Suvi on aeg, mil õpetajad saavad emotsionaalsest ja pingelisest koolitööst puhata ja oma hobidega tegeleda. Paljud neist laevad akusid sportides, sest värske õhk, füüsiline koormus ja mõnus enesetunne annavad sügiseks kindluse taas klassi ette astuda. Oma spordiloo räägivad ajakirjale Sport kolm õpetajat.
Kehra Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse ja alalooõpetaja Reesi Kuslap vaimustub võrdselt nii jalgpallist kui ka triatlonist. Jalgpalliga tegeles ta pikalt, aga viimastel aastatel on teda võlunud just lapsepõlveunistus triatlon. „Esimest korda puutusin triatloniga kokku vanavanemate juures Lääne-Virumaal Tudus, kus toimub senimaani Eesti kõige vanem ja ekstreemsem triatlon – tuleb ujuda soojärves, joosta laugaste vahel, sõita rattaga 17 km maastikul ja joosta veel 5 km maanteel,“ räägib Kuslap. „Kui maal vanaema juures olime, elasime sellele võistlusele alati kogu perega kaasa. Mulle tundusid võistlejad kui kangelased. Mõtlesin endamisi, et kui suureks saan, tahan ka triatloni teha,“ meenutab ta. Tudu triatlon oligi esimene päristriatlon, kus naine kaks aastat tagasi oma lapsepõlveunistuse teoks tegi. Tänavu läheb ta kodusele võistlusele juba tulemust parandama.
Treening annab hea tunde
Kuslap on sportlikkust ja liikumise võlu hinnanud kogu elu. Kooli ajal mängis korvpalli ja võrkpalli ning tegeles kergejõustiku ja suusatamisega. Enne triatloni juurde jõudmist mängis ta kümme aastat jalgpalli, esmalt Kuusalus ning seejärel Tallinna Kalevi naiskonnas. Sel suvel tegi Kuslap palju tugitoolisporti, nautides Venemaal toimunud jalgpalli MM-i. Pöialt hoidis ta Portugalile ja Ronaldole – mäletatavasti sai supertäht küll neli väravat kirja, kuid kaheksandikfinaalist kaugemale valitsev Euroopa meister ei jõudnud.
Televiisori vaatamise kõrval saab suvel ka treeningtundide arvu kasvatada. Kuslapi sõnul on ta talvel tihti haige ning seetõttu ei saa spordi tegemist nii palju nautida kui tahaks. Suvekuudel see-eest on õpetajal pikk puhkus. „Keskmiselt harjutan nädalas viis kuni seitse tundi. Proovin kõiki alasid võrdselt treenida, kuid nagu hiljutisel võistlusel selgus, oli jooks siiski unarusse jäänud. Nüüd võtangi selle tõsisemalt ette,“ lisab Kuslap, kes osaleb Eesti karikasarjas, mille etapid toimuvad nädalavahetustel eri paikades üle Eesti. „Treening annab hea tunde, et olen tugev ja terve. Kindlasti teeb see mind rõõmsamaks – kui olen terve, saan ka kõiki muid asju hästi teha,“ kirjeldab ta lihtsat tõde.
Lapsed tahavad lugusid
Kehra kooli õpilastele meeldis väga aeg, kui õpetaja mängis jalgpalli. „Tunni ajal ikka küsiti, kumb on parem, kas Ronaldo või Messi, ning üritati nii minu tähelepanu tunni teemalt kõrvale juhtida. Nüüd, kui ma enam jalgpalli ei mängi, pean pikalt seletama, mis see triatlon üldse on – paljud õpilased pole sellest kuulnudki. Kuid kui räägin, et osalesin Otepää poolpikal Ironmanil, arvavad nad, et seegi on vägev ala,“ kõneleb ta naerdes. Seda enam, et õpetajal on varuks ka meeleolukaid lugusid treeningutest. Tänavu aprillis oli ta koos oma klubiga laagris Mallorcal. Ilmad ei olnud just kõige soojemad, kuid ometi otsustati ühel vihmasel ja jahedal päeval võtta treeningkava järgi ette esimese suure tõusu vallutamine rattaga – kokku oli distants umbes 100 km, millest mäkketõus 14 km.
„Kui mäenõlvale sõitsime koos, siis mäest üles sõitis igaüks ise. Jäin viimaseks, võtsin rahulikult, tingimused muutusid iga kilomeetriga aina hullemaks, tuul tugevnes, hakkas sadama rahet, olin õhukeselt riides, käed hakkasid ära külmuma. Ma ei teadnud, kui pikk tõus täpselt on, tuttavaid nägusid ka enam ümber ei olnud, lootsin ainult, et äkki järgmine kilomeeter on viimane,“ meenutab Kuslap. Ta tõdeb, et järsku tundusid kõik eluraskused lihtsad, isegi töö koolis tundus lihtne, sest see polnud võrreldav füüsilise kannatusega, mida ta trööstitus olukorras tundis. „Kui lõpuks tippu jõudsin, ootasid teised ees. Jalgrattureid oli palju, õnneks saime olla siseruumides ja läbimärgi riideid kuivatada, end kamina ääres soojendada. See on olnud kindlasti minu kõige raskem treeningkogemus. Millegipärast mäe tipus pilti tehes oli mul ikka suur naeratus näol, nagu see kõik oleks väga tore olnud.Kuid võib-olla oligi – selline triatlon kord on, see ei muutu lihtsamaks, lihtsalt sina saad tugevamaks,“ räägib sportlik õpetaja.
Kes teeb, see jõuab
Reesi Kuslap on parim näide sellest, et need, kes teevad, ka jõuavad. Nimelt on tal spordi kõrval teinegi armastus: muusika. „Laulan Loksa Muusikakooli vilistlaskooris, kandideerime järgmisel aastal laulupeole. Mulle meeldib väga laulda ja esineda. Päev, mil olen käinud kooriproovis ja trennis, on parim päev,“ ütleb Kuslap. Ta on tuntust kogunud ka räpilugudega, mida esitab oma Facebooki-lehel „Räppiv õpetaja Reesi“ ning YouTube’i-kanalil, kus ta küll väga aktiivne ei ole, kuid mis enam-vähem tema tegemistest siiski ülevaate annab.
Võistlussportlasest õpetajaks
Jaan Poska Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Eerik Säre tegi kooli ajal kõvasti sporti. Ta käis kuus aastat jalgpallitrennis ning kaheksa aastat kergejõustikus, spetsialiseerudes sprindile ja odaviskele. Ülikooli jõudes keskendus ta aga hoopis sõudmisele ja üldfüüsilisele treeningule. „Võitsin sisesõudmises mitu tiitlit, olin Eesti üliõpilasmeister, sõudmisvõistluse Alfa vabaklassi võitja, kahekordne Tartu Ülikooli meister,“ sõnab Säre, kes treenis siis vähemalt viis korda nädalas. Ergomeetril jäid rekorditeks 500 m distantsil 1.19.7 ja 1000 m distantsil 2.57.4. „2000 m aega täpselt ei mäleta, aga kuue minuti piir jäi ülinapilt alistamata,“ räägib füüsikaõpetaja, kes praegu naudib kõige rohkem jooksu Toomemäel, üldfüüsilist trenni sisehallis ning discgolf’i. „Täiskohaga õpetajatööd tehes ei ole ma võistleva sportlase koormust endale enam lubada saanud,“ tõdeb ta kurvalt. „Trenni teen mõnes kuus hästi palju, lausa iga päev, kuid kui koolis on väga tihedad ajad, pean pikemaid pause.“
Spordist tuleb rahulolu
Säre on seda meelt, et trenni unarusse ei tohi jätta. „Regulaarne liigutamine annab vaimule värskuse ja erksuse. Kulutatud energia asendub uue ja puhtamaga ning kokkuvõttes tähendab see energilisemat olemist, testosteroonirikkamat enesekindlust, head tuju, paremat unekvaliteeti ja rahulolu. Vaimse ja füüsilise poole tasakaal on ülimalt oluline: see toetab tööelu, eraelu ja heaolu,“ on ta veendunud.
Õpilased teavad Eeriku sportlikest hobidest ja on talle isegi abiks. „Jaanuaris võtsin osa 24 tunni pikkusest meeskondlikust ergomeetrisõidust, kus võistkonna abiliseks oli näiteks mu enda kooli 10. klassi õpilane. Koos oli ju ikka tore pilt kooli Facebooki-lehele panna. Kirjeldasime koostööd ning tundsime heameelt saavutatud Eesti rekordi üle,“ toob ta näite.
Väärt inimsuhted
Seda, et armastus sportimise vastu saab alguse kodust, kinnitab Tartu Veeriku Kooli algklasside õpetaja Karin Tõevere, kes käis lapsena karatetrennis ja mängis sulgpalli. Täiskasvanuna, kui tema lapsed olid väikesed, tegeles ta rohkem individuaalaladega, tegi kepikõndi, käis jooksmas, rulluisutamas ja rattaga sõitmas. Kui lapsed suuremaks kasvasid ja ta sai oma aega taas planeerida, jõudis ta koos teistega spordiväljakule – nii on ta viimased aastad mänginud rannatennist, tennist ja võrkpalli.
„Hommikud algavad äratava venitusega. Rannatennist mängin kaks-kolm korda nädalas, tennist vähem. Suvehooajal kutsub tihedamini võrkpall, sisehooajal mängin kord nädalas. Kui lapsena pelgasin laagrites käimist ja võistlemist, siis nüüd naudin mõlemat,“ räägib Tõevere, lisades, et sport annab järjest paremate oskuste kõrval ka väärt inimsuhteid.
Eeskuju nakatab
Rannatennist saab mängida aasta ringi – suvel treenib Karin Rahinge järve ääres, talveks kolib Nõo Rannahalli. „Kõige sagedamini võistlengi rannatennises. Kord nädalas toimuvad Eesti linnades turniiride sarjad, mille tulemused lähevad üleriigilisse edetabelisse. Lisaks käin rahvusvahelistel rannatennisevõistlustel. Iga võistlus tekitab küll natuke stressi, kuid on suurepärane võimalus tehniliste oskuste kõrval keskendumist harjutada ja võistlusnärvi treenida,“ kinnitab ta.
Tõevere nimetab end spordisõltlaseks. „Igasugune füüsiline tegevus elavdab vereringet, annab kehale hea toonuse ja lõhub argirutiini. Peale trenni on keha küll väsinud, aga vaim puhanud ja meel rõõmus,“ lausub ta. Isiklik eeskuju on väga oluline ja nii innustab ta oma tegevustega kõiki õpilasi liikuma ja tervislikult toituma. „Mul on tõesti hea meel, kui spordiüritustel õpilasi kohtan. See jääb silma ning järgmisel üritusel on osalevaid õpilasi juba rohkem. Nii see lumepall veerema hakkabki – eeskuju on nakkav,“ on ta veendunud.
Tekst: Kristi Kirsberg
Fotod: erakogu
