Kõik oleme näinud tempokaid videoklippe kuulsate rock-bändide esinemistest, kus reeglina üheks kõige higisema särgiga osaliseks on taustal aktiivselt vehkiv trummar. Kui palju erinevad rütmiinstrumendid tegelikult füüsilist võimekust nõuavad ja mil viisil võib trummareid sportlastega võrrelda? Küsisime vastuseid nimekalt muusikult Reigo Ahvenalt.
Laseme algatuseks mehel ennast ise tutvustada: „Reigo Ahven on muusik, ettevõtja, pedagoog ja meelelahutaja. Minu igapäevane leib tuleb pillimängimisest ja ürituste produtseerimisest. Mängin jazz-muusikuna Reigo Ahven Trios ning lisaks ka Lenna ja Maarja Liis-Ilusa taustabändis. Vabakutselisena osalen veel ka mitmes eri projektis.”
Ahvena kirg ja töö on veel ka erinevate trummimänguprojektide vedamine ning mehe enda sõnul peaks tema käes olema mitteametlik rekord trummimängu töötubade korraldamises, kus ta on mänginud trumme koos umbes 100 000 lapse ja 50 000 täiskasvanuga. Ettevõtluse poole pealt on mehel jazz’i-klubi Philly Joe’s Tallinn ja ühe Brasiilia sõbraga lõi ta Eesti esimese sambakooli Macieira de Ouro ehk Kuldõunapuu.
Jalgpallisõbrad teavad kindlasti A Le Coqi Löögirühma nimelist trummikollektiivi, mida Ahven veab ning mis koondisemängude eel ja vaheajal alati oma rütmidega staadioni kajama paneb.
Seljakotis vaid trummipulgad ja pall
„Noorena tegelesin eri spordialadega, kuid kõige rohkem paelus mind jalgpall. Vanemad panid mind ka rahvatantsuansamblisse Sõleke, millega kaasnes huvitaval kombel väga lai spekter erinevaid füüsilisi tegevusi. Laagrites mängisime kõiki maailma mänge ja kuna seal oli tõsisemaid jalgpallihuvilisi, hakkasime mõne sõbraga käima spordisaalis jalgpalli mängimas,” meenutab Ahven noorusaega.
Pallimänguga spordihuvilised noored poisid toona ei piirdunud, julgelt mindi sisse ka jõusaali uksest, kus isekeskis õpiti ära erinevad harjutused, ja niimoodi tegutseti aktiivselt mitu aastat. „Pidevalt olid randmed kipsis, aga rõõmu oli palju. Nagu mu naine ütleb, siis mul olid toona seljakotis ainult trummipulgad ja jalgpallipall,” naljatab Ahven oma sporditausta üle.
Jooga ja poks
Kuna mees paindub enda sõnul sama palju nagu rehavars, siis on plaanis hakata tegelema joogaga, mida ta sai hiljuti proovida ühes trummimängu töötoas. „Kuna tahan ka vanas eas ise tossupaelu kinni siduda, siis jooga võiks olla see, mis minu graafikusse sobib.”
Seni on Ahven vormi hoidnud kodustes tingimustes keharaskusega tehtavate harjutustega, mis on üle võetud poksitreeningutest. „Iga treener muidugi ütleks, et näiteks mu seljalihased on arenenud sama hästi kui ühel keskmisel kalmaaril. Ehk siis kindlasti võiks rohkem neid asju teha,” muigab mees.
Poksihuvi aitab Eestis olles rahuldada Liivalaia tänaval asuv poksiklubi Kalev, kus aktiivselt käib harjutamas Ahvena vanem poeg. „Selle klubi eestvedaja Tõnis Grinkin on heas mõttes süüdi selles, et poks ei mõju mulle ja minu lähedastele inimestele vägivallatsemisena, vaid on selline härrasmeeste sport, kus treeningtiimis on väga palju soojust.”
Trummar kui mitmekülgne sportlane
Ahvena sõnul on trummarile füüsiline vorm väga oluline, kuna koos psüühilise seisundiga määrab see ära, kuidas tema mängitu publikuni kõlab. „Paljud tipptrummarid, kes mängivad suurtel staadionidel ühe tuuri jooksul kuni 90 korda, teavad, et see on suur füüsiline koormus. Kas just päris tippspordiga võrreldav, aga midagi sarnast seal on.”
Trummimängu läbi ja lõhki tundva mehe arvates on aga selle tegevusega seotud füüsiline koormus veidi teistsugune kui tavainimesed arvavad. „Trummarile pole niivõrd oluline jõud kui kiirendus. Mul endal läks karjääri alguses igasuguse jämedusega trummipulki pidevalt katki, kuid nüüd, enam kui 20 aastat hiljem juhtub seda aina vähem ja vähem. Enam ei tao ma toore jõuga, vaid tehnika on asjaga tegeledes arenenud ja lihaste koostöö paranenud.”
Staadionikontsert on väljakutse
Füüsiline koormus trummimängul erineb palju ka stiilide lõikes ja üllataval kombel mängib suurt rolli ka ruum, mida bändil tuleb oma muusikaga täita. Väiksematel salongiesinemistel pole vaja jämedaid pulki kasutada, kuid staadionikontsert on trummari jaoks hoopis teine väljakutse – tuleb mängida jõulisemalt ja valjemalt ning see nõuab ka kehaliselt rohkem.
„Kui ma kunagi Lenny Kravitzit soojendasin, siis kontserdiks ette valmistades nägin, kuidas Cindy Blackman ja Kravitz ise trumme mängisid. Tundus kohe, et nemad on harjunud staadionidel mängima ja füüsiline ettevalmistus on selle jaoks piisav. Eestlastele on suured kontserdipaigad pigem ikka erandjuhtum ja minu jaoks oli väljakutse neid trumme seal lajatada,” meenutab Ahven võrdlust maailma tippudega.
Keha saab koormuse
„Ühe põhilise asjana räägivad kõik trummarid, et ükskõik, millise helinivoo juures mängides, peab hoidma head rütmi, mis oleks aktiivne ja edasiviiv, mitte üleenergiline. Seetõttu peab kontrolli all hoidma oma hingamist ja kehaasendit – õlad tuleb hoida all, kontrollida näolihaseid ja pingutuste vahel tuleb kogu aeg leida momente lõdvestuseks,” läheb Ahven sügavamale trummimängukunsti detailidesse. Tema sõnul võib trummarite puhul paralleele otsida paljudest spordialadest ja kasuks tuleb sportlik mitmekülgsus. „Trummimängul on palju seoseid kõikide korduvaid liigutusi nõudvate aladega nagu jooksmine, suusatamine ja ujumine.Palju võrdlusi tuuakse näiteks vibuspordi ja golfiga, kus on oluline väga täpne sooritus. Samas olen tähele pannud, et trummarid vajavad meeskonnamängude kogemust, et nad suudaks sulanduda paremini ansamblisse.”
Trummarite kõige probleemsemaks kohaks on käsivarte kõrval reeglina alaselg ja tihti saadakse veidi liiga hilja aru, et tool, millel iga päev istutakse, on üks tähtsamaid trummikomplekti osi. „Kui alustatakse, siis kõige tähtsamad on trummid, taldrikud ja kõik tehnilised lisavidinad … tooli peale hakatakse mõtlema alles siis, kui aastaid on kasutatud suvalisi toole ja keha keskosale meeletult vatti antud.”
Muusikutele pole sport võõras
Erilist soojendust Ahven enne lavale minekut ei tee, kuna tema sõnul hoolitseb isegi vanas eas (36-aastasena – toim.) vallanduv adrenaliin selle eest, et keha saab esinemiseks valmis. „Tean, et peaksin korralikuma soojenduse tegema, kuid piirdun praegu vaid randmete ja oma probleemse parema jalaga. Kui saan ennast hommikul paar tundi soojaks mängida, siis see kestab mu sees kuni õhtuse kontserdini.”
Ennast paigutab meie loo peakangelane muusikute ringkondades sportlikkuse printsiibilt spektri alumisse otsa. „Minu kallis sõber, dirigent Mihhail Gerts käib isegi kolmemillimeetrise lumega kümneid kilomeetreid suusatamas, Tanel Padar on olnud pidevalt aktiivne, aga nüüd on ta juba nagu tippsportlane. Kauaaegne bändikaaslane Koit Toome on olnud suur rallispordihuviline, Joel-Rasmus Remmelist oleks võinud vabalt saada jalgpallur, Uku Suviste tegeleb juba peaaegu kulturismiga ja neid näiteid on veel ja veel.”
„Laulmine on selgelt alahinnatud ja ei arvata, et see nõuab nii palju füüsilist ettevalmistust. Bassimeeste, eriti kontrabassistide füüsiline rakendus on täiesti müstiline. Kontrabassi keelte tõmbejõudu saab mõõta sadades kilogrammides ja see on mängija kätele suur koormus. Väga suurt füüsilist jõudu nõuavad näiteks trompet ja teised vaskpuhkpillid. Kõige suurem aplaus spordimeestelt, näiteks ERSO kontserdil, peaks minema just sinna n-ö vase grupile,” arvab ta.
Ahvena sõnul on muusikute jaoks sport väga hea võimalus lasta lahti peas keerlevatest mõtetest ja põgeneda korraks teise maailma. Mees ise arvab, et ta jääks kõige sportlikuma Eesti muusiku valimisel kuskile viimasesse kolmandikku, kuigi piisava füüsilise koormuse hoidmine on ka tema jaoks väga oluline.
Vigastus trummarina, paranemine kalasportlasena
„Kunagi tekkis täiesti ebavajalik mõte tõestada endale ja kõigile teistele, et Viljandi trummarid on maailma parimad, ning otsustasime, et mängime ilma peatusteta ühtsama rütmi 720 tundi ja raiume ennast sellega Guinnessi rekordite raamatusse. Kuue trummariga võtsime asja ette ja meid vaatas interneti vahendusel selle aja jooksul 1,5 miljonit inimest umbes 80-st riigist. Ürituse käigus ühel ööl tõmbasin ma oma parema jala sääre eesmise lihase ära ja viimased kaheksa aastat olen sellega hädas olnud. Pean jalga eraldi soojendama ja tegema juurdeviivaid harjutusi. Kui mõni spordiarst seda loeb, siis oleksin huvitatud heast nõust!
Poolkogemata avastasin oma kirena merekalanduse, kui hakkasin käima Põhja-Eesti rannikul meriforelli ja lõhet püüdmas. Spetsiaalsete kahlamispükstega jalgupidi tundide kaupa külmas vees solberdamine mõjus valusale jalale külmakompressi ja ravivõimlemisena ning nädal pärast kalalkäiku tavaliselt säär endast märku ei anna. Kolm aastat tagasi suutsin algaja kalamehena mingitel täiesti seletamatutel põhjustel võita ära üleriigilised meriforelli püügivõistlused. Seega, ma olen ikkagi diplomeeritud kalamees, kes on võistlustelt esikoha koju toonud ehk ühesõnaga kalasportlane!” räägib Ahven lõpetuseks huvitava loo.
Tekst: Siim Semiskar
Fotod: erakogu / Siim Semiskar / Rene Jakobson
