Kas oskate nimetada ühte talisurfarit Eestis, kes ei teaks Kalev Allikveert? Ilmselt mitte, sest tema nimi on tuntud ka rahvusvahelises seltskonnas.
Päris paljud surfarid on Kalevi abil selle alani jõudnud, kuna ta suudab inimesed väga veenvalt talisurfikelgule meelitada. Mina olen üks väheseid, kes on talle lausa paar aastat vastu pannud – aga kas ikka lõplikult? Ühel õhtul ajame Kaleviga juttu veidi laiematel teemadel kui ainult surf.
Kalev, kas sa enne talvist surfamist olid purjelauasõitu vee peal üldse proovinudki?
Esimest korda nägin purjelauda Alžeerias, see võis olla 1973. aastal. Olin lõpetanud Mereakadeemia ja töötasin laeval. Mingi prantslane oli, tegin käte ja jalgadega selgeks, et tahan proovida. Isegi sain sõitma. Tegin kohapeal jooniseid ja võtsin mõõte. Fotoaparaati mul ei olnud, aga keegi tegi paar fotot ka.
Tuukri tänaval asus laevanduse puidutsehh. Viisin joonised sinna ja palusin, et mehed teeksid midagi. Olin kaks kuud merel ja tagasi tulles oli kaks lauda valmis. Esimesteks purjedeks, täpselt ei mäleta, oli vist 470 foka, no kolmnurkne puri oli.
See, et Harkule välja jõudsid, oli täielik juhus?
Ma ei olnud Harku järve näinud enne, kui 1975. aastal seal kooperatiivi saime (tol ajal ehitati hulk maju kooperatiivmajadena, kus elanikud pidid korteri saamise eest maksma). Kuulnud muidugi olin. Kolisime sinna ja siis saigi vastlapäevaks 2-aastasele pojale puri kelgu külge pandud, et vedama ei peaks. Harku järv asus lähemal kui mäed, ei viitsinud mina kaugele minna.
Kas oskad öelda, kui palju inimesi sa koolitanud oled? Ilmselt on kõik meie talisurfiga tegelejad sinult mingil hetkel üht või teist õpetust saanud?
Mitte ainult need, kes talvel sõidavad! Nii mõnigi suvine surfar on minu juures alustanud ja alles siis vee peale läinud. Aastakümnete jooksul on neid olnud mitu.
Aga inimeste hulk… Ma ei tea, paarsada äkki…
Sa oled sellega tegelenud nüüd üle 40 aasta, kas tõesti ainult viis inimest aastas?
Ei-ei, ikka rohkem. Heal talvel tuleb 30 inimest kindlasti ära. Paljud on lihtsalt möödakäijad, kes ise tahavad proovida, või sikutan mina neid käisest, et tulge. No ja siis ajakirjanikud ja telemehed. Ikka alati ütlen, et enne ära ei saa, kui korra edasi-tagasi sõidad.
(Nii arutades jõuame selleni, et tegelik arv jääb vist tuhande kanti.)
Nägemata ei kujutakski ette, et Õismäe kortermaja keldris on töökoda, kus on tehtud ilmselt sadu talisurfikelke. Enne hooaja algust veedad seal päevi, aga ka hooajal, et midagi veel parandada, kellelegi veel üks kelk teha, uiske lihvida. Oskad sa pakkuda, kui palju kelke sa teinud oled?
Ma olen püüdnud teha eri tüüpe eksperimentaalseid kelke, et teada saada, mis kuidas käitub. Ühesuguseid ma eriti ei tee.Iga kelk on erinev, erinevate pöörderaadiustega. Rohkem katsetan ja leiutan.
1993. aastal toimus Poolas WISSA (talisurfi MM), vot sinna tegin neli ühesugust kelku. Nendest kelkudest on üks veel alles. Ei mäleta, kuhu teised said.
Suusakelke olen teinud ühe ja kahe suusaga, erinevate kinnituste ja suuskadega, ikka et proovida.
Praegu on mul konteineris 30 kelku küll välja pakkuda. Erinevad muidugi, nelja ja kolme uisuga ja suusakelgud, kõik kokku. Palju üldse teinud olen, ei oskagi arvata. Eks neid ole ka prügimäele ja kütteks läinud
Sa oled talisurfiga tegelenud üle 40 aasta – räägi, kuidas on see sinu elu mõjutanud?
Kohe ei oskagi öelda. Kui merelt puhkus oli, sai ikka Harkul surfatud, nii suvel kui ka talvel.
Eks pereelus tekkis probleeme, kui mind palju kodus ei olnud. Eriti oli tunda seda 1992.–1993. aastal, kui kroon tuli, elu muutus ja senisest tööst ilma jäin. Raha oli vähe ja kodus öeldi ikka, et müü oma träni maha, süüa on vaja osta. Või kui 1992. aastal läksime Juhan Grossiga Kanadasse WISSA-le: selle peale läks üheksa kuu teenistus. Eks selline asi tekitab ikka probleeme.
Noogutan kaasa ja saan väga hästi aru, mida see tähendab, kui paariline oma hobi peale aega ja raha panustab, nii et teisele jääb mulje, et perele pööratakse vähem tähelepanu. Ometi on ju teistpidi hoopis hea teada, et kaaslane niisama ula peal ei hulgu. Kas sa ise pead end sportlaseks või pigem ala edendajaks? Just viimasel ajal, sest sportlane oled sa kahtlemata varem olnud küll.
Ise tunnen, et olen ikka kogu maailmas ala edendaja, alalhoidja ja edasiviija. Mu eesmärk on hoida näppu pulsil, et ala areneks nii, nagu mulle meeldib ja nagu ma alguses mõtlesin.Osalen rahvusvahelistel koosolekutel. Ega ma inglise keelt oska, aga ikka leidub näiteks mõni vene poiss, kes aitab tõlkida, või saan hakkama soome keele kaudu. Sportlaseks ma end ei pea, aga kui kaklus on, siis ikka osalen (kaklus on Kalevi keeles võistlus).
Tegelikult oled ju mõnegi koha pealt olnud üllatavalt tagasihoidlik. Sinus on palju rohkem sportlast olnud, kui arvata oskaks.
Noorest peast käisin maadlustrennis ja nii juhuslikult olen klassikalises maadluses Nõukogude Liidu meister. Haapsalu rajooni koolinoorte odaviskes olin omal ajal kolmas. Elasin siis Lihulas, kus asus Haapsalu spordikooli filiaal. Läksin maadlema, et suured ei teeks liiga, kuna olin väike poiss, ja et oskaksin enese eest seista.
Mereakadeemias tegelesin rohkem tõstmisega. Isegi mingi paberi sain raskejõustiku kohta – kas nüüd just treener, aga midagi sellist.
Sa oled nii kaua jääpurjetamisega tegelenud. Nüüd, kui oled vanemaks saanud, kas vahel on sügiseti tunne, et vot sel hooajal enam ei tegele?
Et lähen sõidan lihtsalt oma lõbuks, seda enam ei ole. Olen kohapeal küll, aga ei viitsi. Jooksen rohkem asju sebida: anna see siia, vii too sinna. Pigem aitan teistele kaasa. Enam kaifi nagu ei saa, et läheks ja sõidaks lõbu pärast. Starost ne radost(vanadus pole rõõm), vist.
Sul on palju lugusid rääkida. Ehk jagad nüüdki mõnda?
1992. aasta WISSA-le Kanadasse läksime Juhan Grossiga nii, et laevaga Stockholmi ja sealt lennukiga üle Londoni Torontosse. Jõudsime Stockholmi lennujaama õhtul, aga järgmine lennuk läks hommikul. Veetsime öö lennujaamas, kusagil pidime ju olema. Ega seal väga lubatud olla, araablasi oli palju. Politsei käis ringi ja kontrollis pileteid – kellel ei olnud, need aeti ära. Meil olid olemas ja lasti olla. Aga kere läks heledaks ja raha ei olnud. Vaatasime, et seal seisid pagasikärud müntidega, nagu meil praegu osades toidupoodides. Ega siis kõik oma kärusid ise tagasi viinud. Nägime, kuidas kärupoiss neid kokku ajab ja mündid endale korjab.
Gross ütles mulle, et kärutame õige ise. Võtsime neli-viis käru korraga, panime oma kotid sinna peale. Algul natuke pelgasime, aga keegi ei öelnud midagi. Saime päris hea raha kokku. Ja puhvetis sõi Gross esimest korda banaane. Ma olin laeval töötanud ja varem ka neid saanud.
Londonis pidime lennujaama vahetama ja selgus, et on vaja transiitviisat. Muidugi meil seda ei olnud ja keelt väga palju ei osanud. Ametnikud arutasid asja, lõpuks tulid kaks turvameest kaasa ja meid viidi taksoga teise lennujaama, kogu aeg valve all. Takso eest me maksma ei pidanud.
Teises lennujaamas pidime pagasi uuesti ära andma ja seal maksis iga tükk. Grossil olid kõik asjad eraldi, suusad ja kelk, ja kõik muu. Arve tuli hirmus suur. Ma ütlesin, et anna siia, sidusin saapapaelaga kokku, ja oligi üks komps, aga arve oli ikka suur. Me ei olnud sellega arvestanud. Õnneks oli SAS meil kuidagi sponsor ja meil oli kiri kaasas. Otsisime SAS-i esindaja üles ja näitasime kirja ette, siis saime pagasi tasuta saadetud.
Ja teine lugu?
2002. aastal toimus WISSA Itaalias, meid oli 10 + 1. Rentisime mikrobussi ja saime Extreme Spordilt kaheteljelise järelhaagise. Poola teed olid siis üsna kehvas korras, nii et kui Saksamaale jõudsime ja bensiinijaamas kütust võtsime, nägime, et järelhaagise konksukinnitus on sodi, ausõna peal veel püsib koos. Saksamaa, nädalavahetus – ükski töökoda ei olnud avatud. Panime siis tasulise tualettruumi ukse vahele mingi karbi ja võtsime sealt elektrit, et elektritrelliga augud puurida. Surusime mutrivõtmed poltidega seibide alla ja niimoodi jõusime Itaaliasse. Seal keevitati käru korralikult kokku, suure raha eest muidugi.
Samal korral tagasi tulles möllas Poolas enne Leedut suur torm. Tuiskas, nähtavus oli kehv, vastu tuli reka – nagu vilgutaks, aga kindel ei olnud. Olin roolis ja võtsin igaks juhuks hoo maha. Vist ikka vilgutas jah, sest minu pool tee ääres oli suur puu maas, sain mööda. Oleks kiirelt sõitnud, siis…
Kalevi lood on elavad ja ehedad ja nende juures seekordne vestlus lõpebki. Jää peal näeme!
Tekst ja fotod: Enda Pärisma
