK-sarja täispikal hooajal on Janika eesmärk eelkõige koguda kogemusi tippradadel maailma paremikuga võisteldes,” räägib treener Reinpõld. „Strateegiliselt tähtsad on ka UCI reitingupunktid, mille alusel antakse võistlejatele stardipositsioonid. Olümpiakrossis on sel eriti suur tähtsus.”
Loo ja Lõivu kõrval on maastikurattasõidule pühendunud 18-aastane Pajur. „Janika ja Markuse puhul on suuremas pildis vaadatuna eesmärk teha paari aasta jooksul üldises võimekuses märgatav hüpe, sest nad on veel väljaarenemata sportlased,” jätkab Reinpõld. „Martinil on vastupidi, ta pigem hoiab seniseid koormuseid ja taset, mille on aastate jooksul saavutanud.” Uuest aastast elab ja treenib Loo Põhja-Itaalias. Maastikuratturite koondise esisõitja peamine eesmärk on võita kõrgeid kohti MK-sarjast ja tiitlivõistlustelt.
Foto: Juri Vsivtsev
Plaanis on rahvusvaheline võistluskalender
Kõik maastikuratturite koondise põhisõitjad on juba UCI kategooriaga võistlustel oma hooaega alustanud. Kui Pajur ja Lõiv tegid seda veebruaris Hispaanias ja teenisid UCI kõrgeima kategooria (HC) võistluselt vastavalt 13. ja 26. koha, siis Loo võitis Itaalias 2. kategooria võistluselt koondise selle hooaja esimese poodiumikoha ja oli kolmas. MK-sarja alustas Loo 32. kohaga.
Maastikuratturite koondis võistleb tänavu lisaks kõikidele MK-sarja etappidele ka XCO ja maastikumaratonide tiitlivõistlustel üle maailma. Kõrgetasemelisi tippvõistlusi täiendatakse ka teiste UCI-kategooria sõitudega mitmel pool välismaal. Lisaks plaanitakse korraldada pikemaid ühiseid treening- ja võistluslaagreid, kus koondise põhisõitjad ja noored saavad pikemalt treenida ja võistelda nõudlikel maastikuradadel Euroopa eri paigus– seda kõike selleks, et spordisõbrad saaksid üle mitme aasta maastikuratturitele olümpiamängudel kaasa elada.
Koondise taustajõud
Lisaks peatreenerile ja sõitjatele tegutsevad koondises vabatahtlikkuse alusel ka füsioterapeut, spordipsühholoog, mänedžer, mehaanik, turundusspetsialist ja teised taustajõud, kes aitavad igapäevaseid küsimusi, sh võistluste logistikat lahendada. „Igaüks panustab maksimaalselt koondise tegevusse just oma valdkonnas, et jõuda ühise eesmärgini,” ütleb Reinpõld.
