Eesti purjetamisajalugu ulatub väga kaugesse aega. Ka organiseeritud kehakultuuri tegevusena peetakse seda Eestimaal üheks vanimaks harrastuseks, sest on teada juba 1820. aastal lühiajaliselt tegutsenud purjeseltsist nimega Uljaste Purjetajate Ordu.
19. sajandi lõpus loodi baltisakslaste eestvedamisel kõigis Eesti olulisemates rannikul asuvates linnades (Tallinn, Kuressaare, Haapsalu ja hiljem ka Pärnu) purjetamisega tegelevad jahtklubid. Just jõukamate baltisakslaste eestvedamisel võistluspurjetamise harrastus Eestis algaastatel arenes, nii ei ole ka imestada, et esimese olümpiamedali purjetamises tõi Eestile 1928. aasta suveolümpiamängudel 6 m klassis paat Tutti V koosseisus: Nikolai Vekšin, William von Wiren, Bernhardt Vogdt ning vennad Georg ja Andreas Faehlmann. Neli viimast neist on baltisakslased, kes lahkusid Eestist 1939. aastal.
Paatkonna kapten oli Haapsalus sündinud Nikolai Vekšin (1887–1951). Tema purjesportlase karjäär ulatus üle mitme riigikorramuutuse. Peterburis elades oli ta Tsaari-Venemaa varuvõistlejana juba 1912. aasta Stockholmi suveolümpiamängudel, pärast I maailmasõda asus aga uuesti elama Eestisse ning tööle papi- ja paberivabriku insenerina. Vabriku omaniku Emil Fahle toetusel jõudis Eesti paat olümpiale medali eest võistlema.
Nikolai töötas insenerina ka pärast sõda, tuli veel purjetajana Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile ja tegutses purjespordikohtunikuna. Venemaa kodusõjas kuulus Vekšin valgekaartlikusse Judenitši armeesse ja 1949. aastal vangistasid Nõukogude võimud ta selle mineviku fakti eest ning ta suri kaks aastat hiljem vangilaagris.
Nikolai Vekšini esemed spordimuuseumis on unikaalsed selle poolest, et ühe mehe spordiharrastuse esemed kuuluvad nii perioodi enne I maailmasõda, Eesti esimesse iseseisvusperioodi, Saksa okupatsiooni II maailmasõja keskel ja ka juba nõukogude aega pärast II maailmasõda.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
