Mis on see keha ja vaimu tasakaalus hoidmise võlurohi, mis aitab tippjuhtidel pingelise ja vastutusrikka tööga hakkama saada? Uurisime lähemalt kolmelt oma alal tunnustatud tegijalt.
Elektrilevi OÜ võrguehituse valdkonna projektitööde üksuse juht Alo Toom istub enamiku päevast helendava arvutiekraani taga ja seisab hea 40 kolleegi töö koordineerimise eest. Oma ülesannetega hakkama saamiseks tuleb tal olla hea suhtleja, enesevalitseja ja diplomaat, mõista numbreid ja vastutada eelarve juhtimise eest. Selliseks eluks on ta end lisaks koolitarkuse kogumisele ette valmistanud maadlussaalis.
Maadlus valmistab eluks ette
„Hea füüsiline vorm aitab vaimselt hakkama saada, keha talub suuremat pinget,“ leiab alatest seitsmendast eluaastast maadlusega tegelenud Alo. „Maadlus treenib väga hästi vaimu, kuna tegemist on võitlusspordiga, kus sa pead iseenda eest väljas olema. Kellegi teise peale loota ei saa. Kui hakkad väsima, siis ei taha sa seda vastasele välja näidata, vaid pingutad veel rohkem. Ka töistes situatsioonides olen harjunud mitte alla andma ja liiga kergelt käega lööma – ükski matš ei lõppe enne kohtuniku vilet, võidelda tuleb lõpuni. Kui vastane tahab sõrmi puruks väänata, siis lahtise käega vastu ei löö, saad kohe karistada. Tuleb osata end valitseda ja jääda rahulikuks, tööelus samamoodi.“
Maadlustrennis areneb kiirus, vastupidavus, jõud ja koordinatsioon, kuid närvipinge on seal samuti päris suur. „Ennast selles keskkonnas karastades on hiljem märksa lihtsam keerulistes olukordades või konfliktides hakkama saada,“ kinnitab Alo.
Treenib kuni kuus korda nädalas
Kaks aastat tagasi aktiivsest võistlusspordist loobunud Alo teeb praegu viis-kuus trenni nädalas. „Korra päevas võiks füüsilist koormust saada, see aitab vaimset pinget tasakaalustada. Olen täheldanud, et kui ma pole kas kodustel põhjustel või komandeeringu tõttu nädala jooksul trenni jõudnud, siis muutun närviliseks.“
Tema tüüpiline trenn koosneb lihtsamatest võimlemis- ja jooksuharjutustest ning akrobaatilisest osast, kus tuleb teha nii kukerpalle, saltosid kui ka hundirattaid. Kui Eesti koondislased Heiki Nabi ja Eerik Aps Tallinnas Korrus3 saalis treenivad, liitub Alo nendega alati suurima rõõmuga: saab ise koormuse kätte ja aitab samal ajal sõpradel võistlusteks valmistuda.
Žongleerides konfliktsete olukordadega
Ettevõtte Capital Mill OÜ üks omanikke ja miljonitesse eurodesse ulatuva kinnisvaraportfelli juhtimisega tegelev Marko Kull tunnistab, et tema tegemised nõuavad head analüüsioskust ja suurt keskendumisvõimet. „Minu lahendada on meie ettevõttega seotud konfliktid ja vaidlused,“ ütleb ta.
Vaimset pinget tasakaalustab mees spordisaali asemel hoopis taktikalise laskmisega. „Mõistus vajab puhkust ja midagi, mis argipäevast eristub. Saan seal pea selgeks ja mõtted klaariks. Kui keskkonnast välja ei saa, põled läbi. Mõni joob ja suitsetab, aga mina pole selles enda jaoks võlu leidnud. Relvi austama õpetas mind vanaisa, kes rääkis alati, et tükk metalli ei tee ise midagi, inimene teeb. Taktikalise laskmise avastasin enda jaoks kolm aastat tagasi, kuigi mind on sinna eri aegadel väga palju kutsutud,“ sõnab Kull.
Tiirus saavad vatti nii keha kui ka vaim
„Taktikaline laskmine on kombinatsioon liikumisest ja laskmisest, arendad nii tähelepanu kui ka koordinatsiooni. Hea analüüsivõime kulub samuti marjaks ära, sest tõhususe saavutamiseks tuleb lisaks hästi laskmisele hoolikalt liikumist planeerida. Pere kõrvalt on selle alaga tegeleda hea, sest võistlused on suhteliselt lühikesed, kestavad tund aega. Teed oma 24 ülesannet ära, kiireima sooritad viie sekundiga, pikim võtab pool minutit. Selleks hetkeks tuleb vaimselt valmis olla ja endast parim anda, saan enese proovile panemise vajaduse kenasti kaetud,“ räägib Marko.
Ta kiidab ala entusiaste: „Kogu sportlaste seltskond on väga hoolas, kõige tähtsam on ohutus. Kogukond on väga aktiivne ning kaif on vaadata, kuidas tipud panustavad ja medali nimel võistlema lähevad.“
Piire nihutades
AS Kapiteli finantsdirektor Rait Pallo elab nii töö- kui ka spordialaste väljakutsete nimel. Väikeses ettevõttes tuleb tal olla nagu Hunt Kriimsilm ja tegeleda eri valdkondadega raamatupidamisest ja kindlustusest kuni lepingute koostamise ja IT-teemadeni.
Spordipisikuga on triatlonile pühendunud mees tõsiselt ja pöördumatult nakatunud. „Võib-olla on selle vastu ka ravi, pole aktiivselt otsinud,“ muheleb ta. „Sport tasakaalustab ja aitab mul tihtipeale olulistes tööalastes ja muid tegemisi puudutavates mõtetes korda luua ja otsuseid teha.“
Mõtte triatloni proovida pani talle pähe 1980. aastate teisel poolel juhuslikult nähtud Trans Estonia võistlus, mille raames tuli vapratel meestel ja naistel ujuda 3,8 km Otepääl Pühajärves, kihutada 180 km rattal Lõuna-Eesti kuplite vahelt Kose ristini, ja sealt Kadrioru staadionil asuvasse finišisse maratoni joosta. „Mis mõttes olid need inimesed rattaga Otepäält Põhja-Eestisse sõitnud? Ma polnud seal eluski käinud. Juba 50 km bussireis Paunkülast linna tundus minu jaoks suur ettevõtmine,“ ütleb 2001. aastal oma esimese täispika triatloni läbinud spordimees.
Õpib ja innustab
Rait spordib iseendale. „Ma ei pea tulemustele mõtlema, nendest ei sõltu mu sissetulek. Enamasti olen võistlustel kas kuskil keskmiste hulgas või veidi eespool. Kui läheb kehvemini, siis õpin sellest kogemusest. Vahel on inimesed tulnud ütlema, et nad pingutasid mulle ärategemise nimel. Kihvt, et suudan kedagi oma olekuga innustada, see on hea väga hea tunne,“ tõdeb ta.
„Kui sa midagi ei oska, aga näed vaeva ja lõpuks selle saavutad, siis on ülihea tunne. Nii spordis kui tegelikult ükskõik mis valdkonnas. Leian, et 10–20% on anne ja ülejäänud tuleb tööga. Mul on rutiinitaluvus nii hea, et trennist mõne ettekäändega viilimine ei ole teema, pigem vastupidi. Töös samamoodi – suudan seal jätkata, kus teised võib-olla kergemini loobuvad. Peaga vastu seina ei jookse, aga kui näen mõnda auku, siis proovin läbi pugeda.“
Pidevalt uue jahil
Uusi põnevaid sportlikke proovikivisid leiab ta enda jaoks Google’i otsingumootorit kasutades või kaasteeliste põnevatest seiklustest inspiratsiooni saades. Näiteks tahtis üks mehe sõpradest joosta ümber Mont Blanci: 170 km ja 10 000 tõusumeetrit. „Suured asjad, millest ma lapsepõlves unistasin, on õnnestunud ära teha ehk joosta maraton, teha läbi triatlon, pääseda Hawaii võistlusele ja lõpetada Vasaloppet,“ toob ta näiteid ja loodab, et hullupööraseid väljakutseid jätkub tema jaoks veel aastakümneteks.
Tekst: Marta Vasarik
