Sel kevadel linastunud dokumentaalfilmi „Ahto. Unistuste jaht” režissöör Jaanis Valk sai inspiratsiooni ümber maailma purjetanud eestlasest. Rohketele arhiivimaterjalidele tugineva filmi loomine oli tema jaoks tõsine väljakutse, aga pani ka mõistma, mis inimesi läbi ajaloo merele tõmbab.
Milline on sinu isiklik kokkupuude veespordialadega?
Mis puudutab klassikalist veesporti, siis lõunaeestlasena on minu kokkupuude sellega kahjuks olematu. Ma pean aga ka harrastuskalapüüki spordialaks, seega veega kokkupuude mul on.
Millest ajendatult tuli sul idee teha film purjetajast Ahto Valterist?
Kümmekond aastat tagasi uurisin oma suguvõsa. Selgus, et minu vanaonu oli esimese vabariigi ajal meremees, kes sõitis 40ndal aastal aurulaevaga Ameerikasse ja jäi sinna Nõukogude okupatsiooni pärast. Uurisin enda jaoks, kui palju oli Eesti meremehi, kes teise maailmasõja tõttu võõrsile jäid.
Siis sattus minu kätte Anto Juske raamat Ahto Valterist, kes oli väidetavalt esimene eestlane, kes Eesti lipu all ümber maakera purjetas. Minu jaoks, kes ma pean end suureks ajaloohuviliseks, oli see täiesti uus informatsioon. Mina teadsin selle hetkeni, et Lennuki meeskond oli esimene.
Hakkasin Ahto Valteri elu uurima. Mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda enam sai minu jaoks selgeks, et ühtepidi tuleb minu film purjetajast, aga see on ennekõike noorest kutist, kes võtab endale pähe idee ja üritab midagi korda saata ning tegeleb sellega kogu oma elu. Filmis tuli lõpuks palju merd, purjeid ja tuuli, aga samas on seal ka palju noore inimese unistust.
Millist eeltööd tuli sul enne filmiga alustamist teha?
Anto Juske kirjutatud raamat oli suhteliselt õhuke ja seal oli ära toodud fakt, et Ahto Valter purjetas ümber kera. Mis puudutab ümberilmareisi, siis hakkasin ikka põhimõtteliselt nullist peale. Kui Ahto 38. aasta novembris oma reisi alustas, olid tal kaasas naine, poolteiseaastane poeg ja 13 reisikaaslast. Minu otsingud algasid sellest, et kaardistasin enda jaoks kõik tema reisikaaslased ja otsisin üles nende järeltulijad. Järk-järgult hakkas üle maailma minuni jõudma materjali nii fotode kui päevikute näol alates Austraaliast lõpetades Lõuna-Aafrika arhiividega. Ühel hetkel sain teada, et ümberilmareisi kaadrid on Kanadas keldris füüsiliselt olemas ja siis tekkis ka kindlus, et filmi on võimalik visuaalselt teha.
Materjalide kogumine on olnud aastatepikkune töö ja sellepärast on ka film nii pikalt aega võtnud.Ühel hetkel läksin isegi natuke liiga sügavalt sinna sisse, aga tänu sellele, et andsin aega, oli võimalik leida materjale, millest kellelgi aimu ei olnud. Näiteks on filmis kroonikapala, kui Ahto jõuab Lõuna-Aafrikasse ja seal tormi üle elab. Selle materjali kättesaamisega ainuüksi läks ligi 10 kuud aega.
Kui pikk oli filmi ettevalmistusperiood ideest teostuseni?
Alates ideest hetkeni, mil kõik materjalid olid koos ja mul oli kindlus, et enam kuskilt midagi juurde ei tule, kulus 5–6 aastat. Siis hakkasin stsenaariumi kokku kirjutama ja Eesti arhiividest materjale otsima. Lõppviimistluse tegin viimase paari aastaga. Julgen arvata, et sellise stilistika ja mahuga dokumentaalfilmi puhul ongi see pikk protsess.
Mis oli sinu jaoks selle filmi juures kõige suurem väljakutse?
Dokumentalistina pidin enda jaoks väga palju töövõtteid nullist leiutama, sest kõik mu eelnevad tööd on olnud hoopis teistmoodi. Ajaloofilmi tegemine, mis oleks ka seikluslik, on hoopis teine teema. Ainuke, millele mul oli stsenaariumi kirjutades tugineda, olid Ahto isa Rudolf Valteri või tema reisikaaslaste päevikud. Kõik need lood oli vaja visuaaliga katta, aga ma ei saanud kaadris näidata asju, millest räägiti. See oli väljakutse, kuidas leida arhiivikaadritest need, mis aitaksid lugu toetada. Keeruline oli erinevaid arhiivikaadreid omavahel miksida ja niimoodi tööle panna, et need tõesti toimiksid. Tihti võime näha dokfilmides palju rääkivaid päid, aga selles filmis on ainuke näoga rääkiv inimene Ahto poeg Ted Walter ja teda näeb ka kogu filmi jooksul suhteliselt vähe.
Eks see oli aastate jooksul selline detektiivitöö, kuidas materjale leida ja milleni jõuda. Lõppfaasis oli paras peamurdmine, kuidas lood omavahel kokku kirjutada, et film oleks vaatajale huvitav nii vaadata kui kuulata ja ajaloos tagasi minna. Minu jaoks oli tähtis näidata ka seda, et samal ajal kui Ahto tegi eestlaste jaoks suuri tegusid, toimusid maailmas paraleelselt väga suured sündmused – algas II maailmasõda. Kui ta reisi alustas, liikus maailm sõja poole, ja kui ta lõpetas, siis sõda käis. Üritasin filmi panna nii ühe mehe, perekonna, eestlaste kui maailma valu ja võlu.
Mida on filmist väljaspool Eestit arvatud?
Filmi rahvusvaheline esilinastus toimus mai lõpus Krakowi filmifestivalil. Minu jaoks oli huvitav teada saada, mida välismaalased filmi vaadates mõtlevad või tunnevad. Kartsin, et võib-olla on see liiga Eesti-keskne või eestlaste lugu, aga sain tagasisidet, et maailma pöördelised ajad ning ühe mehe unistus ja selle poole püüdlemine läks neilegi korda. Selle üle olen ma väga õnnelik ning loodan, et film saab tuule tiibadesse ja positiivsed vastused ka teistel festivalidel osalemiseks.
Kui palju teatakse Ahto Valterist purjetamise ringkondades?
Eesti purjetajate vanem ringkond enamjaolt teab Ahto Valterit, kes noore kutina koos vennaga Atlandi ookeani ületas ja hiljem ümber kera sõitis.
Mis puudutab välismaa purjetajaid, siis Ahto Valterist on üllataval kombel isegi kuuldud. Kuu aega tagasi oli mul Tallinnas filmiseanss. Sinna tuli üks soomlane spetsiaalselt Helsingist kohale, sest tema on ka 4–5 aastat Ahto Valteri fänn olnud. Ta oli kuskilt temast lugenud ja hakkas enda jaoks seda uurima.
Miks sinu arvates taolisi ekspeditsioone ette võetakse?
Nii palju kui olen nüüd inimestega suhelnud ja raamatuid lugenud, oletan, et üks osa inimesi on igapäevaaskeldustest väsinud. Kogu maailm ja infotulv on nii kiireks läinud, et see kõik hakkab ühel hetkel inimest tapma. Võib-olla on see põgenemine kõigest sellest. Teiste inimeste puhul on põhjuseks seikluste otsimine. Kolmandad loodavad iseenda sees midagi uut avastada. Eks see enese proovilepanek on põhiline asi, mis neid sinna sunnib.
Ma olen palju mõelnud, mis oli see, mis Ahto merele viis, ja olen ka filmis üritanud neile küsimustele vastuseid saada. Meie seast lahkunud inimeselt ei ole aga võimalik otse küsida. Mulle tundub, et merel olles nautis Ahto, et ta kontrollib olukorda ja vastutab iseenda eest. Mandril ühe või teise asjaga tegeledes sõltud sa nii paljudest teguritest. Meri andis talle sõltumatuse ja eks ka tänapäeval põgenevad paljud just ühiskonna surve eest merele sõltumatust saavutama.
„Ahto. Unistuste jaht”
Dokumentaalfilm Ahto Valterist – suurelt unistajast, seiklejast ja meremehest –, kes sai esimese eestlasena hakkama ümbermaailmareisiga omanimelisel purjelaeval. Keegi ei teadnud, mis on motiveeriv jõud ja ajend, mis sundis teda seda kõike läbi tegema. Filmis rulluvad lahti kangelase püsimatu meel, aastatepikkused katsumused oma unistuste täitmiseks ja sel teel ette tulnud läbikukkumised. Filmis on kasutatud unikaalset arhiivimaterjali, mis avab vaataja jaoks eelmise sajandi maadeavastaja ihalused ja katsumused. Värvikas teekond ümber maailma avaneb tänu peategelase ja tema isa päevikutele ning kaadritele, mis reisi jooksul filmilindile jäädvustatud. Film toob vaataja silme ette ühe mehe elu ja meremeheks kasvamise loo, tema kujunemisprotsessi selleks, kes ta oli, ja maailma, millega tal tuli rinda pista, et selleni jõuda.
Loe filmi kohta lisaks siit!
Tekst: Kadri Kütt
Fotod: Erik Norkroos / kaadrid filmist
